Vabaduse piir jäi maha märkimata
Aasta tagasi, kui toimetuses sisetunde järgi selle veeru teemat valisime, ei osanud me aimata, kuhu täpselt ühiskonna surve juttu tüürima hakkab. Tähtsaks osutus vabaduse teema õnneks küll, mõõgaristamise rindeid tekkis rohkem kui üks ja ega võitlejad neil rinnetel vabaduse olemuse ja piiride osas kokkuleppele lähedal ole. Muudkui ikka proovitakse, kui kaugele saab minna ja kelle närv vastu ei pea.
Valitsus näiteks võttis endale lubamatult ja mõõtmatult vabadust tegutseda ilma parlamendi juhtnööride ja otsusteta. Eesti Inimõiguste Keskus hindab oma aastaaruandes, et valitsus on suutnud end küll põhiõiguste piiramise alal ohjeldada, kuid igapäevane töö põhiõiguste ja -vabaduste kaitsel ei ole mitmes murekohas liikunud sammugi edasi. Igamehe vabaduse kasutamise alal läks aasta plusspoolele kodanikkonna ühiselt realiseeritud vabadus mitte asuda rahvahääletusel defineerima perekonda ja abielu, sest seda diskrimineerimist välistaval viisil teha olekski üsna lootusetu ettevõtmine.
Kohati tundus kogu selle aasta vältel, et elame Eestis jälle heroilisel ajajärgul – käiks otsekui kolmas vabadusvõitlus. Kui esimesel korral nõutati vabadus endale relva jõuga Vabadussõjas ja teisel korral lauluväljakul ühislaulmise abil, siis mis defineeriks kolmanda? Sõdides vabaks, lauldes vabaks, vaktsineerides vabaks? Vist mitte, sest esiteks, eelmisel korral laulmisest hoidujaid ei karistatud ja teiseks ei ole vaktsineeritud sugugi kõiki oma varasemaid vabadusi tagasi saanud.
Selle sõja ja revolutsiooni kohta on veel vara kokkuvõtteid teha. Küll me kunagi taatidelt kõrtsileti ääres kuulda saame, „kuidas me perearstikeskuse, Medicumi ja Synlabi all …“, aga kas see ikka passib samasse ritta iidsete lugudega Mukdeni või Piiteri alt, Paju mõisa väljalt, Sinimägedest ja riigikogu saalist suure haamrimehe juhtimisel? Vabadus ei läinud päris kaotsi, kuid järgmiseks aastaks jääb hulgaliselt seda, mis tagasivõtmist väärt!