Juurdunud asfalt ja ratastel taimed

Linnapildis levinud konteinerhaljastus on enesepettus, loodusele laenuks antud ruum, mis näitab, et linnas käsitleme asfalti endiselt jäävana, aga taimi ajutisena.

HELMI MARIE LANGSEPP

Taimed-muld-betoon-asfalt-liiv-kruus-muld. Nii võib üldistatult kirjeldada linna rohealade pinnase läbilõiget. Asi pole üldsegi mitte selles, et linnas kasvaksid taimed jõudsalt asfaldil, vaid linnahaljastamise võttes, kus maaga ühendatud kasvupinnase asemel on taimed istutatud kastidesse ja kastid paigutatud omakorda asfaldile. See on kiire ja lihtne viis tuua haljastus kohtadesse, mis on juba asfalteeritud. Kastihaljastus ei peaks aga olema linnaroheluse kavandamise viis või lahendus, millega võib asendada taimedele loomuliku kasvukeskkonna. Sügavamale vaadates on küsimus selles, mis on (tänava)ruumi käsitluses püsiv ja mis ajutine.

Taimekastid

Kui arhitektid Andres Alver ja Veljo Kaasik 1998. aastal Tallinnas Vabaduse väljakut projekteerisid ja sinna ratastel, liigutatavad haljastuskastid kavandasid, siis oli toona tegu värske mõttega pealinna haljastusharjumustes: tuua rohelus südalinna hoolimata platsi alla kavandatud maa-alusest parklast ja lahendada ühtlasi nõue hoida plats vaba suurürituste korraldamiseks. Siiani on linnas paiku, kus potihaljastus toob rohelust kohtadesse, kuhu muidu lubade, nõuete, tavade ja maksumuse tõttu see ei jõuakski. Näiteks Tallinna Raekoja platsile suveks püstitatud ajutine park on üks selline. Raekoja plats on ajalooliselt olnud sündmuste kese ja kohtumispaik ning selle joone jätkamine eeldab ruumi paindlikkust. Sellistesse paikadesse kavandatud inventar võikski olla ajutine. Katustel ja terrassidel, aga ka maa-aluste parklate kohal pole haljastamiseks tihti teist võimalust kui istutuskonteinerid, ka välikohvikute ja piirete haljendamiseks sobivad pottides taimed.

Asfalt ja katendid

Valdavalt on tänava – sügaval asfaldi, killustiku ja liiva – all siiski endiselt muld ja pole põhjust käsitleda taimi ajutiste, teisaldatavatena ja asfalti jäävana. Kasti­haljastuse kui laialt levinud haljastusvormini viib kaks võimalikku mõtte­viisi. Esiteks, kui paik on kord olnud kõvakatte all, siis peab see seda olema ka edaspidi, ja teiseks, et selline katend on liiga püsiv ning väärtuslik, et see lihtsalt üles koorida. Esimene käsitlus iseloomustab ehitusvaldkonda üldiselt, mille kohaselt vundamendi jäänukile on hõlpsam ehitusluba saada kui tühjale platsile. Vana maja hõljub nagu vaim paiga kohal, põhjendades juba ette uue loomist vähemalt samas mõõdus. Küsimus, kas kunagi oli ehitamise koht hästi valitud, näib jäävat teisejärguliseks, ning see, et kord on juba ehitatud, tähendab justkui, et sellega on seisund põlistatud. Nii pannakse asfaldi alla rekonstrueeritavad teed ja platsid ning linnas võib loomulikku pinnast imetleda ainult juhul, kui kopp on veel krundil ja ehitusplats taraga piiratud. Asfalt võidakse asendada klompkivi, kiviplaadi või mõne muu materjaliga, kuid kõva katend jääb kõvaks katendiks.

Näiteks pärast Stroomi rannahoone lammutamist oleks üleskaevatud plats võinud jääda loodusliku pinnasega mereäärseks kohaks, selle oleks võinud ka katta ajutise puitterrassiga, kuid hoone endine asukoht hoopis asfalteeriti ning ilmestati taimekastidest kujundatud diagonaaliga.

