Olulised asjad. Lavastatud asjad

URMAS LÜÜS

Läksin kord Peeter Lauritsale külla, et ühe artikli tarbeks juttu puhuda. Tema kodu sarnanes jaapani aiaga: kõik oli küll loomulik, kuid vääramatult oma kohale määratud. Põlvekõrguselt seina kruvitud sahtlid väikeste peos hoitavate kujukestega, mis olid maailma pealt kokku korjatud. Arvutiekraanil lebav kivikirves. Elegantselt õhku joonistuv niisutusauruti juga. Sõprade teosed paigutatud, pigem kureeritud, nii, et taieste sõnumid emotsionaalselt ruumiga kokku kõlaksid.

Peeter ise nimetab seda rituaalseks kujunduseks. Tunnetustöötajana osaleb ta protsessides, mille puhul hommikul pole teada, milleni õhtuks välja võib jõuda. Loomingulises ebakindluses toimetamine vajab välist tuge. Rituaalne aspekt valmistab ette tööks või puhkuseks. Millisest tassist jood teed, millised lõhnad ja tekstuurid teed valmistades ümbritsevad. Keskkond omakorda häälestab teejoomisejärgsetele tegudele. „On äärmiselt tähtis, et see, kus sa elad ja töötad, toetaks ruumiliselt ja energeetiliselt. Ma pole küll feng shui’ga tegelenud, kuid tajun intuitiivselt, et aistitav, valgus ja lõhnad oleksid paigas,“ on Peeter sõnanud.¹

Olen aeg-ajalt näidanud EKAs oma tudengitele võrdlemiseks sisustusajakirjast lõigatud klantspilti Skandinaavia stiilis maakodust ja fotot tegelikult sügaval metsade vahel asuvast elumajast, kus emailpotid pole dekoratiiv­objektidena seinale kinnitatud, vaid seisavad Pisa tornidena pliidi peal kuhjas. Need klantspildid ei ole lavastatud miljööväärtusliku keskkonnana, vaid on mõeldud kindla rakursi alt vaatamiseks nagu „ilusa vaatega“ turismiobjekt, kus puud on maha raiutud, et need kaunist loodusvaadet ei varjaks. Nii kuninglikes aedades, parkides, linnaväljakutel kui ka paleesaalides on esimeseks tajuvõtmeks seal avanev vaade ehk pidev janu lääne inimese silmale allutatud jumaliku tsentraalperspektiivi järgi.

Samasuguse ihageneraatorina mõjuvad poodide vaateaknad. Soovitan üht mõttemängu: jääge mõne aknakujunduse ette seisma ja vaadelge seda nagu nukuteatri sirmilavastust. Millised oleksid need nukud, kes seal laval tegutseksid? Millest nad räägiksid ja mida teeksid? Kes oleksid kardinate varju hoidvad näitlejad? Milline lugu lahti rulluks? Sellised sirmilavastused loovad elustandardeid, kus butafooria eest hoolt kandes üritatakse rolli sobituda.

Tahes-tahtmata täidab igaüks omaks võetud sotsiaalset rolli ja kannab selle väljendamiseks vastavat kostüümi. On need, kes sobituvad tõrkumatult oma rolli, kandes ärikana bränditeksade ja helesinise triiksärgi peal sportliku lõikega Hugo Bossi pintsakut ning ametnikuna vormirõivastust. Aga on ka need, kes seistes väljaspool tavapärast, väljendavad stereotüüpidele allumatust hipi, hipsteri, hiphoppari, punkari või rokkari ametivormiga.

Või võtame ette ühe kõige potjomkinlikuma stiililavastusena presidendi ametifoto, kus on absoluutselt igal butafoorsel detailil sümbolistlik sõnum. Valisin tagumikuga töölauale toetuva disaineriülikonnas Emmanuel Macroni, kelle salapärasest naeratusest ja nõtkest nõjatumisest õhkub, et tegu on moodsa ja easy-going-juhiga, mitte toolil istuva hallis pintsakus vana morni peeruga.² Aga Macron hoiab rusikasse pigistatud kätega kinni lauaservast, et anda mõista, kelle käes on võim ja kontroll. Kohe kõige ees, parema käe juures lebavad teineteise peal kaks nutitelefoni. Tegu on ajaga kaasas käiva ja tehnoloogiameelse juhiga. Ajaga on seotud ka vasaku küünarnuki tagant paistev antiikne lauakell. Tegu on oma aja valitsejaga. De Gaulle’i avatud sõjamälestuste raamat annab aimu noore liidri traditsioone austavast suhtumisest ja kuldne kujuke viitab patriotismile. Prantsusmaa ja Euroopa Liidu lipu ühine eksponeerimine õlgade taga keerab peegelpilti kuulsa Gustav Suitsu lause ja võiks kõlada „olgem eurooplased, aga jäägem ka prantslasteks“. Élysée palee aeda avanevad pärani aknad lasevad sisse uue poliitika värskeid õhuvoole.

