Mis on lastefilmides erilist?

Sisuküpsus, mis lähendab täiskasvanulikku ja lapselikku, eristab Pixarit paljudest teistest filmitootjatest, kes lastele animafilme teevad.

SILVER ÕUN

15 minutit

See lause võis tulla Veiko Vaatmannilt, aga ka mõnelt teiselt filmikooli õppejõult, kellega aeg-ajalt sattusime kirglikesse stsenaristika-alastesse dispuutidesse: „Vaadake Pixari filme! Nad hävitavad enda tegelaste elud esimese viieteist minuti jooksul.“ Ka ühes Elen Lotmani varases dramaturgia loengus ei vaadanud me mingit Euroopa autori­kino šedöövrit. Mõista, kuidas vaataja Trieri „Dogville’i”¹ lõpus massimõrvale kaasa elab, sest külaelanikke tapvate gangsterite näol on tegemist deus ex machina’ga, või miks elame kaasa Ulrich Seidli tegelastele, ehkki meil puudub mõne tegelase vastu igasugune empaatia, ei ole läbihammustamiseks kerge pähkel. Ometi on ka see oluline.

Vaatasime hoopis „Lelulugu“². Filmi 4. minutil saadakse mänguasju rahutuks tegev uudis: nende omaniku Andy sünnipäev on tõstetud nädal aega varasemaks. Sünnipäev toimub täna. Kuna sünnipäevad toovad uusi mänguasju, mõjuvad need leludele alati traumaatiliselt, sest uute hõimukaaslastega kaasneb oht, et uus kann tõrjub kellegi mängust välja ja tuleb minna sahtlipõhja tolmu koguma. 15. minutil selgub, et sünnipäevakingiks on üliäge kosmoserändur Buzz Valgusaasta, kelle kohalolu seab ohtu filmi peategelase ja Andy eelmise lemmiku, kauboinuku Woody staatuse nii Andy kui ka teiste lelude seas.

Võtame vaatluse alla teise Pixari tähtteose „Autod“³. „Autod“ algab NASCARi karikavõistlusega. Filmi peategelane on uljas uustulnuk: erkpunane täkku täis ralliauto Pikne McQueen. 5. minutil toimub pea kõigi võistlusel olevate autode vahel suur kokkupõrge ja Pikne jääb kahest teisest favoriidist hulga maad maha. Siiski rebib auto end taas esikolmikusse. Oma kiirest edust reaalsustaju kaotanud Pikne otsustab esikohale jõudmiseks boksipeatustes rehvivahetuste pealt aega säästa ja saavutab niiviisi suure edumaa. 8. minutil lõhkevad tal siiski pea kõik rehvid. Napilt suudab ta finišijoone ületada, kuid lõpetus on Piksele katastroofiline: kõik kolm favoriiti jäävad viiki ja võitja leidmiseks toimub nädala pärast uus võistlus. Järgneb rida õnnetuid sündmusi, mis kõik mingil viisil tulenevad Pikse kärsitust enesekesksest ellusuhtumisest ning varsti leiab ralliäss end kõrbes paiknevast kolkalinnast teetöödel, mis linn on talle karistuseks määranud.

Kõige traagilisemalt algab Pixari lugudest „Kalapoeg Nemo“⁴. Kalaisa Marlin on loonud kaasaga kodu Suure Vallrahu serva. Vaade sügavale avamerele viib mõtted eesootavale elule. Koos oodatakse marja koorumist. 3. minutil ründab nende pesa ookeanisügavustest välja ujunud barrakuuda. Marlini kaasa ja nende pesakond hukkuvad. Ellu jääb vaid üks pisike marjatera, kellele Marlin oma hukkunud kaasa viimset soovi austades annab nimeks Nemo. Aastad mööduvad (või kalaajas ilmselt kuud) ja Nemo on kasvanud kooliealiseks, isa Marlin on kiindunud oma poega, keda ta kaitseb omaenda elu hinnaga. 15. minutil langeb uljaspäine Nemo saagiks tuukritele, kes loomapoele noori kalu koguvad. Isa ja poja taasühinemine näib esmapilgul võimatu.

