Kunsti agendid panustavad vormile

Saatetekst oleks võinud olla paremini läbi mõeldud, kuid kuraatorisilm ja ka kujundaja töö on laitmatu: kõigile teostele saab kerge vaevaga piisavalt tähelepanu pöörata.

ALEKSANDER ZAHHAROV

Näitus „Ars Viva 2022. Tajuvälja agendid“ Kai kunstikeskuses kuni 7. VIII. Kuraator Maria Helen Känd, kujundaja Tõnu Narro, graafiline disainer Henri Kutsar ning kunstnikud Tamina Amadyar, Jānis Dzirnieks, Lewis Hammond, Mooni Perry, Laura Põld ja Anastasia Sosunova.

Näitus on teoks saanud Kai kunstikeskuse ning Saksa Majanduse Kunsti- ja Kultuuriliidu koostööprojektina.

Maria Helen Kännu kureeritud näitus „Ars Viva 2022. Tajuvälja agendid“ on toonud Kai kunstikeskusse kokku kuus noort rahvusvahelise taustaga kunstnikku. Vaatamata mitmekesisele päritolule, tekitavad kosmopoliidile hingevalu kõikjal maailmas üsna ühtmoodi asjad. Nii võib täheldada Eesti, Korea, Saksa jt maade kunstnike sarnaseid emotsioone, kuigi elamis- ja tegutsemisolud on erinevad.

Saksa Majanduse Kunsti- ja Kultuuriliit (Kulturkreis der deutschen Wirtschaft) annab kunstipreemiat Ars Viva noortele Saksamaal tegutsevatele kunstnikele 1953. aastast peale. Sel aastal pälvisid selle Tamina Amadyar, Lewis Hammond ja Mooni Perry. Kais astuvad nendega dialoogi kolm Baltimaade kunstnikku: Laura Põld, Anastasia Sosunova ja Jānis Dzirnieks. Kui Põld ja Dzirnieks välja arvata, siis ühendab neid kunstnikke tegutsemine väljaspool oma kodumaad või vähemusrahvusesse kuulumine. Neid seob ka arusaam, et maailm on järjest enam tehnoloogia retušeeritud, seda võib kõikjal aduda. Meie emotsioone ja kogemusi mõjutavad ebaloomulikud, kuigi siiski inimese loodud faktorid. Meie tundmused on aga niivõrd tehnoloogia vahendatud, et ka kodu võib tunduda võõras.

Traditsioonid postinterneti karakteristikaga

Mooni Perry videoteost „Binlang Xishi I–III“ eksponeeritakse kolmel ekraanil, see on jaotatud kolmeks peatükiks ja kestab 40 minutit. Videos püütakse jälile jõuda, miks peetakse mõnesid inimesi tülgastavaks. Esimeses peatükis räägib traditsiooniline korea pansori jutuvestja loo naisest, kes esimesel korral langes prostitutsiooni ja teisel hoopiski kosmosesse. Teises peatükis näidatakse Taiwani beetlipähklite kasvatamise lugu ja binlang xishi’sid ehk beetlineiusid, kes ihu paljastavas pesus neid pähkleid müüvad. Kolmandas peatükis on lavastatud lugemisrühma kogunemine, kus arutatakse räpasuse rolli üle kultuuris. Perry näitab, et argised asjad või nähtused või nende kandjad, nagu näiteks mustus, snäkid, erootika ja ulme pole iseenesest vastikud, ohtlikud ega ka madalalaubalised, vaid täidavad kindlat rolli – tagavad enamuse soovi asuda kosmilises hierarhias mitte kõige madalamal astmel.

Mustanahaline Briti kunstnik Lewis Hammond sobib sellest seltskonnast keskmise valge eurooplase kõrval Teise rolli ehk kõige paremini. Kuigi see identiteediaspekt on tema maalides esiplaanil – pea kõigil maalidel figureerib mustanahaline mees –, on tööde tegelik fookus mujal. Ta on jäädvustanud mõne objekti või inimese atmosfääriliselt, justkui oleks tegu Instagrami filtritega kaetud fotoga. Tegelikult on ta aga saavutanud sellise efekti Rubensi ja Goya maalitehnika emuleerimisega. Maaliga „Kes see on, kes tuleb“ kirjeldatakse kaost tekitavat jõudu, mis tekib, kui türann oma tahet läbi surub. Potentaat mõjub mõnes katastroofifilmis kujutatud koletise kuvatõmmisena. Türann sammub tühja pilguga eikuhugi, hävitades samal ajal traditsioone, mida sümboliseerivad purunevad kirikutornid. Ometigi on maalil ainult vanad kirikud, mis osutab tulevikuvisiooni puudumisele ja võimele korraldada ümber ainult minevikku.

