Nõnda autofiktsioon, et lausa autorifiktsioon

Võib-olla polegi vahet, missuguse elutee inimene valib, sest lõpptulemus on sama: üksindus ja kahetsus, et teisiti otsustades oleks elu parem olnud.

SILVIA URGAS

Öeldakse, et igaühes peitub vähemalt üks raamat. Triin Talgi sees on neid vähemalt viis. Loodan väga, et neid on rohkemgi kui viis, sest vastasel korral kirjutas ta kõik need ära oma esimesse teosesse „Auhind õigesti elatud elu eest“. Debüütromaani tutvustuses lubatakse, et Talk vaatleb lähimineviku Eestis Tallinna eliitkooli lõpetanud tüdruku viit võimalikku elulugu, mis tegelase 30. eluaastaks on arenenud eri suundades.

Talk mängib kordustega esimesest leheküljest saadik. Kaanel öeldakse: „Triin Talk on õppinud restauraatoriks.“ Esimese peatüki „Tavainimene“ tegelane on lapse kõrvalt saanud suure vaevaga EKAst muinsuskaitse bakalaureusekraadi. Teise peatüki „Mugavus­pagulane“ kangelanna kandideerib Belgias konserveerimise õppejõuks. Kolmanda peatüki „Aktivist“ tegelaskuju naaseb pärast vahetusaastaid välismaalt, valmis tööks restaureerimises ja muinsuskaitses. Ja nõnda edasi. Las neljanda peatüki „Ühiskondlikult kahjulik element“ ja viienda peatüki „Mittekeegi“ tegelaste elukäik jääb lugeja avastada.

Iseenda elu nõnda läbipaistvalt ja otseselt esikteosena kirjapanek ning Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusele esitamine on julge samm. Kirjandus kui teraapia vorm võib kõlada pisut solvavalt, aga kunagi enda ees olnud teelahkmetele tagasi vaatamine ning võimalike pöörete läbikirjutamine on puhas teraapia, olgugi et võib kirjutajale ka väikestviisi traumeeriv olla. Mis siis, kui oleksin kokku jäänud esimese armastusega ja saanud temaga kolm last? Mis siis, kui ei oleks pärast vahetusaastat koduülikooli ja -riiki tagasi tulnud? Mis siis, kui saadaksin kuradile karjääri ja kõik muu, mida ühiskond minult ootab, koliksin tagasi vanemate juurde ning lihtsalt oleksin?

„Auhind õigesti elatud elu eest“ on autofiktsioon oma puhtaimal kujul. Ükskõik millise variandi oma elust Talgi nimetu peategelane valib, ei pääse ta iseendast. Alati kummitab kuklas ema, kes alatasa tütrele kehakaalu ette heidab, ning isa, kelle tervis märkamatult halveneb. Kõhklused, kas pere loomine on õige valik, piinavad nii toidupoe müüjat kui ka abielus muinsuskaitseametnikku. Võib-olla polegi vahet, millise elutee inimene valib, tulemus on enam-vähem sama. Üksindus ja kahetsus, et teisiti otsustades oleks elu parem olnud.

Ehk kõige huvitavamad ongi raamatu kaks esimest peatükki „Tavainimene“ ja „Mugavuspagulane“. Need sümboliseerivad kaht vastandit, mis ühest naisest 30. eluaastaks saada võib: Eestis paikne kolme lapse ema või välismaal igavese tudengi elu elav lastetu üheöösuhete pidaja. Raamatu järgmised kolm lugu kipuvad üksteise sisse sulama, neis käsitletavad elusaatused ei ole sugugi nõnda äärmuslikud kui esimeses kahes. Eriti „Ühiskondlikult kahjulik element“ mõjub, nagu oleks autor oma eluloo kirja pannud. Siinkohal pean muidugi täpsustama, et ma ei tunne autorit ega tea tema kohta rohkem fakte kui need, mis on kirjas raamatukaanel. Võimalik, et mitte miski trükitust ei vasta tegelikkusele. „Ühiskondlikult kahjulik element“ on lihtsalt selliselt kirja pandud, justkui loeks kellegi blogi, mis on kõvasti rohkem „auto-“ kui „-fiktsioon“.

