Fazeri sinine ja Kalevi kurat teab mis

KARIN PAULUS

Mihklikuu lõpus toimus absurdihõnguline galaõhtu, kus sisuliselt burleskitari rinnakeerutuse saatel ulatati Bruno disainiauhind põiekateetri kinnitussüsteemi eest Henry Markus Gregoryle, Kertu Liisa Lepikule ja Linda-Maria Varrisele. Pole midagi parata – moodsad ajad! Ameerikalik stand-up’ki valmistab aina enamatel üritustel piinlikkuse piina. Veel said meie parima disainina pärjad pähe näiteks Siim Karro seentest lamp ning Sirli Ratasepa kavandatud tank­saapad, mille tald on tehtud autorehvist, ka Velveti tehtud praeguseks läbi saanud Eestimaa Looduse Fondi samblike suur vaatluskampaania. Avalikus ja kolmanda sektori teenuse­disaini vallas võidutses aga Innotiimi atraktiivne kampaania „Tahan ajateenistusse!“. Braavo!

Disainiüritusel jäi eriti hinge kraapima, et lava polnud ratastooliga ligipääsetav ja klassikule ei pakutud käsipuud ega kätt. Rahvale on aga augustist Tallinna ringtee juures vägagi valla ilusa ja taskukohase mööbli pood Ikea. Seal on nii palju poodlejaid, et palgale on võetud terve pinu parkimiskorraldajad. Üldse on asjad sätitud nii, et kõik sujuks ja kõik saaks vajaliku ning koju viidaks ka palju impulssoste.

Seega võib öelda, et võrreldes meie väga vahvate disainilahendustega, olgu kas või seesama eksklusiivne seentest lamp B-Wise või peamiselt näitusel nähtavad korduvkasutatavad pakendid, on Ikea kättesaadav ja lähedane, pakub läbimõeldud lahendust, mis ulatub eribusside ja legendaarsete lihapallidega kostitamisest ning kauba eksponeerimisest avalao ja iseteeninduskassadeni. Seda, millises seisus on juba aastakümneid meie originaalne tööstusdisain ja kuidas suhtume tsaariaega ulatuvasse Eesti disaini suurejoonelisse pärandisse, kuvab hästi disainigala korralduspaik – Balti manufaktuuri varemetes kompleks. Tekstiili tootmine on lõpetatud juba ammu ning maha põlenud direktori villa ehitatakse üles lasteaiana, peahoonesse tulevad nii korterid kui ka büroopinnad. Ka Lutheri ja Volta üüratutest aladest valmistatakse elu- ja äriruume, mitte ei ole enam kuulda Lutheri toolidest ega bürookappidest või Volta triikraudadest ega radiaatoritest.

Kui Prismas pakutakse soomemaise šampooni ja Karjala piruka kõrvale Soome disaini klassikat (näiteks Aino Aalto klaase), tänapäeva kommertslikult atraktiivset kraami, näiteks Muumidega nõusid ja rõivaid, aga ka uute tublide tegijate, nagu keskkonnasõbralik Globe Hope, toodangut, siis tahan väsimatu papagoina korrata, et ka meil tehtu on väärtuslik. Meie Estoplasti, Tarbeklaasi, Marati, Standardi, paljude tekstiilivabrikute kangaste või ka Punase Koidu sokkide seas on palju sellist, mida tasub alal hoida. Veel enam, uus ning heatasemeline võiks jõuda nimelise kujundusena Ikeasse ja Prismasse. Ma ei mõtle siinkohal seda trikolooriga küünalt.

Ehk on ajaloo vältimine siiski priima? Äkki tulebki enam unistada ning teha ruumi uutele inimestele ja ideedele? Näiteks Kalev muutis alalhoidlikud šokolaadipakendid oranžiks. Viimane suur uuendus tabas aga kommipabereid. Nii vahetati välja ka Vaike Pääsukese kavandatud 1978. aastast pärit Kalevi nimikommi ümbris. Sel kujutati mäletatavasti sügavsinisel taustal hõbedasel merel viikingilaeva. Nõukogude ajal kuvas punapurjedega laev unistusi paremast elust, mille üle kommi nosides mõelda. Seega, kui Fazeri sinine on tunnusvärvina lausa legend ja mõjub täpselt sama peibutavalt kui piimašokolaad ise, siis Kalevil peale nime selliseid püsiväärtusi pole. Vahest on selline muutlik meel meie ühiskonnale kuidagi iseloomulik? Mäletamise, traditsioonide ja klassika asemel tõttame edasi, nii et tükid taga? Kalevi reklaamide põhjal on oranž ja vigurkirjad usutavasti nooruslikud.

Noorte vaimsust peaks arvatavasti edasi andma ka Tartu linna verivärske visuaalne identiteet, kus hakkas omaette elu elama natuke seasaba meenutav krussis a-täht. Ometi pole AKU büroo tehtu ju kehv, sest läbi mõtestati kogu linna kujunduskeel. Enne vaatas sel ikka üks silm kellatorni, teine lihakarni. Uus lahendus on kujundlikult väljendudes ligipääsetav, hõlpsalt ampsatavaks muudetud infoga.

Ehk peakski disainis taga nõutama omalaadset tellijate ja tegijate ligimese­armastust, mis avaldub disainis aru- ning kättesaadavusega?