Oleks tegemist mängufilmi, mitte animatsiooniga, ja tegelasteks inimesed, oleks sellise loo lastefilmina tegemine ilmselt väga raske. Teadlaste seas on olnud palju arutelusid, kas väiksed lapsed oskavad eraldada fantaasiat tegelikkusest. Mina igatahes kogu aeg ei suutnud. Mäletan, kuidas klaasid iseenesest laua pealt maha kukkusid nagu Tarkovski „Stalkeris“⁵. Mängufilmi asetab see laste silmis keerulisse positsiooni. Olen seda kogenud ka lapsi filmi osatäitjaks otsides. Pidin kord oma viieaastasele pojale seletama, et mustas ja tinglikus blackbox’is filmitud proovimaterjal, kus Anne Türnpu kujuteldavat ust taob, sest seal taga oleva lapse elu on ohus, ei ole päris. Teisel samavanusel poisil ei olnud süngest olustikust, näitlejate laamendamisest ja ropendamisest sooja ega külma. Animatsioon loob seevastu traagiliste sündmuste ja lapse haavatava psüühika vahele kaitsva vahemaa, mis lubab käsitleda tõsiseid teemasid. Just see piire ületav sisuküpsus, mis lähendab täiskasvanulikku ja lapselikku, eristab Pixarit paljudest teistest filmitootjatest, kes lastele animafilme teevad. Muidugi võime tuua kõrvale Studio Ghibli filme või viimastest aastatest „Guillermo Del Toro Pinocchio“⁶. Pixar aga võib lubada frantsiise, esindades masside filmikultuuri ning kaotamata üldjuhul sisulist küpsust, nagu on eelmises Sirbis „Võimatu missiooni“ seeria puhul täheldanud ka Andrei Liimets.⁷

Tegelane = lugu

Stuudio viimane linalugu „Elementaarne“⁸ on tunnistus Pixari jätkuvast küpsusest. Ta avab selle isegi uuest küljest, sest loo olustik osutub üksjagu sügavamaks kui filmi rõõmsalt ja värvi­kirevalt plakatilt välja võiks lugeda. „Elementaarne“ toob meid antropomorfsete elementide linna, kus elavad koos vesi, maa ja õhk, linna tuleb ka tulepere, kelle integreerumine teiste elementidega parajaks katsumuseks osutub. Keegi ei soovi kõrvetavate sellidega tegemist teha, sest mõistagi läheb nende lähedal kõik põlema, keel ja kombed näivad võõrad ja mõne tuletüübi kuum temperament mõjub linnaelanikele agressiivsena. Seetõttu kolibki pere neile eraldatud getosse, et kasvatada seal järelpõlve ja rajada omadele tulepood. Perre sünnib tütar Säde, kellest kasvab vanemate heameeleks hoolas abiline. Säde isa ootab tütre täiskasvanuks saamist, et higi ja vaevaga loodud äri siis tütrele üle anda, kuid esmalt tuleb neiul taltsutada oma äkilist temperamenti. Kui Säde vihastab nõudlike klientide peale, põhjustavad kontrollimatud vihahood plahvatusi. Ühe sellise plahvatuse tagajärjel tekib poekeldris leke ja kohale ujunud tööinspektorist veepoiss Rein leiab poest nii mõndagi noomimist väärt, mis pereäri tuleviku suure kahtluse alla seab. Empaatilise kutina hakkab Reinul Sädest kahju ja koos hakkavad nad seda suppi siis lahendama. Noorte vahel areneb tugev sõprus, sõprusest saab armastus. Aga see pole Säde umbusklikele vanematele meelt mööda, sest kes on näinud, et vesi ja tuli käiksid käsikäes.

