Kaasaegse kunstniku fashion week

Maraton polnud ainult meelelahutuslik festival, vaid praegu Eesti ühiskonnas toimuva terviklik ja ulatuslik peegeldus. 

GREGOR KULLA

XV lühivormide festival „Made in Estonia maraton“ 11. III Kanuti gildi saalis. Projektijuhid Heneliis Notton ja Kristiina Tang; tehniline meeskond Henry Kasch, Kristiina Tang, Mikk-Mait Kivi, Aleksandr Mirson ja Ken-Eerik Kannike; lavakujundus Anita Kremm, Kristel Zimmer, Liisamari Viik ja Linda Mai Kari.

Performance (siinkohal) kui lühivorm on oma avaruse kaudu olnud kõigist kunstimeediumeist ühiskonnas toimuva vahetuim ja otseseim peegeldus. Ajalooliselt on see olnud meedium, mis paneb proovile, rikub distsipliinide ja sugude, privaatse ja avaliku, igapäevaelu ja kunsti piire ega järgi reegleid. Muuhulgas on performance ka kõige isuäratavam ning „kaasaegsem“, mis on kujunenud omaette taotluseks, suundumuseks. Selle aupaiste kandjad ei ole mitte spirituaalselt, vaid intellektuaalselt-kontseptuaalselt woke’id. Nad on stiilsed. Just (ja kahjuks endiselt) müstilise etenduskunstniku kohalolek annab meediumile keskse positsiooni. See „elavus“ selgitab ka performance’i-kunsti atraktiivsust publikule, keda huvitavad EKKMi või Tartu Kunstimaja näitused ning kus teosest saab päriselt aru üksnes pärast suhtlust kunstnikuga. Performance ongi suhtlus kunstnikuga. Sedasi on see enesekohane, muutlik vorm – selline, mida kunstnik kasutab muutuste väljendamiseks ja neile reageerimiseks. See trotsib määratlust ning säilib ajas ettearvamatu ja provokatiivsena.

Selle tõend on „Made in Estonia maratoni“ menu. Saal müüakse täis esimese nädalaga, aastast aastasse. Eks tingib selle ka festivali konnotatsioon, mis justkui eeldab, et vaataja pole kaine ega pea end üleval nii nagu mõnel teisel kultuurisündmusel. Baari- ja vetsujärjekorras ei ole võimalik hoiduda small talk’ist, suitsule minnes uutest tutvustest. Sedasi muutub Kanuti gildi saal suureks Stammtisch’iks, kus kaudsete tuttavate uusi silmarõõme seirata (ja hinnata), intriigi kütta ja esmamuljeid jagada.

Alternatiivne kaasaeg

Kuna maratoni sisu oli ja on juhuslik, puudutan lähemalt etteasteid, mis olid vormilt alternatiivsed (ei liigitu kindla kunstižanri alla), kujutasid praegust Zeitgeist’i või mõnd intiimset nähtust ning lõhnasid seeläbi enim kui performance. Mis lõhn see on, ei oska ma öelda. Kollektiivi Üks Isiksus (Liisbeth Horn, Anumai Raska, Elina Masing) etteaste „Läänelik vaade demilitariseerimise operatsioonile“ koosnes kahest poolest. Esmalt jutustasid kolm inglit Claude Debussy kahe arabeski saatel loo Maa ja inimese sünnist, nii-öelda elu füüsilisest ja filosoofilisest progressist, mis päädis kallaletungiga Raska kui sõjavaba ühiskonna kehastusele. Impressionistliku sooloharfi taustal peksid Masing ja Horn karjuvat Raskat jalaga kõhtu, tirisid teda juustest, lõid põlvega näkku. Tükk oli sisult otsene, etenduslikest või teatraalsetest viidetest vaba, efektne, piisavalt (mitte määrivalt) arusaadav ja mõjus. Etteaste oli sisult poliitiline, vormilt ennast mitte liiga tõsiselt võtvalt karismaatiline ning stiilse kontrasti kaudu irooniline.

„Kaasaegsust“ aitab mõista pilk selja taha. Avangard on väljendanud end ajas populaarkultuuri vastandina. Pärast sõda töötas see Ameerika Ühendriikides kunstidiskursuse autonoomia sõnastamise nimel; et paljastada kapitali toimimine kunstimaailma aparaadi taga; et küsitleda suuri ühiskondlikke valitsus-, sõjaväe-, ja haridusasutusi; ning et laiendada meie kultuurivormides esindatud inimeste ulatust. Kunsti kaasaegselt teha tähendaks seega vastu seismist, sekkumist, teisiti tegemist. Nagu on Andrea Fraser väitnud oma essees „Sotsiaalsest maailmast rääkides“, et vastupanu tähendab, et teadvustame, et kunstis öeldava ja tehtava vahel on lõhe, kuid ka kunstidiskursust struktureerivate sotsiaalsete ja majanduslike tingimuste jälgimist ning nende ausamaks muutmist: „Suurem osa sellest, mida kunstist räägiti ja kirjutati, hakkas mulle tunduma peaaegu petlik, sest seal nõuti suurejoonelisi ühiskondlikke mõjusid, eriti kui kunst oli ennast ühiskondlike tingimuste tegelikkusest lahti ühendanud.“ Et jõuda kunstniku kui tegija paradigmani, tuleb lõigata läbi seosed, et kunstnik on kuulsus ja kunst on pretsedent.