Iseenda elu nõnda läbipaistvalt ja otseselt esikteosena kirjapanek ning romaanivõistlusele esitamine oli julge samm. Triin Talk debüütraamatu esitlusel 24. mail Tallinnas.

Konstantin Sednev / Postimees Grupp / Scanpix

„Auhind õigesti elatud elu eest“ on rajatud eeldusele, et üks otsus võib muuta saatuse trajektoori. Mõistagi on selles oma tõde, aga Talgi teos on piiravalt rajatud lineaarsusele. Jah, tema tegelane loobub sissetallatud rajal käimisest, vahetab töökohti ning kolib ühest kohast teise, aga mis tahes tee ta 30. eluaastaks on valinud – nõnda jääbki. Loodan siiski, et ellu mahub mitu kannapööret ja erinevaid minasid, kuid viie loo käsitlemine ühes õhemapoolses raamatus ei jäta hallideks toonideks ruumi.

Minategelane on olenemata oma valikutest äärmiselt üksi, kõik teised tema ümber on vaid taustamängijad, kellest ükski peale vanemate ei mängi tema elus suurt osa. Ses mõttes on tegu masendava lugemisega, mis meenutab, et me kõik sünnime ja sureme üksinda. Kummalisel kombel on ehk kõige õnnelikum ja kõige rohkem saavutanud esimese jutustuse minategelane – paljulapseline poemüüja. Kuigi ta on paks (seda häda kurdavad pea kõigi lugude vestjad), vaene ja väsinud, näeb ta õnnelootust oma lastes. Mõneti on ehk tegu kõige kaugema ja eksootilisema elusaatuse romantiseerimise ning naiivse sooviga leida õnne lihtsas ja traditsioonilises, lausa maalähedases eksistentsis.

Juhuslikult kattus Triin Talgi raamatu ilmumise aeg USA Danielide režissööriduo filmi „Kõik kõikjal ja korraga“ jõudmisega kinodesse. Dan Kwan ja Daniel Scheinert seisavad oma teoses sama probleemi ees kui Talk. Kuidas valida, kes olla, kui võimalusi on lõputult, ning kuidas jääda rahule iseendaga, hoolimata sellest, et iga valikuga on loobutud miljonist alternatiivist? Omamoodi on kahju, et erinevalt Danie­lidest, kes vaatlevad kõikvõimalike maiste stsenaariumide kõrval ka näiteks paralleeluniversumit, kus inimene on kivi, ei suru Talk pedaali põhja. Tema alternatiivreaalsus piirdub peaaegu sama eriala, sama maailmajao ning sarnaste praktiliste muredega. Nagu Talk raamatu viimasel leheküljel tunnistab: „Viimastel hetkedel jooksevad silme eest mööda elud, mis oleksid võinud olla, kui ma oleksin neid tahtnud: kõik üldjoontes elatavad, mõõdukalt meeldivad ja talutavalt tüütud“ (lk 198). Alternatiivreaalsuse asemel on tegemist vägagi lähestikku kulgeva paralleelreaalsusega.

Ja kuigi ma jään pisut igatsema „Auhinna õigesti elatud elu eest“ seiklusrikast versiooni, näiteks sellist, kus minategelane valib inimesena sündimise asemel elu mõne muinsuskaitse all oleva maja vintskapina, on raamat ka oma argises lihtsuses mõnus lugemine. Iseenda valikute õigsuses veendumine on nagunii võimatu ning lohutav on Talgi raamatust lugeda viit versiooni sellest, kuidas suurtest ja tähtsatest eluotsustest hoolimata jääb inimene ikka endaks. Mitmendale kohale võistluses iseendaga jäädakse, ei olegi oluline, auhindu jagatakse juba osalemise eest.