Allaheitliku vallutaja pilk

Peeter Laurits ei otsi üksnes vallutajapilguga tabatud kauneid kaadreid, vaid ka tuhandeid silmapaare, kes teiseltpoolt objektiivi talle vastu vaatavad.

URMAS LÜÜS

Peeter Lauritsa näitus „Pühad kümblused“ Vaalas kuni 2. VII.

Mida aeg edasi, seda vähem tundub Peeter Lauritsa fotosilma ette jäävat inimene. Manipulatsioonide tarbeks otsib ta vajalikud siluetid internetist. Esimest korda Lauritsa näitusele sisenedes tajusin ruumis sakraalset meeleseisu. Üle seina jookseb tume rist, millele on joondunud suuremõõtmelised fotoprindid. Mulle mõjuvad need nagu mõne modernistliku pühakoja moodne kappaltar. Ma ei mõtle mõne monoteistliku kultuuri koda, vaid sakraalset ruumi üldisemalt. Ka Lauritsa sõnul: kui midagi maailmas sakraalne on, siis just loodus. See on Taevaskoja, varahommikuse järvepealse udu või mäetipust avarduva vaate pühalikkus.

Pildisarja aktiveerib sinine jäälind, aga see pole tavaline loodusfotograafia. Jäälind esineb piltidel kummituse või fantoomina. Mõnikord esindab teda vaid ähmast helki heitev hajussinatav laik. Ta ei poseeri, vaid on möödumas. Looduses on sinine eriskummaline värv, mida võib kohata küllaltki harva. Looduslike saaduste seas sinine peaaegu puudub. Sinine tähistab ohtu ja mürgisust. Kunagi tegime kunstiakadeemia disainiteaduskonnas katse ja värvisime kõik toidud siniseks. Maitse ei muutunud, kuid toon ise muutis võileivad ja prae jälgiks, tülgastavaks.

Sinine on võimu ja rikkuse sümbol. Siinsed arheoloogilised materjalid näitavad, et sinine oli ülikute värv. See teeb jäälinnu kuninglikuks. Vahest seetõttu ongi ta ingliskeelne nimi kingfisher – kuningkalur. Ka paavst on kuningkalur. Inimeste võrgutaja. Anulus piscatoris’e kandja. Võim ja vaim suudavad harva teineteisest lahus hoida. Mõni ime siis, et Lauritsa loodud ruum sakraalsena mõjub.

Looduse pildistamine ja loodusega ühenduses olemine on mulle alati vastu­olulisena tundunud. Pean end looduseinimeseks, kuid tajun loodust heinsaarelikult ebatavalise ja ähvardavana. Loodust imetledes ja pildistades tunnen end turistina. Lauritsa pilte vaadates uuriksin nagu teist maailma, mitte seda, mille osa ma olen. Kust see võõrandumine ja ilmajäetuse tunne tuleb?

Loodus versus kultuur

Laurits on tunginud looduse pildistamisel väga sügavale. Sedavõrd sügavale, et palja silmaga ei näe, vaid tuleb appi võtta makro-objektiiv. Inimese ja looduse vahel laiutab eksistentsiaalne lõhe. Klassikalises käsitluses on kultuur looduse vastand. Kui läksin kunstiakadeemiasse disaini õppima, üritasin sellele vastu vaielda ega tahtnud tõsiasjaga leppida, kuid mida rohkem materiaalse kultuuri ning inimese ja keskkonna suhtega olen tegelenud, seda enam tundub, et vastandus polegi nii meelevaldne.

Paradiisist väljaajamine võiks olla inimese ja looduse vahele löödud kiilu sümbolistlik metafoor. Darwinismi seisu­kohalt toimus see lõhenemine ajal, mil inimene õppis tegema korduvkasutatavaid tööriistu. Kive või kõrsi oskavad kasutada tööriistana ka varesed ja šimpansid, kuid tööriista tööriistana mõtestamine pani ühe aluse kultuuri tekkimisele. Siiani on ebaselge, kas tööriistad arenesid välja seetõttu, et inimese käe kuju võimaldas neid kasutada, või muutus pöial sellise nurga alt haaravaks, sest käe anatoomia kohanes tööriista, inimlooma tarvis kõige tähtsama objekti järgi.

