Inimlikud fotod ebainimlikust sõjast

Ukraina sõda dokumenteerivat fotonäitust peab nägema. Eriti sellepärast, et osata kajastada enda ümber toimuvat nii, et vaataja oleks osaline inimese, mitte kinopublikuna.

MARTIN BUSCHMANN

Ukraina sõda dokumenteeriv fotonäitus Okapi galeriis kuni 30. IV. Fotograafid Mikhail Palinchak, Yuriy Yurchenko, Serhiy Illyashenko, Volodymyr Petrov (kõik Kiiev), Pavlo Dorohoi (Harkiv), Slava Ratynski (Žõtomõr) ja Dmitri Kotjuh.

Fotograafina jaotan sõjafotograafia suures plaanis kaheks. On professionaalne sõjafotograafia, mida esindab seltskond, kes tõttab sõjakeerisesse seepärast, et seda jäädvustada, ning on sõjafotograafia, mis on fotograafide argielu pikendus, kus fotograafid on tavalised inimesed, kellele paraku sõda koju kätte tuuakse. Ma ei ütle, et üks oleks vähem tähtis kui teine, aga enamasti kipuvad need olema visuaalselt erinevad. Ühel juhul on fotograafid oma (professionaalses) elemendis, teise puhul on fotograafid selles žanris pigem olude sunnil.

Pressiteate kohaselt on Okapi galeriis eksponeeritud just nimelt tavaliste fotograafide fotod. Need fotograafid on harjunud kajastama argielu tegemisi – kes tänavafotograafina, kes ajakirjanikuna. Inimesed, kes oma ümbrust jäädvustades avastavad enese järsku kusagilt, kuhu neil ei olnud soovi sattuda. Lastes silmad üle osalejate nimekirja, leian endale üllatuseks (samas ise üllatudes, miks ma üllatunud olen) kaks tuttavat nime: Volodymyr Petrov ja Mikhail Palinchak. Mõlema looming on mulle tänavafotograafia kaudu ette sattunud. Seega ei ole tegemist tundmatute fotograafidega. Loomulikult on mulle tuttav ka Dmitri Kotjuhi nimi ja usun, et vähemalt praeguseks on tema nimi Eestis enamikule teada.

Näitus ise on esmapilgul ootuspärane. Olgem ausad, meedia ja interneti tõttu ei ole pildid purustatud Ukrainast enam „midagi uut“ (siinkohal: aitäh, Kotjuh, piltide eest meedias!). Tegemist ei ole aga tavaliste sõjafotodega. See on näitus, mis nõuab aega ja süvenemist.

Erinevalt paljude professionaalsete sõjafotograafide loomingust ei ole need pildid lahingutegevuse lähivaated. Vaatajal ei teki tunnet, et ta on tegelaskuju Hollywoodi märulifilmis. Ta mõistab, et ta ongi kohal. Inimesena. Tavalised inimesed kujutavad sõda sellisena, nagu see on – argipäevasena. Mure, paratamatus, teadmatus ja ka lootus. Elu läheb edasi, küll teises vormis, aga läheb ikkagi edasi. Paljudel nn professionaalsetel fotodel inimlik argipäev puudub. Soovitan külastajal kindlasti üles otsida üks foto, Palinchaki võetud portree naisest automaadiga. Vaadake seda, vaadake näoilmet ja kogu olekut pildil. Ja mõelge, kas tekib tunne filmist, või tekib tunne, et olete portreteeritu ees ja vaatate talle otsa – inimesena. Sellist meeleolu ülekandumist saab väga harva kunstlikult saavutada.

Kotjuhi pildid on samasugused. Täpselt sama inimlikud. Hoolimata sellest, et ta viibis Ukrainas ajakirjanikuna. Piltidel on kerge emotsionaalne värin sees. Mitte tahtlikult teostatud, aga täpselt selline, nagu on inimesel siis, kui ta, hoolimata eelteadmistest, avastab enese äkki kohast ja rollist, milleks on võimatu ette valmistuda. Tahtmata kuidagi teha liiga Kotjuhi oskustele fotograafina, väidan, et tema piltides on tunduvalt rohkem inimest kui oma tööd tegevat fotograafi.