On üks stsenaristika algtõde: tegelane = lugu. See tähendab, et valikud, mida tegelane langetab, ja kuhu ta nende tulemusel lõpuks välja jõuab, moodustavadki filmi loo ja sõnumi. Hästi tunnetatud ja õigesse olukorda asetatud tegelane hakkab omaenda elu elama ja mängib tihti kirjanikule loo ise kätte. See võib olla ilmselge, aga on ka suurimaid vigu, mille vastu nõrgad stsenaristid eksivad. Tegelase vanus, füüsis, päritolu, amet, usk, minevik jne on kõik, mis teevad temast selle, kes ta on. „Elementaarse“ režissöör Peter Sohn on sündinud 1977. aastal New Yorgis korea immigrantide peres. Bronxi linnaosas veedetud noorus sai filmi ajendiks. „Lapsena ei osanud ma mõista ega ka hinnata, mida mu vanemad Ameerikasse immigreerudes läbi elasid, kogu seda vaeva, mida nad pidid nägema, et mulle ja mu vennale elu anda. See oli üks suur allikas ootamas avastamist. Teiseks abiellusin ma mittekorealasega, mis tõi mu ellu palju vastasseise.“⁹ Isiklikku puudutust on „Elementaarses“ tunda ja mõeldes ka artikli esimeses pooles toodud näidetele käivitavatest sündmustest joonistub välja Pixari vilunud oskus kirjutada lugusid, mis sünnivad tegelastest endist. Lood, mis ei saaks juhtuda mitte kellegi teisega, ent samal ajal jäävad universaalseks. Ja muidugi pakuvad õhurahva õhulisus, maarahva maisus või näiteks see, et tulesellide lähedus veeinimesed keema ajab, ka hulganisti animaatorlikku lusti nii vaatajatele kui ka filmitegijatele.

Ühiselt naerdud hirmud

Heal lastefilmil on midagi filmikultuurile olulist – need filmid on mõeldud koos kogemiseks. Taunimata vabadust, mis voogedastusplatvormid meile pakuvad, märgivad nad siiski üht individualiseeruva ühiskonna arenguetappi. Kinos käiakse harvem ja filmi esilinastus või üldse linastus pole enam selline sündmus, mis ta kunagi oli. Filmiga ekraani ees üksiolek on kahtlemata luksus, vähemalt mulle filmitegijana, ent koos vaatamist ja kogemist see ei asenda. Mingi katartiline rõõm peitub ühiselt jagatud naerupahvakus. Eriti kinosaalis. „Elementaarses“ käsitletakse väga küpselt teemasid, mis paljudes peredes on üsnagi valulikud. Filmi kaalukus tuleneb sellest, et see pole pelgalt üht värvi. Ksenofoobiavastane sõnum on vaid üks tahk. Sama teravalt võetakse ette ka sõprusest armastuse kujunemine, katsumuste osa usalduse tekkimisel, iseseisvumine täiskasvanuks saades ja sellest tulenevad hirmud nii vanemate kui laste vaatepunktist.

Pärast teismeea saabumist ei vaadanud ma enam vanematega koos filme. Teatriski käisin vähe ja piirdusin rohkem ooperiga, mis seostus ema tööga. Võimalik, et seetõttu läks minu iseseisvumine raskelt, sest lugusid, mis oleksid puudutanud meie mõlema hirme, me koos ei vaadanud. Usun, et lugude jagamine on kasvatuse tähtis osa. Ühiselt naerdud hirmud on küpse ja tugeva ühiskonna tunnus. „Elementaarne“ on kahtlemata lugu, mis tagab lootuse mõnest kunagi tulevikus helgemalt elatud elust.

1 „Dogville“, Lars von Trier, 2003.

2 „Toy Story“, John Lasseter, 1995.

3 „Cars“, Joe Lasseter ja Joe Ranft, 2006.

4 „Finding Nemo“, Andrew Stanton ja Lee Unkrich, 2003.

5 „Stalker“, Andrei Tarkovski, 1979.

6 „Guillermo del Toro’s Pinocchio“, Guillermo del Toro ja Mark Gustafson, 2022.

7 Andrei Liimets, Võimatu missioon kassafilmi kaitseks. – Sirp 21. VII 2023.

8 „Elemental“, Peter Sohn, 2023.

9 Peter Sohn, https://en.wikipedia.org/wiki/Peter_Sohn