Maa mäletab inimest

Artikkel sarjast „Millest mõtled?“

ULLA KADAKAS

Sel suvel olen koos koeraga maakodus, Sangaste linnamäe naabermäe otsas. Kui talu ümber poleks suuri puid ja kui linnamägi oleks lage, nagu oli 1930ndatel, siis näeksin teda oma õuelt. Varasemas kirjanduses on öeldud, et linnamägi asub meie talu maal. Olgem ausad, vanavanavanaisa väljaostetud talu piiridesse linnus siiski ei jäänud, aga sellegipoolest oli ta minu esivanemate maastiku pärisosa. Temast on alati räägitud ja seal on alati käidud, ka Nõukogude ajal, kui koos vanaisaga toona sovhoositööliste käes olnud talu juurest läbi sõitsime, et saada kinnitust, kas on ikka alles.

Oli alles ja sai minu maakoduks. Sel suvel ma siin ei suvita, vaid püüan kokku seada oma vaadet arheoloogiapärandi hoiu ajaloole. Uurin sajandi jooksul kogunenud tuhandeid lehekülgi muinsuskaitsjate kirjavahetust, juhendeid, õigusakte, puurin vanu ajalehti ja ajakirju, fotosid, filme ja helifaile. Olenevalt päevast on mu vestluspartneriks Marta Schmiedehelm, Eerik Laid, Harri Moora ja Gottlieb Ney või teinekord jällegi Elfriede Vint, Irene Rosenberg ja Juta Kornav. Ajas lähemal olevatele inimestele võin helistada, näiteks Ants Kraudile. Ma aiman, miks nad – arheoloogiapärandit hoidnud kolleegid – üht või teist asja kirja panid just nii ja mitte teisiti.

Ma ei tea, kuidas teistega on, kuid minu elus ongi iga päev kohal ka ammu surnud inimesed. Kui kolleegidega kohtun arhivaalides, siis esivanematega tunnen lähedust kohtadel – näiteks siinsamas Sangaste Mäeküla põllul või metsatukas mõtlen, et ka mu vanaisa astus samal rajal. Kui kahju, et pärast siia tagasi jõudmist ei saanud koos temaga Aidakumäge ja Pimelohku, kivihunnikuid, vana tamme ja künnapuud üle vaadata! Oleks tahtnud küsida, mida rääkis vanarahvas linnamäest. Kas rääkis? Küllap rääkis, sest miks ma muidu juba lapsest saadik „meie“ linnamäge tean.

Miks on inimestele kohad tähtsad? Miks ma tunnen vanu asju katsudes või muististel, et varasemate inimeste elu ei ole pelgalt möödanik, vaid midagi neist elab ka edasi ning mõjutab minu elu. Nad ei elanud asjata, mõtteta. Mida kaugemast ajast pärineb kultuurijälg, seda üldinimlikum see on – juurte tunnetamisel ei ole ühest hetkest enam oluline, kas sinna viib vereliin, sest kaugemal ajas oleme nagunii kõik vennad ja õed. Saksa mälu-uurija Aleida Assmann tsiteerib Cicerot: tanta vis admonitionis inest in locis (suur on kohtades olev manitsuse vägi) ja märgib, et paikadega on seotud inimsaatused, kogemused, mälestused. Assmann eristab individuaalset, sotsiaalset, kollektiivset ja kultuurilist mälu – viimaste vahendajaks on enamasti just paigad ja institutsioonid. Kultuurilist mälu ei omanda me tema „valitsemiseks“, vaid selleks, et temaga tegeleda ja ta oma identiteedi osaks teha.¹

