Kuidas suhtuda Tartu toomkiriku varemetesse kavandatavasse restorani?

Hiljuti jõudis avalikkuse ette tippkokk Tõnis Siiguri plaan rajada Tartu toom­kiriku varemetesse tipprestoran, millest nüüdseks on välja kasvanud sündmusruumi loomise mõte. Idee vormisid klaaspaviljoniks Koko arhitektid, kellel on uue ja vana arhitektuuri põimimisel pikaajalised ja eeskujulikud kogemused. Nüüdseks on restorani plaan käima tõmmanud pineva arutelu. Siin avaldavad sel teemal arvamust eksperdid, kes pärandi ja arhitektuuriga igapäevaselt kokku puutuvad.

Tartu toomkiriku varemetesse kavandatakse klaasist paviljoni
üritusruumiks ja restoraniks.

Julget mõtet tuleb tunnustada

LEELE VÄLJA, arhitektuuriajaloolane, ehitismälestiste ekspertnõukogu esinaine

Mõte teha restoran Tartu toomkiriku varemetesse on esile kutsunud tõelise tantsu aurukatla ümber ja paistab ühiskonda sama edukalt lõhestavat kui koroonapiirangud. Selle idee muinsuskaitsealane käsitlus algab sellest, et tegelikult on siin kaks teemat. Kas toomkiriku varemete vahele oleks võimalik rajada klaasist hoone? Ja mis selles toimub?

Muinsuskaitse teema on neist ainult esimene ja siin on tõepoolest palju lahtisi otsi. Mõte varemete ühendamisest millegi moodsaga on iseenesest intrigeeriv ja aitab väärtustada ka pärandit – mitte ei kasuta seda ära, nagu nii mõnigi on arvamust avaldanud –, tõmbab sellele enam tähelepanu ja toob esile uusi huvitavaid rakursse. Kui aga asja pisut detailsemalt vaadata, on asi keerulisem. Esitatud ilupildid on muljetavaldavad, aga selge on see, et nii ilus see päriselt olla ei saa. Kaunitel piltidel on palju vaba ruumi ja igas suunas läbi maja avanevad vaated. Tegelikult on sellises hoones ka ventilatsioon ja kommunikatsioonid (mõnes teises kohas saaks need edukalt viia maa alla), ruumid, mis ei saa olla läbipaistvast klaasist seinetega (tualetid, ladu, töötajate riietusruumid jne), tekivad probleemid klaasi puhastamisega jne. Ilmselt kerkib esile ka klaasmaja võimalikkus meie energiatõhususele orienteeritud ehitusbürokraatias. Sageli kipub minema nii, et algidee hakkab eri ametkondade nõuete ja raha kokkuhoiu huvides üha kärbuma. Oleme näinud seda Viimsi riigigümnaasiumi, Muba ja mitme teisegi hoone puhul. Olles äsja Tartu toomkiriku müüride vahel avanevate vaadete asjus mälu värskendanud tundub mulle, et hoolimata klaasist kannatab ka varemete vaadeldavus, eelkõige just see majesteetlik ruumimõju, mis avaneb piilarite vahel seistes. Niisiis, kuigi mõte mulle meeldib, olen skeptiline selle teostatavuse suhtes.

Sellega koos tekkis mul küsimus, kas ei oleks siin mõnda lahendust, kus tõuseksid esile ainult positiivsed aspektid. Näiteks võiks hoone olla toomkiriku kõrval (all-linna pool), kus kuni XIX sajandi keskpaigani asus suhteliselt suur hoone. Vaated kirikule oleks ju väga majesteetlikud ja kaugvaateid see ei häiriks. Selgus aga, et sellised mälestise (ja ka projekti rahastajate) suhtes hoopis sõbralikumad lahendused on välistatud keskkonnaameti keelu tõttu, mis on näinud ette, et Toomemäele ei tohi püstitada ühtegi uut hoonet (ka mitte prügimaja). Sellega saab kogu probleemis ilmsiks hoopis uus tahk, mis viitab põhjustele, miks on Toomemägi mõnevõrra alakasutatud. Kuigi see plaan tähendaks mõne puu raiumist (see ei paista tegelikkuses ka probleem olevat – näeme peaaegu kõikides linnades, kuidas puid raiutakse parke rajades, teid laiendades, kommunikatsioone vahetades jne), siis linnaruumi areng tähendabki lõputuid kompromisse.