Tamina Amadyar on Afganistanist pärit kunstnik, kelle colourfield maaliseeria kujutab maastikke ja linnaruume. Erandiks on üks väiksemõõduline pilt kolme inimfiguuriga ukseorvas. Äratuntavate figuuride tõttu saab ka suuri abstraktseid kompositsioone käsitleda meelelise kogemuse, mitte mõtteliste konstruktsioonidena. Ka suurte kompositsioonide erksavärvilised kujundid muutuvad vaataja silmas äratuntavateks autodeks, kaljudeks ja teedeks. Amadyari maalid meenutavad Katrin Koskaru töid, Koskaru kasutab tundeliste objektide ja sündmuste kirjeldamiseks samuti abstraktset maalikeelt. Amadyar töötab puhaste pigmentidega, mitte valmisvärvidega. Ta viitab oma päritolu ja tööviisiga asjaolule, et euroopa värvilisel kujutava kunsti traditsioonil on tänuvõlg Afganistanist toodud sinise pigmendi – ultramariini ees.

Ainus eesti kunstnik Laura Põld on esindatud vaiptikandi, niidist ja naeltest seinainstallatsiooni ning skulptuursete multimeedia-installatsioonidega. Põllu tööd on teistega võrreldes ebamäärased, tema looming on väga kontekstitundlik. Tema pulbitsevad ja vulisevad installatsioonid mõjuvad loodusjõudude imitatsioonide, vulkaaniliste bonsaidena. Ometigi on raske ette kujutada, et need toimiksid niiviisi ka siis, kui on üksinda eksponeeritud. Põld otsib vestluskaaslast, kes tema tööd kõnelema paneks. Kais on ta neid küllaga leidnud.

Anastasia Sosunova on leedu kunstnik, kes mõtestab oma loomingus tänapäeva vene muinasjuttude müstika ja imerohkuse abil. Küllusesarve slaavi vaste samobranka on täidetud leedu maiuse karavai’ga. Tavaliselt kasutatakse sellel lilleväädimustreid, kuid kunstnik on need asendanud metallplaadile kantud lindudega. Videoga „Saame kokku, kui see kõik on läbi“ osutab kunstnik sellele, et reaktsioon kroonviirusele oli juba varasema enesessesulgumise tendentsi jätk. Surematu Kaštšei, kelle ainus haavatav kehaosa süda on kavalalt peidetud, on vastandatud Leedus levinud tarastatud uuselamurajoonidele. Kuigi karantiiniajal ohati, et igatsetakse intiimsema kontakti järele, siis uus olme osutab asjaolule, et tegelikult tahetakse ennast sama kavalalt võõraste eest peita, nagu oli teinud Kaštšei oma südamega. Need, kes tõesti soovivad lähedust teistega, ei leia ühiskonnas endale kohta.

Lätlase Jānis Dzirnieksi pildid on voogedastusplatvormidelt leitud kuvatõmmised ja koosnevad epoksüvaigul stabiliseeritud UV-tindiprintidest. Algo­ritm on moonutanud kujutiste need osad, mida ta ei ole tuvastanud konkreetse asja või isikuna. Dzirnieks tahab sellega öelda, et avalikkuses levivad värvilised kujutised on suuremalt jaolt sisutühjad. Enamik pildipinda on loodud vaid selleks, et osutada vastuvõtja tähelepanuvõime ihaldatule, justkui oleks publik ise võimetu olulist märkama.

Kureerides vormi

Kuraatoriga rääkides sai selgeks, et saatetekstis väljendatud mõtet, et teostest ei tule otsida ideid või kontseptsiooni, tuleb võtta sõna-sõnalt. Näitust tuleks käsitleda emotsionaalselt, isegi poeetiliselt. Teosed on valitud ning saali paigutatud eelkõige vormisarnasuse alusel. Kunstnike taust ja teemavalik ühilduvad aga kohati kattuva kunstikeele tõttu.

Ideed ja poeesia tuleks justkui lahku lüüa. See on aga juba ohtlik. Poeesia ja ka kunstinäituse eesmärk on ikkagi suunata vaataja ideedeni. Suunata ta midagi tajuma kujutlusvõimet sisse lülitamata on reklaami ja ajuvaba meelelahutuse tööriist. Sisu väljendamisel on kunstiteosed olnud agendid, mille kaudu on toodud varjatud saladused päevavalgele. Kuraator oleks võinud jätta saateteksti kirjutamata: see pigem kahjustab kui parandab väljapanekut. Teksti ainus väärtus seisneb lootuses, et tööd avavad ennast siiski ise paremini.

Kännu kuraatorisilm on seevastu laitmatu. Esimene töö, mida vaataja näeb, on Hammondi maal, kus on kujutatud puu varju müüril. Sama motiivi näeb ka näitusesaali teises otsas, kus vaatepunkt on varjust kaugemale toodud, maal ise on ka väiksem (esimene mahub vaevu autosse, teise saab portfelli pista). Rakursi ja suuruse muutus värskendab ähmastunud esmamuljet, tuletades aga meelde, et aega ei saa tagasi pöörata.

Samuti on suurepäraselt paigutatud videoteosed, mille vaatamine võtab peaaegu tunni. Sosunova video on paigutatud saali keskele, nii-öelda kitsaskohta, seal ei saa ka mugavalt istuda, mistõttu hakkab silm omasoodu teisi töid piiluma. Perry video on kuvatud aga raamile, mille alt ja kõrvalt on näha teiste kunstnike loomingut. Niimoodi jõuab näituse külastaja kõigile teostele piisavalt tähelepanu pöörata ja iga kunstnikuga mõtteis vestelda.