Uute probleemide värsked lahendused

Ruth-Helene Melioranski: „Esile on kerkinud probleemid, millega pole varem tegeletud, mis on jäänud valdkondade vahele. Nendega tegelemiseks on disaineril sobiv pagas.“

MERLE KARRO-KALBERG

Piir disaini ja seda ümbritsevate valdkondade vahel on nii hägune, et raske on aru saada, millega disain üleüldse tegeleb. Räägitakse muudatuste algatamisest ja nende toimimise suunamisest, meeskonna ja arutelude eestvedamisest, strateegiate väljatöötamisest, kuid sellega tegelevad ka kommunikatsioonijuhid, antropoloogid jt. Tartu ülikoolis õpetatakse muudatusi juhtima ja kogukondi arendama. Seda peavad ka disainerid oma pärusmaaks. Kuhu siis ikkagi piir tõmmata? Vastab kunstiakadeemia disainiteaduskonna dekaan, disainer ja uuringu „Tärkavate disainipraktikate kaardistamine“ üks autoreid Ruth-Helene Melioranski.

Millest me räägime, kui me räägime disainist?

Oleme harjunud rääkima disainist kui lõpptootest. Levinud disainikäsitlus on väga tulemikeskne, eeldatakse, et valmis saab mingi asi – trükis, tool, mööbel. Disainerid ise aga ei räägi disaini lõpptulemusest, vaid kuidas selleni jõuti. Disainimine kui protsess seab keskmesse kasutaja ja disaini eesmärk on kasutajale mugava, atraktiivse ja keskkonnasõbraliku tulemuse tagamine. Just disainiprotsess on osutunud kiiresti muutuvas maailmas selleks, mis eristab disaini teistest valdkondadest ja pakub uudseid lahendusi keerulistele küsimustele. Varasemas modernistlikus disainikäsitluses jäi probleemide lahenduskäik glamuurse lõpptoote varju.

Tekkinud on probleemid, millega keegi pole varem tegelenud, paljud küsimused ongi jäänud valdkondade vahele, muu hulgas nii muudatuste juhtimine kui inimeste kokku toomine. Nendega tegelemiseks on disainerlik käsitlus sobilik, sest disaineril on võrreldes teiste spetsialistidega vajalik teadmiste ja oskuste pagas.

Kuidas siis disainer probleemi lahendab? Milline on disainiprotsess?

Meil on palju ühist antropoloogidega. Oleme neilt töövõtteid üle võtnud ja nüüd on nemad meilt endale sobivaid vahendeid leidnud. Meid seob inimene – see, kes loodavat keskkonda, süsteemi või objekti kasutab. Kuidas ta hakkab seda kasutama? Kas lõpptulemus on talle arusaadav? Kas disainitu on ligipääsetav ja mugav? Need on küsimused, millele disainer keskendub.

Inimkeskne probleemide lahendamise käsitlus on üks aspekt, mida paljudest teistest valdkondadest ei leia. Näeme maailma inimese vaatenurgast, aga uurime ka tervikpilti ja püüame kõik arvamused ja aspektid kokku viia. Probleemi lahendamine eeldab enamasti ju paljude vaatenurkadega arvestamist. Meie jälgime, kuidas kõik need tervikus välja paistavad ja mida mõjutavad. Siin tuleb kindlasti kasuks disaineri visualiseerimisoskus. Me ei kirjuta pikki tekste, vaid teeme skeeme, loome struktuure. Püüame teadmisi esitada nii, et need oleksid arusaadavad ning välja tuleksid ka kitsaskohad ja konfliktid. Me näeme, kuidas ühe teguri muutmine võib terviku paigast viia, kallutada ühele või teisele poole. Näitame, kuidas komponendid kokku kõlavad, kuidas süsteemi hammasrattad töötavad.

Kuidas see kõik välja näeb, kui klient on disaineri juurde tulnud?

Eelmisel aastal ja veel selle aasta alguseski tegelesime sotsiaalministeeriumi tellimusel erivajadustega laste reformi ette valmistava analüüsiga. Minu ja mu meeskonna ülesanne oli lähemalt ära seletada, kuidas tuleb osutada teenuseid erivajadustega lastele ja nende peredele. Taustateadmiste kogumiseks tegime perede, spetsialistide ja ametnikega suure hulga intervjuusid. Tutvusime juba tehtud uuringutega.

Kõige selle käigus koorus välja sektori põhiprobleem: teenuseid osutatakse killustatult, teenuse kättesaamine on tehtud ebamugavaks, kohati pole need vajajatele kättesaadavadki.