Kolleegide arhitektuuriajaloolastega asja arutades on esile kerkinud ka idee võtta restorani tarbeks kasutusele hoopis Tartu toomkiriku tornid, kus on piisavalt ruumi, vaated ja võimalus ka moodsateks lisanditeks, kui võtta eesmärgiks taastada tornide meile teadaolev kõrgus.

Muinsuskaitsest pisut eemaldudes tuleb tunnustada tippkokk Tõnis Siiguri ja arhitekt Andrus Kõresaare julget mõtet, mis tõotab Tartu kontekstis kindlasti täiesti uut lähenemisviisi.

Kogu arutelu juures on aga väga häiriv olnud restorani nimetamine tõusikute kogunemiskohaks jms. Toidu- ja restoranikultuur, mis on Eestis tõusnud lühikese ajaga ka Euroopa kontekstis väga heale tasemele, on samasugune kultuuri osa nagu muusika, kirjandus, moekunst, muinsuskaitse jms. Kõik ei pruugi sellest lugu pidada – enamik inimesi ei käi ka sümfooniakontsertidel –, aga selle halvustamist endale avalikus ruumis ja kirjasõnas üldiselt ei lubata. Ka ei ole restorani ja pühakoja ühendamises midagi ennekuulmatut, rääkimata lugematutest näidetest USAs, kus tegevuse lõpetanud usulahkude kirikutesse on muuhulgas rajatud ka restorane. Meil on ridamisi näiteid ka siitsamast, Euroopast. Näiteks Antwerpenis on sõjaväehaigla juures olnud kabelisse rajatud restoran Jane, mille sisekujundus on saanud palju tähelepanu. Esile tasub tõsta ka Maastrichtis olevat Dominicanen Bookshopi, kus keskaegne kirik ja raamatupood koos restoraniga eksisteerivad sõbralikult koos ja moodustavad olulise vaatamisväärsuse. Sealsamas on ka kloostrihotell Kruisherenhotel, mille restoran paikneb samuti omaaegses kloostrikirikus. Selliseid näiteid on muidugi rohkem. Meie oma Padise kloostergi on olnud pulmapidude paik.

Käimasolevas arutelus on esile kerkinud seisukohad, et mõte restoranist kirikuvaremetes on nii riivatu, et seda ei tuleks isegi arutada. Arvan, et mõte on julge ja intriigiloov ning tekkinud arutelu tuleb kindlasti lõpuni pidada. Me ju usume, et meil on demokraatia, avatud ühiskond ja mõttevabadus. Julgeid ja loovalt mõtlevaid toidukunstnikke ja arhitekte ei tohiks kohe hukka mõista. Kui ka selgub, et sellisel kujul see idee ei toimi, siis ehk tekib arutelude käigus mõni alternatiivne variant, nii et Tartu ei jää päris tühjade kätega. Kindlasti on sellest palju kasu ka muinsuskaitse valdkonnale, sest läbivaagitud teemad aitavad edaspidi samalaadseid probleeme käsitleda.

 

---

Uus funktsioon kui parasiit

RIIN ALATALU, muinsuskaitsja ja kunstiakadeemia dotsent, UNESCO kultuuripärandi uuringute õppetooli koordinaator, rahvusvahelise kinnismälestiste nõukogu (International Council of Monuments and Sites, ICOMOS) asepresident, muinsuskaitse nõukogu esimees

Idee Tartu toomkirikusse restoran ehitada jahmatab. Põhjuseid on rohkem kui üks. Esmalt muidugi sellepärast, et toomkirik on praegusel kujul niivõrd mõjus ajaloo- ja kultuurisümbol, et see lihtsalt ei vaja moodsaid lisandusi. Kahtlejatel soovitan lugeda intervjuud kunstiajaloolase Kaur Alttoaga 23. IX Tartu Postimehest. Alttoa sõnul oli Vana-Liivimaa ainus tõeline katedraal just Tartus. See on seda isegi varemetena. Sama võimas on toomkirik ka valgustusaja ülikooli sümbolina: see esindab ühtaegu nii võimsust kui ka hävingut. Toonase raamatukogu, aga ka praeguse muuseumi ja varemete ning looduskeskkonna sümbioosis on tegu mõttetööd ergutava keskkonnaga, ülikoolilinna südamega.

Toomkirik ei vaja püsimiseks restorani – müürid püsivad selletagi. Korralise hoolduse tegemiseks ei ole vaja äripindu. Kuna rahastus käidi välja kui argument, siis torkan, et ülikoolil on Toomemäel teisi, samuti väärikaid hooneid, mis vajavad nii uut funktsiooni kui ka suuremat investeeringut.