Võib minna nädalavahetusel metsa jalutama, kuid harva leiab loodust, mida inimene ei ole ümber korraldanud. Vähe on alles alasid, mis poleks inimese disainitud. Ka kõige suvalisemates padrikutes võib näha mõnda sissetallatud rada. Puutumatus looduses ei ole hea olla. Olen üritanud seal telkida. See on kohutav. Ei ühtki piisavalt lagedat ala. Kännud, roikad, elukad külje all.

Kellele meist ei meeldi loodus? Looduses on hea matkata või lihtsalt jalutada, seeni-marju korjata, värsket õhku hingata, metsavaikust kuulata jne. Aga loodus on meile ilus aimult distantsilt. Isegi siis, kui see vahemaa on väga väike. Nii umbes saapatalla- või tuulejopepaksune. Meile tegelikult ei meeldi looduses olla. Olla looduses nii, nagu on hirved või jänesed või hundid või mägrad. Me vaatame loodust romantismile omase kadreeriva pilguga: mina looduses, mina ja loodus. Niipea kui kõht tühjaks hakkab minema, meile looduses enam olla ei meeldi, sest me pole harjunud sealt oma igapäevast toitu hankima. Suurema viitsimise korral kraabime sügisel kokku mõne pangetäie mustikaid või teeme sisse riisikaid, aga aasta läbi iga päev neli täisväärtuslikku toidukorda … Niikaua kui loodus on turvalises kauguses, on loodus hingekosutav. Imetlen looduse ilu Vaala galerii säravvalgete täisnurksete seinte vahel.

Kord sattusin metsas vastakuti hundi­karjaga. See ei olnud ilus, ülev, hinge hellitav. Üleüldse ei sobitu need märksõnad metsaga. Metsas on külm, märg, ebamugav, kaitsetu. Kui matkama lähen, siis ma ei võta matkavarustust kaasa, et mugav oleks. Matkavarustusega ei saa kunagi nii mugav olla nagu maamaja hoovis niidetud murul plastmööblil lösutades Spritzerit limpsides. Matkavarustus on nagu sõjaväelasel sõjavarustus. See on kaitseks metsa vastu. Metsas tahab kõik meid ära tappa. Saame mediteerida looduskaunites kohtades vaid seetõttu, et pole looduse osa, vaid selle vaatleja. Oleme looduses vuajeristid ja turistid.

Vallutaja pilk

Loodus on pakkunud inimkonnale lõputult ülevaid emotsioone. Tsiteerin siinkohal Thomas Burneti raamatut „Telluris theoria sacra“ (1691): „Meelepäraseim elamus on looduse suuruse adumine; tohutu taevalaotuse ja tähti mahutava otsatu ruumi kõrval pole midagi võrdväärset peale mere avaruse ja kõrgete mägede, mida vaatan suurima naudinguga. Nendele loodusnähtustele on omane suursugusus ja ülevus, mis inspireerib vaimu mõtlema suuri mõtteid ja tundma võimsaid kirgi; sellistel puhkudel mõtleme loomulikul viisil ja nagu iseenesest Jumalast, tema kõigeväelisusest ja kõigest muust, mis võib tähendada lõpmatuse varju ja midagi, mis on selle sarnane; nagu kõik asjad, mida meie meeled nende võimsuse ja hõlmamatuse tõttu ei suuda tajuda, täidab see meie südame hämmastuse ja imestusega, mille väljendamiseks ei ole sõnu.“ Niisiis, looduse ülevus suunab inimese mõtlema Jumalast. Jumal lõi inimese oma näo järgi, või oli see vastupidi, vahet pole. Igal juhul on inimene jumalik, jumalaga sarnane. Jumal lõi inimese valitsema lindude üle taevas, loomade üle maa peal ja kalade üle vee all. Seega, kui loodus paneb inimese mõtlema Jumalale, paneb see tegelikult inimese mõtlema iseendale. Veidi egotsentriline või mis. Seetõttu on juba inimese pilk loodusele rüvetatud, omakasupüüdlik, nartsissistlik. See on vallutaja ja psühhopaadi pilk, kes näeb teises vaid iseennast. Seepärast ei saa inimene loodusele lähemale ei seda imetledes, pildistades ega maalides.