Maratoni teises osas, mustas kastis ilmnes see idee selgeimalt etteastes „Mis tunne on, kui“ (Kärt Heinvere ja Raahel Rüütel). Sissejuhatav salvestis tekitas klišeehirmu, mistõttu keegi publikust ohkas ja kogu saal puhkes naerma. Heinvere ja Rüütel kasutasid hirmu sajaprotsendiliselt ära. Alguses jutustasid nad kunsti tegemise ja muidu olemise olevikulisusest. Kui selle spirituaalne mekk hirmutas, siis pärast kangajääkidest seotud võrgu viimist üle publiku (see sümboliseeris olevikku kinnijäämist), hakati mängima tõsiseltvõetavusega. Ligi kaheksa minutit kestnud tähendusloome keerati pea peale, kui kunstnikud keskendusid saalile ja pruukisid publikut kui ebaisikulist kogemust. Nad vaatasid ja tarbisid meid kui keemias tiitrimist, mis kruvib pinget ja toodab tähelepanu, säilitades omavahelise turvalisuse ja intiimsuse. Kaasaegseks olemine sai ilmseks nii otseselt, et võttis seest õõnsaks. Publikus kostunud mehe ohe illustreeris enamuse hinnangut. Kunstnikud mitte ainult ei mänginud sellega oskuslikult, vaid kasutasid seda ka eesmärgistatult ära. Olevikulisus toodi kompaktselt kätte kogemuslikult ja ka sisuliselt ning vaataja tõmmati haledalt haneks.

Igapäeva kirjeldused

Kaks etteastet, millega esitati nii-öelda igapäevast kunsti, puudutasid kunstniku kui suunamudija ja staari silmakirjalikkust ning karvaste naiste ebatavalisuse poeetikat. Maratoni viimases osas, punkplokis vallutasid publiku peegelneuronid Lisete Sivard ja Loora Kaubi etteastes „Stseen number kaks (mega cool extensions)“. Taldrikule kitkuti kubeme-, jala- ja kaenlaalusekarvu, toiming projitseeriti suurele ekraanile ja selle valulikkus tuli hästi esile. Seejärel katsid kunstnikud üksteise silmalaud ripsmeliimiga ja kleepisid vastkitkutud karvad silmalaugudele, demonstreerides, päriselt ka, mega cool’e ripsmepikendusi. Kaubi ja Sivard võtsid fookusse soorollid ning illustreerisid stagneerunud normi, et naisel kasvavad karvad üksnes peas, väljakitkumist. Etteaste raputas pretensioonituse ja poeetilisusega ning pälvis maratoni kõige valjema kisa ja poolehoiu.

Unholy 3nity ja Elo Vahtriku performance’is puhuti täis õhkbatuut ning Daniela Privis, Kärt Koppel ja Annabel Tanila pidasid koos Elo Vahtrikuga oma kollektiivi sünnipäeva. Selle auks pandi meekoogile küünal, tehti polaroide ning korraldati Gen Z sünnipäevadele omane Kahhoot!. Puudu oli heeliumiga täidetud number 1, millega saab seksikat Instagrami sisu luua. Publik käsutati ringi moodustama ning pealtvaatajaid kasutati teadlikult sisuloome eesmärkidel ära. Nii ironiseeriti praeguse sisutühja ühismeedia imidži üle ning küsitleti publikult selle enesestmõistetavuse kohta. Samuti näitlikustati sellega praegust (kaasaegset) apaatset coolness’i, pohhuistlikku enesekeskset suhtumist, mis valitseb populaarkultuuris: tähtis on vaid brändi maine.

Võrratult ühtsete ja kompaktsete kirjeldustena mõjusid Mona Tärki „Lapsepõlve hoidmine“, mis kujutas kirsitarretisena rõõmsalt ebastabiilset lapsepõlve; Sigrid Savi „Dieses Wasser löscht mehr als einfach nur Durst“ ehk „See vesi kustutab rohkem kui lihtsalt janu“, millega ironiseeriti tehiskuurorti Tropische Inseln ajulagedust Fraseri taotluse kaudu; Henri Hüti ja Silja Huhsi „Kaasaeg“, kus dirigeeriti kella; Hüti „Valimised“, kus uputi küsimusse „house või techno?“ ning Jaan Kosmose „title pending 1“, kus pealkiri „ma ei teadnud, et nii läheb“ tuli viivitusega pärast koomilist publiku filmimist.

Eesti kunstis tehtavat illustreeriv maraton oli Eesti kunstihierarhias toimuva kange leotis. Kõrvuti olid kõrgkoolid (TÜVKA, TÜ, EKA), domineerivad huvid (geopoliitika, esteetika, psühholoogia jne) ja väljendusvahendid (video, tekst, muusika, tants, koreograafia jne). Heneliis Notton ja Kristiina Tang olid koostanud maratoni programmi meisterlikult intriigitsevalt ja pingestatult. Projektijuhid väestasid külg külje vastas hõõruvatest etteastetest moodustunud tervikut, kust joonistusid välja institutsioonides valitsevad väärtused ja kunstnike erisugune ühiskondlik tundlikkus. Maraton polnud ainult meelelahutuslik festival, vaid praegu Eesti ühiskonnas toimuva terviklik ja ulatuslik peegeldus.