Muidugi on maailmas palju näiteid, kus pühakodadesse on rajatud mitte ainult soliidseid söögikohti, vaid ka baare ja pubisid, aga ega siis kõike pea järele tegema. Ma ei kahtle, et Koko arhitektid on võimelised tegema suurepärase projekti, sest toomkiriku varemed annavad projekteerijale kätte niivõrd head kaardid, et edu saavutamiseks ei olegi palju vaja. Praegune avalikustatud visuaal on siiski petukaup, sest projekti kohandamine reaalsetele vajadustele toob kaasa palju mugandusi. Näiteks, kuidas hoida klaaslagi puhas nii lehtedest kui ka Toomemäe hakkide panusest? Selge on see, et on vaja tummi seinu, minna osaliselt maa alla, sulgeda seni kõigile avatud alad, mõelda sademeveele ja soojustusele. Kaotada on palju rohkem kui võita.

Sama suur mure saadab ka unistuste ja tegelikkuse vahel hõljuv ambitsioon paigaldada Pirita kloostrile alaline katus. Värske uuring väidab, et seinad kannavad. Võiks ometi aru saada, et sellest üksi on vähe. Katustatud varemetes muutub kogu hoonekehandi toimimine: vaja on panna aknad, korraldada sademevee müüridest eemale juhtimine. Kui juba nii suur investeering tehakse, siis tahetakse juba soojustust, tualette, garderoobe ja moodsat põrandat. Milleks? Juba praegu on ajutise katusega muudetud vabaõhukontsertide meeleolu. Kui ilmaga ei julge riskida, siis võib ju suviseid kontserte teha olemasolevates siseruumides.

Lihtne on korrutada käibetõde, et parim mälestis on kasutuses olev mälestis. See ei ole igas olukorras siiski mõistlik põhimõte. Tartu toomkirik ja Pirita klooster on meie kõige tuntumad varemed ja maamärgid. Mõlemasse väärikasse keskaegsesse varemesse kavandatud uut funktsiooni saab praegu käsitleda ainult kui parasiiti, mis iseenda toitmiseks hävitab oma peremehe.

Muinsuskaitse on tundlik valdkond, kus on oluline kogemus ja iga üksiku olukorra sisuline käsitlus. Muinsuskaitseamet on küll riigiamet nagu iga teinegi, aga selle juht ei saa väärtuspõhistes vaidlustes peita end põhimõtte „kõik, mis pole keelatud, on lubatud“ taha ega taandada end kergekäeliselt ekspertteadmistel põhinevatest vaidlustest. Eriti ei tohi aga ameti juht asetada tellija huve kõrgemale mälestise huvidest. Samamoodi ei saa Tartu ülikool, meie kõigi alma mater, ignoreerida kunstiteaduse, arheoloogia ja muinsuskaitse, meie rahvusteaduste põhimõtteid. Ka muusikud ei peaks eelistama üht kultuurivaldkonda teisele. Kindlasti on Michelini tärnide taotlemisel oluline ka söögikoha loomise lugu, kuid see ei tohiks alata vastandumisega.

 

---

Kuidas otsustatakse Tartu toomkirikus uue ehitamine?

LIISA PAKOSTA, muinsuskaitseameti peadirektor

Muinsuskaitseamet (amet) on saanud mitu ettepanekut n-ö triiphoone ehitus selle sobimatuse tõttu peatada. Ehkki väärtuskonflikt on teravalt õhus, ei saa amet praegu protsessi seisata seadust rikkumata. Tutvustan põhimõtteid, millest otsustamisel lähtutakse.

Seaduslikkus. Riigivõim tohib teha üksnes seda, milleks seadus talle voli annab. Igal juhul tuleb arvestada põhiõiguste kaitse, proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemisega. Omaniku õigus oma vara vabalt kasutada ja käsutada on põhiõigus. Lihtsustatult tohib Tartu toomkiriku omanik teha oma varaga kõike, mis pole keelatud, ja ametnik tohib piire seada ainult sedavõrd, kuis seadus lubab. Avalik huvi tuleb tasakaalustada igaühe õiguste ja vabadustega. Omaniku huvi oma kinnisvaralt näiteks tulu teenida on sama oluline kui riigi huvi mälestist säilitada ja nende kahe huvi vahel tuleb leida mõistlik tasakaalupunkt. Mis tahes piiride seadmisel on kohustus arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. See tähendab kaalumist, kas seatav piirang aitab saavutada seaduses toodud eesmärki omaniku õigusi vähimal määral riivates.