Argibutafooria mitte ainult ei suuna meie ihasid, vaid määrab ka lavastuse dramaturgia. Nii nagu öeldakse, et iga kiri on armastuskiri ja iga tegu on poliitiline, siseneb ruumipaigutuse ja esemete poliitika kaudu turvakapsli illusioon kodukambrisse. Veel praegugi vankumatult püsivates hruštšovkades jätkus ideoloogiline võitlusväli. Nõukogude inimene oli esmalt tööinimene ja seejärel inimene. Enamik ajast möödus tööl, kus söödi ja joodi, sotsialiseeruti, lahutati meelt. Kodu oli see, mis inimlike vajadustena tehase poolt rahuldamata jäi. Tibatilluke köök sobis heal juhul vaid hommikuse ja õhtuse võileiva tegemiseks, sest tõeline nõukogude inimene sõi koos seltsimeestega sööklas. Planeering, mööbel, kujundus ja argiesemed defineerisid selle, kuidas režiimisobilik inimene oma elu elama peab.³

Veel teravamalt on lavastatud meie tegutsemine avalikus ruumis. Näiteks kaubanduskeskused monitoorivad inimeste käitumist suure hoolega ja koostöös psühholoogidega töötatakse välja dramaturgilisi kurve, mis painutaks külastajate ihasid. Kui enamasti mõjuvad toidupoed kaootiliste riiulilabürintidena, siis tegelikult järgivad need väga täpseid narratiiviliine. Üldreegel on see, et poodi sisenedes tuleb esimesena põrgata vastu puu- ja juurviljaletti. Pannes korvi mõned porgandid, šampinjonid, avokaadod ja mahlaka õuna, tekib kliendis hea tunne, et ta on teinud enda ja lähedaste tervisest hooliva „õiget elu“ järgiva otsuse. Seejärel on ära kaardistatud kõige rohkem ostetavad tooted: vorstid-juustud, leivad-saiad, piimatooted, alkohol jne. Need letid paigutatakse üksteisest kõige kaugematesse nurkadesse. Nüüd pikitakse tühjad alad risti-rästi igasugu nodiriiuleid täis ja selleks et singivõileiva materjal kokku saada, tuleb läbi kõndida ka kohvi, tee, kommide, küpsiste, jäätise, gurmeetoodete, hoidiste, krõpsude, jaapani- ja mehhikopäraste kastmetega riiulivahed. Olles tervislikust juurvilja­valikust õndsusesse ülendatud, paisatakse tarbija kuulimängukerana värvikirevasse labürinti. Võidab see, kellel on lahkudes kõige rohkem asju.

Samal põhjusel ei planeerita kaubanduskeskustesse kõrvuti mitu korrust järjest üles või alla viivaid eskalaatoreid. Selleks et taseme võrra kõrgemale tõusta, tuleb teha ring ümber aatriumi, mis on pärlikaelakeena ümbritsetud kiirmoebrändide, kulinakauplejate, jalatsiparseldajate, kosmeetikapakkujate ja vidinaärikatega. Asjad ja ruumid suunavad koreograafina meie liikumistrajektoore. Lavastajana dikteerivad need narratiive, ihasid ja käitumismustreid. Ei tahaks küll lõpetada klišeega, aga mõnikord on klišee lihtsalt seetõttu klišee, et selles peitub tõde. Elu on näitemäng ja meie laval tegutsevad näitlejad.

1 https://leht.postimees.ee/7356860/peeter-laurits-kogu-kultuur-on-olemuselt-kollektiivne-looming

2 Ben Hall, Body language: decoding Emmanuel Macron’s official photograph – Financial Times 29. VI 2017.

3 Kunst on disain on kunst. Näituse kataloog. Kumu, 2021.