Riigil ja kohalikul omavalitusel on raha nende küsimustega tegelemiseks väga vähe ja seetõttu on liiga palju kohustusi pandud erivajadustega laste vanemate õlule. Kuna kogu surve ja vastutus on perel, siis paljud ei pea vastu, antakse alla ja neis peredes on palju lahutusi. Vanemad ei ole saanud tööl käia, on pidevalt oma lapse eest hoolt kandnud, nad põlevad läbi ning muutuvad ise abivajajaks. Kui noor saab täiskasvanuks, siis lõpuks on riigi õlul ühe abivajaja asemel mitu.

Siit edasi saame minna teenuste juurde. Praegu peab lapsevanem ise olema aktiivne ja üles otsima, kust ta toetust või teenust küsima peab. Seniajani tuleb väga paljudes kohtades asju ajada paberil, ümbrikutäite kaupa saadetakse laiali makulatuuri. Andmed pole digiteeritud. See tähendab tohutut asjaajamist. Igas asutuses tuleb käia eraldi, täita uuesti ankeet ja läbida abivajaduse hindamine. Iga asjassepuutuva osalise juures alustatakse otsast peale. Nii taotletakse ja esitatakse paljud paberid mitu korda. Palju on bürokraatiat.

Tuleb uurida ka teenuse osutamist. Ühest küljest peab muutuma suhtumine, teisest küljest peab hoolega läbi mõtlema, kuidas peredele teada anda, milliseid teenuseid üldse pakutakse ja missugused on pere õigused. Seda kõike saab läbi mõelda ennetavalt. Kui perre sünnib erivajadusega laps ja juba haiglas on teada, et tal on teatud tuge vaja, siis pole ju vaja pidevalt hinnata, kas tal ikka on abi vaja või mitte. Vanem peab saama valida, kuidas ta abi kätte saab, milline on tema eelistus ja milline on see kodu, millega abi peab sobituma. Kui laps on näiteks ratastoolis, siis tuleb eluruumid ümber ehitada nii, et ratastooliga saaks sisse ja välja ning majas sees liikuda, lapsele vajalikud asjad peavad olema talle ratastoolist kättesaadavad, s.t õigel kõrgusel. Kodu kohandamise meetmed on olemas. Ometi on levinud mõte, et kui vahendeid on vähe, tuleks nende kättesaamine jube keeruliseks teha, siis ehk ei teki puudujääki. Sellest mõtteviisist tuleb üle saada.

See teema vajab ka kultuurilist ümbermõtestamist ehk mida varem me toetame abi vajavat last, tema peret ja kõiki teda ümbritsevaid lähedasi, seda väiksem on kulu riigile ja kohalikule omavalitsusele.

Oma töös esitasime ideede kogumi, kuidas süsteem riigi seisukohast ümber korraldada, et poleks palju erinevaid asutusi, et teenuse osutamine poleks nii killustatud ja tekiks keskne kompetentsikeskus. Praegu on osa teenuseid haridusministeeriumi, osa sotsiaalministeeriumi haldusalas. Selgitada tuleb ka seda, mis on kohaliku oma­valitsuse võimuses, milliseid teenuseid osutab riik. Siinkohal ei tohi teha vahet, kas tegu on haridusliku, liikumise või mõne muu erivajadusega. Kõiki vajadusi tuleb hinnata ühes struktuuriüksuses kuni selleni välja, kuidas märgata abi vajavaid lapsi, sest kõik juhtumid ei ole sünnitusmajas tuvastatavad. Laste ja näidisjuhtumite põhjal joonistasime välja teekonnad, eri vajaduse korral erinev teekond.

Selline disain eeldab ilmselt väga teadlikku tellijat.

See on lõputu küsimus, kuidas sellist tellijat kasvatada, kuid tuleb tõdeda, et teadlikke tellijaid on järjest rohkem. Ka ülal toodud näide ei olnud lihtne tellimus, sest puudutas mitte ainult sotsiaalministeeriumi haldusala. Erivajadustega laste reformi meeskond oli erakordselt hea tellija. Eraldi tuleb rõhutada, et disainer ei tule ega tee valmis, väga palju peab tellija ise panustama ja kaasa töötama.

Uuringus „Tärkavate disainipraktikate kaardistamine“ on välja toodud disainer Daniel Kotsjuba tsitaat. Ta ütleb, et disainer peab teadma brändi loomisest ja ettevõtlusest kuni ekspordini välja. Seda on ühe inimese jaoks väga palju …

See lause käis vist meepurgisiltide disainimise kohta, kuid näitlikustab väga hästi, et disain pole kunagi olnud pelgalt ühe sildi tegemine. Silt on see, mis välja paistab, kuid selle taga on väga palju teisi otsuseid, millele sildi disainilahendus toetub.

Disainer ei peagi kõike teadma ja ta ei saagi seda teha. Head disainerit iseloomustavad kuulamisoskus ning oskus panna teised spetsialistid kaasa mõtlema ja kaasa töötama. Loovust tuleb rakendada sügavuti, et töö ei jääks vaid probleemikirjelduseks ja nähtavate aukude lappimiseks.