Kultuuripärandi kaitse. Muinsuskaitseseadus piirab ametit tegelema üksnes ainelise kultuuriga. Toom­kiriku varemed on keskaegse tellisgootika näitena ehitismälestis number 6887. Varemete kui ehitise kaitse on ameti ülesanne ja amet saab seada omanikule selliseid piiranguid, mis aitavad säilitada autentset materjali järgmistele põlvkondadele. Ka lühemaajalised projektid peavad seda suurt eesmärki arvestama.

Mälestise omanikul on ehitise säilitamise kohustus. Omanik peab mälestist hooldama ja vajaduse korral remontima. Ehitismälestises tuleb alles hoida autentne substants. See kohustus on tavapärasest majapidamisest palju koormavam, pealegi ei saa mokka mööda lammutada ega ümber ehitada. Samal ajal ei pea omanik selliste lisakohustuste täitmiseks ootama vanaema pärandust. Sõnaselgelt võib ehitist kasutada lähtuvalt nüüdisaja vajadustest, peaasi et ehitis säilib. Äri huvides mälestise kasutamises pole seaduse kohaselt midagi taunimisväärset ja Faro konventsioon kutsub majanduslikku kasu lausa taotlema, kuna fookuses on hoopis autentse materjali säilimine.

Kultuuripärandi arendus saab edeneda muinsuskaitse üldpõhimõtete alusel: need juhendavad omaniku ja avaliku huvi vahel tasakaalupunkti otsimist ning kaalumist. Näiteks on üldjuhul lubatud ehitisse uut lisada, see peaks toetama ja aitama varem loodud väärtusi esile tuua. Muudatused peavad tegelema ligipääsetavusega, arvestama inimeste erivajadustega. Omanik peab vähendama mälestise hävimise ohtu – selle alla käib ka näiteks laekuva rendi suunamine mälestise korrashoidu. Potentsiaalse terviklikkuse taastamine on soositud. Üks põhimõte on ka see, et riik ja omavalitsused peavad toetama pärandi kasutusel hoidmist.

Protsessi õiguspärasus ja ennustatavus. Seadustes olev protsessi kirjeldus selgitab ehitussooviga omanikule, mis järjekorras mis juhtub. Peale selle ei lase protsesside kirjeldused ametnikel hakata kaikaid kodaratesse loopima, venitama või suvaliselt otsustama. Muinsuskaitse eritingimused on see lõik teekonnal ehitusprojektini, mille eest amet vastutab. Eritingimustes kirjeldatakse mälestise säilimist tagavaid nõudeid ehitusprojekti jaoks. Projekti tegijail on õigus saada kõigepealt ametilt nõustamist. Nõustamisel augusti lõpus sai kirja eskiisprojektiks vajalike täienduste loetelu. Nimelt tuleb eritingimusi ametilt taotleda ja taotluses peab kõik vajalik olema esil, et eksperdid saaksid kavandatava ulatusest aru ning seda silmas pidades mälestise säilimist tagavad juhised kirja panna. Amet saab keelduda eritingimuste andmisest üksnes seaduses loetletud kolmel juhul, ent neid praeguseni teada pole. Põhjendatud vajadusel on ametil õigus eritingimuste tegemiseks nõutada uuringuid. Kui muidu tuleb ametil eritingimused valmis saada 30 päevaga, siis uuringu määramisel see tähtaeg peatub kuni uuringuaruande esitamiseni. Riik hüvitab osaliselt määratud uuringu tegemise kulu. Uuringutulemustele toetudes saab amet eritingimusi arutada koos ekspertkogudega. Selle artikli kirjutamise ajaks (23. septembril) ei olnud ametisse eritingimuste taotlust veel tulnud.

Teadvustamise põhimõte on pärandihoiu alus ja hing. Praegu saab öelda, et ainuüksi plaan uut lisada on juba väga palju aidanud varem loodut esile tuua. Olgu kiidetud kõik arvamusavaldajad ning jätkugu eri seisukohti ja ülevaateid veel pikalt! Mälestised väärivadki tähelepanu, kaasarääkimist, vaidlemistki. Mullu taotles ülikool ametilt toetust kiriku XIV sajandist pärinevate kapiteelide konserveerimiseks, ent need ei kogunud piisavalt punkte ning raha jäi saamata. Vahest läheks sellel taotlusel juba tänavu paremini!

