Kaarel Tarand

Kaarel Tarand

Foto: Piia Ruber

Valetamine on surnud. Kui mingi sõna või mõiste jõuab poliitilisse käibesse, kaotab see pikaks ajaks, kui mitte igaveseks oma senise tähenduse. Seletava sõnaraamatu järgi on valetama endiselt sihilikult valet rääkima või rääkides teadlikult tõsiasju moonutama. Valetada saab ette, kokku ja välja. Poliitilises pruugis käib valetamine paaris vassimisega ja need sõnad on kuum kaup nii meil kui ka laias ilmas.
USA president Donald Trump valetab keskmiselt 13,5 korda ööpäevas, Ühendkuningriigi peaminister Boris Johnson aga juba nelikümmend aastat järjest. Kui ma augusti lõpul Sirbis valetamisest kirjutasin („Kui näed fakti, unusta lojaalsus“), ei olnud kohalikud poliitikutest Arnod veel koolimajja jõudnud. Sügisel on valitsuse liikmed aga hoo sisse saanud ning valetamine kerkis kolmapäeval (6. XI) riigikogu infotunni keskseks teemaks. Minister Kingo pidi valetamise pärast ametist tagasi astuma, kuigi talle endale tundus, et lahkumise põhjus oli hoopis töörahu puudumine. Nüüd on opositsiooni valedetektori ees ministrid Mailis Reps ja Mart Järvik, vähemal määral ka Martin Helme.
Infotunnis kõlas sõna vale stenogrammi järgi 70 korda ning peaminister muudkui rääkis talle igiomase selgusega, mis on vale ja mis ei ole: „Valetamisel loomulikult poliitikas kohta ei ole, see on väga ühemõtteline, ja sellest tulebki lähtuda.“ Ja: „Kui te nüüd küsite, kas keegi on valetanud mingisuguse sissejuhatava teksti kirjutamises kas dokumendi projekti või lõppdokumenti – ei mul ei ole küll mingit teadmist, et Mailis Reps oleks valetanud.“
Välismaa eeskujul oleme olukorras, et valetamist ei ole enam võimalik muul kui kohtulikul viisil kindlaks teha. Väljaspool õiguskaitset ei ole valetamisel enam tähendust ja nii oleks mõistlik selle sõna kasutamisest üldse loobuda. Kui inimene sihilikult ebatõtt räägib, siis ei ole see valetamine, vaid lihtsalt tõejärgne väljendumine või kõneviis.