Mingil põhjusel taban ennast mõtlemast selle üle, kas minu fotodel on samuti inimest rohkem või võtab hoopis võimust fotograaf. See on mõte, mida soovitan mõelda igal fotograafil, kes näitusele satub.

Kui nüüd juba näitusest rääkida, siis ei saa paratamatult üle ega ümber näituse asukohast. Seda nii otseses ja ka sümboolses mõttes.

Näitus avati 9. märtsil, märtsipommitamise aastapäeval. Kuupäev, mis on iga eestlase mälus igavesti. Piisab vaid pilgu heitmisest galerii aknast välja, kui vaimusilmas kerkivad esile kaadrid puruks pommitatud Harju tänavast. Seda ei peagi ette kujutama, oleme kõik neid kaadreid näinud. Vaadates fotosid puruks pommitatud Ukrainast, ei ole raske mõista seda, kuidas ukrainlased ennast praegu tunnevad. Meile ei ole see ju võõras. Ainuke vahe on selles, et Ukrainas toimuv on midagi sellist, mida lootsime enam mitte kunagi näha.

Veelgi sümboolsem asukohast on Okapi galerii ise – kooslus näitusepinnast ja müügisaalist. Alguses oli fotosid ainult ühes seinas vaadata veidi võõrastav. Pigem oleksin eeldanud, et satun neid vaatama galeriisse, kus need on eksponeeritud eraldi ruumis, kus pole segavaid, näitusesse mittepuutuvaid teoseid. Siis tabasin enese mõttelt, et äkki hoopis see ruum ongi ideaalne selliste fotode eksponeerimiseks.

Nii nagu sõda sekkus Ukrainas argiellu, sekkub Ukraina sõda kajastav näitus galeriiellu. Konkreetne ja robustne sekkumine tavalise galerii töösse. Mida rohkem galeriis ringi vaatan, seda enam hakkab mulle selline mõte sekkumisest meeldima. Taban enese paratamatult mõtisklemas selle üle, milliseid tundeid tekitaks see, kui näitus oleks kaubanduskeskuses või, veel parem, mõnes poes. Kuidas suhtuks poekülastaja sellesse, kui sõjakoledused oleksid piimariiuli kõrval või mänguasjade osakonnas? Milliseid tundeid tekitab see, kui pehmete mänguasjade kõrval on foto, kus rusude alt paistavad välja pommitamises surma saanud inimese verised jalalabad? Enne kui lugeja kahe käega peast kinni haarab, võin teda rahustada, et see on vaid arutelu piltide eksponeerimise võimalikkusest. Need võikad kaadrid ongi praegune argipäev.

See on ka põhjus, miks soovitan seda näitust vaatama minna. Minge ja mõelge, milliseid mõtteid-tundeid see teis tekitab. Mõelge selle üle, kui lähedal või kaugel oleme sellest, et 1944. aastal võetud Harju tänava kaadrid uuesti korduvad. Vaadake, kui reaalne on see, mis eile veel tundus uskumatu. Tasub mõelda ka sellele, kui tähtis on hoida Ukraina sündmusi tähelepanu keskpunktis, mitte lasta teemadel ära vajuda.

Seda näitust lihtsalt peab nägema, sellesse peab süvenema ning mõned asjad selgeks mõtlema. Eriti selle, kuidas kajastada enda ümber toimuvat nii, et vaataja oleks osaline inimese, mitte kinopublikuna. Lihtne öelda, aga raske teha. Samuti tasub nuputada, kuidas näidata häirivaid olukordi sellisena, et mõte saaks öeldud, aga inimlikkuse piire ei ületata. Need on fotod Ukrainast ja ukrainlastelt. See on tavaliste inimeste (fotograafide) käsitlus sellest, mis toimub ja kuidas võiks seda kajastada või peaks kajastama.