 

---

Kõik aspektid tuleb läbi mõelda

MARIANN RAISMA, Tartu ülikooli muuseumi direktor (praegu lapsehoolduspuhkusel)

Diskussioon Tartu toomkiriku restorani üle on algatanud väga tänuväärse arutelu laiemalt kultuuripärandi ning konkreetsemalt Tartu toomkiriku kasutamisvõimaluste üle. Arutelud jagunevad suures plaanis kaheks: ühtedes arutletakse väärtuste üle – avalik versus eraruum, mis eesmärk ja roll peaks paigal olema – ning teistes tegeletakse praktiliste küsimustega. Viimaste hulka kuulub ka varemete säilimine ja konserveerimisproblemaatika. Oluline on markeerida, et raha puudusel jäid toomkiriku konserveerimistööd umbes 15 aastat tagasi pooleli. Tegemist on Tartu vanima hoonega, mistõttu tuleb seda pidevalt hooldada. On ülioluline, et hoone olukord jääks võimalikult stabiilseks, sest paratamatu lagunemine on selles eas loomulik. Seepärast on tähtis restorani planeerimisel põhjalikult läbi mõelda kõik aspektid, olgu siis köögi ventilatsioon, mis hakkab märkimisväärselt mõjutama hoone kliimat, või sademevee äravoolu lahendused.

Väärtuspõhistes mõttevahetustes on kirglikkust ja arutelu palju enam, sest siin on küsimus toomkiriku ülesandes ja rollis praegu. Minu meelest on väga huvitav, et ühe kandva argumendina tuuakse välja varemete mahajäetus või tühjus. Mahajäetud või tühjadesse varemetesse peaks tooma elu. Samuti et varemed on katki ja kui on katki, siis parandame ära, teeme korda. Mulle – ja see näitab lihtsalt seda, kui kapseldunud maailmas ma elan – on see olnud üks kõige üllatavamaid arusaamu: varemed arhitektuuritüübina on kontseptsioon, mis eeldabki katki ja tühi olemist. Tänapäeval aga tahetakse, et kõik oleks pidevalt täidetud, mis on ka täiesti mõistatav. See on tegematajätmine muuseumitöös. Me oleme küll palju kõnelenud kirikust – olgu selleks välinäitus või äsja avatud toomkiriku saladuste kamber –, ent mis on varemete tähendus, on jäänud piisavalt selgitamata.

Ning väga tähtis on arutleda, milliseid tegevusi peaks Toomemäel olema, kas siin on piisavat elu (ja mitte ainult inimtekkelist elu) või peaks seda olema enam. Võib tõdeda, et enamikes aruteludes pooldatakse põhimõtet, et Toomel võiks toidukohti olla enam ning pakutakse välja ka ideid, kus need võiksid peale Tartu toomkiriku varemeteosa paikneda: alates kunagisest astronoomimajast ja aiast tähetorni kõrval kuni kunagise kuurini toomkiriku põhjaküljel.

Eraldi suur teema on ajaloolise hoone funktsionaalsuse parandamine. Hindan väga, kui vajalikud lisandused ja muudatused on diskreetsed, ent lahendatud nüüdisaegses vormikeeles. Hea näide on siin Haapsalu piiskopilinnus, kus väärikale ajaloolisele hoonele sekundeerib delikaatne ja minimalistlik, ent moodne lahendus. Tartu toomkirikule mõeldes arvan, et siingi tuleb teha muudatusi lähtuvalt hoone eesmärgist. Üks jõulisemaid oleks näiteks kiriku põhjatorni šahti klaaslifti tegemine – praegu utoopiline idee, ent hästiteostatud lahendus ei rikuks tervikut ning aitaks märgatavalt kasutajamugavust tõsta.

Võib tuua ka praktilisema näite: toomkiriku tornide lahendused on peagi juba 20 aastat vanad ega vasta kõikidele nõuetele. Lähiaastatel tuleks tornitrepid uuendada ning sellisel juhul tuleks need lahendada selliselt, mis oleksid ka ilusad ja praktilised. Toomkiriku varemeteosa põrand vajab head nüüdisaegset lahendust, mille juurde kuuluksid ka sondaažid kunagise kiriku põrandani, kus eksponeerida piilarite baase. Samuti võiks markeerida toomkiriku kunagise välisperimeetri koos kunagiste kabelite asukohaga. Kui restoran otsustakse teha, siis võiks need koos toidukoha projektiga terviklikult lahendada.

Konkreetse restorani projekti kohta ei saa praegu midagi konkreetset öelda: Tartu ülikool ootab täpsemat kavandit, samuti muinsuskaitse ja keskkonnaameti vastust, et selle põhjal kujundada edasine arvamus.