Kaos on kaunis ainult looduses. Inimene ei suuda luua kaunist kaost. Kaos muutub kauniks vaid organiseerituse korral. Joonerisu abstraktsel pildil vajab fookust, koondumispunkti või rütmi. Samasugust kompositsiooni otsib ka inimese pilk loodust vaadates. Matkaradadel on lausa suured sildid „Kauni vaatega koht“. Loodusfotode puhul väärtustame ideaalseid kompositsioone. Udusse mattunud varahommikune raba kidurate mändide vahel pärlendavate ämblikuvõrkudega. Lehtede vahelt välja teravustatud punane marjakobar. Tsentraalperspektiivis puude vahelt paistev rändrahn. Lumme uppunud metsaviir, mis joonistab panoraamile Eesti lipu. Kolm kitse moodustamas renessansiliku kolmikjaotuse stiilis „Anna ise kolmas“.

Looduse kõikvõimsus ja ülevus võiksid ju tekitada inimeses allaheitlikkust ja panna ta tajuma oma väiksust, kuid oma nartsissistliku meelega tunneb ta pigem soovi see kõikvõimsus allutada. Tsiteerin Immanuel Kanti „Otsustusvõime kriitikat“ (1790): „Üksteise kohal uljalt ja ühtlasi ähvardavalt kõrguvad kaljud, taevasse kuhjuvad äikesepilved, mida rebestavad välgud ja kõuemürin, tulemäed kogu oma hävitust toovas võimsuses, orkaanid, mis kõik enda ümber purustavad, raevus möllav ääretu ookean, kõrgelt joana langev võimas jõgi ja kõik muu selletaoline teeb meie suutmise nendele vastu seista, nende võimsust arvesse võttes, peaaegu olematuks. Aga kui me ise kindlas paigas viibime, siis muutuvad nad seda ahvatlevamaks, mida hirmsamad nad on; meie meelest on sellised nähtused ülevad, kuna nad lasevad meil avastada endas seni aimamata julguse astuda vastu looduse näilikule kõikvõimsusele.“ See, mis võiks meid paika panna, meile koha kätte näidata, leiab nartsissistliku filtri kaudu tõlgenduse inimese enesekuvandi upitamisena. Vaadates tormi, näeme seda kui Arnold Schwarzeneggeri jõusaali motivatsioonikõnet: sa suudad seda, sa oled iseenda valitseja, mägede liigutamiseks piisab tahtest. Jumal on valitseja. Jumal lõi looduse. Inimene loodi jumala näo järgi. Inimene loodi loodust valitsema. Jumalik valitseja-­inimene on (kui mitte just looduse looja), siis vähemasti selle muutja.

Laurits proovis aastaid seda kompositsioonijahti oma praktikast välja juurida. Pildistas Koreas autofookusega rohujuuretasandilt vabalt käes rippuva kaameraga. Otsis demokraatlikumat viisi loodusega silmitsi seismiseks. Jõudis lõpuks tõdemuseni, et kompositsioonipingel pole häda midagi, võib küll teadlikult kadreerida. Laurits on kaamera abil tunginud sedavõrd taimede sisse, et näeb ja näitab seda, mis inim­silmale küündimatuks jääb. Nii teleskoobi kui ka mikro­skoobiga vaadates otsime alati endast suuremat maailma, niisamuti tunduvad mõlema vahendiga tehtud fotod üllatavalt sarnased. Tähetolm universumi avarustes ja mineraalide kihid kivimites. Inimasustuse laienemine ja bakteri­kolooniad katseklaasides. Sedasi ei suuda silm konteksti teadmata eristada Lauritsa piltidel seeneniidistikku närvisüsteemist, veresoonkonda taimeväätidest. Lauritsa fotode peamise võluna olengi aastaid näinud mikro- ja makrotasandi kohakuti asetamist, segunemist, piiride ähmastamist. See kõik on distantsi küsimus. Tuleb vaid anda endale luba minna piisavalt sisse. Lahustuda kudedesse. Pugeda rakutuuma. Kiirendada juurevõrgustikes. Laurits ei otsi üksnes vallutajapilguga tabatud kauneid kaadreid, vaid ka tuhandeid silmapaare, kes teiselt­poolt objektiivi talle vastu vaatavad. Vahest isegi teda haletsevad, seda hädist inimest, surelikku, kõdunevat, lõplikku, kuna puud ja juurevõrgustikud elavad edasi oma tuhandeaastast elu.