Kuhu paigutub arheoloogiapärand neis mälu-uuringutes ja -paikade analüüsis? Kas muistised, s.t kohad, kus inimene hallidel aegadel elas, töötas ja mattis oma surnud, kuid mis nüüdseks on saanud rohkem looduse kui meie eluoluruumi osaks, on samavõrd kultuurilise mälu kandjad kui näiteks lauluväljak? Uurijana tean, et rahvapärimus peab paiku kaua meeles, ehkki teadmine nende algsest olemusest triivib olnust eemale nagu sosistatud sõna laste telefonimängus. Aga ühismälu hoidis neid läbi sajandite, sest need on kohad, kust saab minna allilma, surnute riiki; sest neis seostuvad ruum ja aeg, tänapäev ja minevik.²

Arheoloogilised uuringud aitavad meil avastada üha uusi portaale minevikku, sest maa mäletab inimest.³ Eriti nüüd, pärast pärandkultuuri katkestust, mille põhjus ei ole ainuüksi küüditamine, vaid üleüldine pidev kohtadelt äraliikumine. Paljudes kohtades ongi suuline traditsioon asendunud teadusega, et teha paigad üldinimlikul tasandil omaks. Me vajame infotahvleid, märke, pruune silte tee ääres. Et me ei eksiks teelt.

Kui Eestis ringi sõidan, käin ka üksi, kuid kindlasti lastega vaatamas aja­tihedaid paiku. (Muide, eriti lihtne on muinaslinnuseid otsima minna Eesti Arheoloogide Liidu, Tartu ülikooli ja Eesti ajaloomuuseumi koostöös äsja valminud Google’i kaardi abil!) Peaaegu samalaadset ajaloo kohalolu tunnet nagu „oma“ muinaslinnusel, tunnen ka kõigil teistel, samuti keskaegsete kivilinnuste varemeil. Mis vahet seal enam on, kas nad olid muistse vabadusvõitluse või ristisõja sündmuskohaks. Võib kujutleda, kuidas neis, aga ka vanades taludes, mõisates, kolhoosimajades askeldasid inimesed oma mõtete ja tunnetega, päevamurede, kuri- ja heategudega, filosoofiliste hetketega. Aja möödudes hajub päevapoliitika udu, kättemaksuhimu või võidurõõm ning avarduvad hoopis muud inimolemuse väljad, kui soovite, siis selliseis paigus jõuab lähemale elu mõttele ja hajub surmahirm.

Oma küsimustele – milleks meile arheoloogiapärand ja selle hoid? – vastuseid otsides kõnetas mind Eerik Laid, kes 1936. aastal on muinsuskaitseinspektori ametis pannud kirja järgnevad read: „Meie ei uuri muinasaega ja ajalugu ega kaitse muistiseid mingi formaalse kohustuse pärast, mida meie peale paneb kultuurrahva nimi. Ei, ajalooline uurimus on oluline osa meie oleviku tarbeist. Silmaringi laiendamise, ajaloolise perspektiivi võimaldamise, meie rahvaomase kultuuri omapäraste elementide leidmise ja hindamise kaudu pakub ajalooline uurimus oleviku ühiskonnale praktiliselt rakendatavaid väärtusi. Ainult see rahvas, kes tunneb ja hindab eelkäinud põlvede tööd, võib vaimselt iseseisvana ja iseteadlikuna luua püsivaid kultuurväärtusi.“⁴

1 Aleida Assmann, Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika. Tlk Mari Tarvas. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2021. Lk 272-273.

2 Samas, lk 284.

3 Inimene mäletab maad, maa mäletab inimest. Kaheosaline film Rebala kaitsealast. Stsenarist arheoloog Vello Lõugas, režissöör Ülo Tambek, operaator Mihkel Ratas ja helioperaator Jaak Elling. Eesti Reklaamfilm, 1982. EFA.353.f.2400.

4 Eerik Laid, Muinasleiud ajalooallikatena. – Muinasteaduse erinumber. ERK nr 7/8 (39/40), IV aastakäik 9. XI 1936.

Eesti Arheoloogide Liidu, Tartu Ülikooli ja Eesti Ajaloomuuseumi ühistöös tehtud muinaslinnuste kaart