Taskupargid

Linnaruum muutub pidevalt. Tänavaid muudetakse kord ühe-, kord kahesuunalisteks, ehitisi lammutatakse ja maju rajatakse juurde. Muutuvad ka mõtteviisid ja praegu kaldutakse arvama, et rohelus annab linna tehiskeskkonnale midagi juurde. Puud, põõsad ja rohttaimed mahuvad taas linna ära. Ruumi tuleks käsitleda sõna otseses mõttes sügavuti, leida rohelusele püsiv paik, mitte konteinerites taimed, mis tänavale või väljakule tarnitakse ja siis kui prügi jälle ära viiakse. Tallinna taskuparkide kontseptsioon ehk konteinerites taimed ja pink nende keskel näitavad selgelt, et ruum rohealale on olemas, kuid ka seda, et mingil põhjusel on see ruum ajutine – loodusele laenuks antud. Miks rajatakse taskupargid, aga asfalt jäetakse looduslikuks pinnaseks ennistamata? Miks antakse loodusele ajutine iseloom? Puitkastidesse eraldatud haljastuse kompositsioonis on ühelt poolt tehtud liiga palju ja teisalt liiga vähe. Mida keerulisem on rajatud süsteem, seda rohkem on vaja seda hooldada. Kureeritud, mitmerindeline kastihaljastus ei ole iseseisvalt elujõuline, seda tuleb pidevalt kasta ja väetada. Hooldusvajadusest tähtsamgi on aga see, et taskupargid ja taimekastid ei ole püsivalt seotud pinnasega ja seega ei saa neid kasutada näiteks sademevee maasse immutamiseks ega ka pinnase temperatuuri reguleerimiseks. Uuringute kohaselt võivad rohealad vähendada pinnatemperatuuri kuni kuus kraadi.* Kuumadel päevadel hõõgub asfalt või sillutis sama palavalt nii taimekastide kui taskuparkide all. Asfalti käsitletakse jäävana, taimi aga ajutistena. Talvel saab pargid kokku korjata ja nii mahub lumesahk rahulikult liikuma.

See, mida me teeme, näitab suunda

Looduse konteinerisse surumine on ennatlikult düstoopiline. Kosmoselaeval saab taimestatud oaas eksisteerida vaid eraldatuna suletud süsteemis, teepervele asetatud lillepott kõneleb sellest, et mingil põhjusel on potialune kasvukeskkond kõlbmatu. Miks muidu peaks taime juured urni kängitsetama, selle asemel et lasta neil maa sees loomulikult sügavusse kasvada? Tänavatele kavandatud ohutussaared ja eraldusribad ning väljakud – linnas on palju kohti, kus kõvakatte asemel võiks olla looduslik pinnas.

Sel suvel rekonstrueeriti Kopli kalmistupargi rannapoolne sissepääs. Lai kaldtee viib tänavalt parki. Kaldtee äärtes on kõnniteeplaadid ning keskele on lõigatud (jäetud) mõnemeetrine pinnaselapp, kus kasvab rohi. Just sellisest otsusest olenebki hea tänavaruum. Linna­haljastus ei tähenda parke, vaid sõltub paljuski just kõigist neist otsustest, mida tehakse sõidu- ja jalgteede kavandamise käigus. Teede parandamine ja rekonstrueerimine on osa linnaruumi ja ka linnadevahelise ruumi hoidmisest. Iga kord on võimalik teha otsuseid kas haljastuse kasuks või kahjuks. Näiteks hiljuti rajatud Reisijate tänav, mis ühendab Telliskivi tänavat Balti jaamaga. Põhja-Tallinna ühel enam kasutataval tänavalõigul on küllalt ruumi, et teha sõidutee osa kitsam ja roheala laiem. Praegusest lahendusest ei piisa.

Küllaldase hoolduseta taimekastid muutuvad pikapeale prügikastiks. Taime­kastidel, olgu nende nimetus taskupark või lillepott, on oma koht seal, kuhu tõesti ei ole võimalik roheala rajada, kuid selline lahendus ei täida neid ülesandeid, mida linnahaljastus täitma peaks, ega ole ka jätkusuutlik.

Sellest, mida näeme, on kerge rääkida. Asfalt annab märku maa all olevatest liiva-, kruusa-, killustiku- ja tasandus­kihtidest. Park annab märku hingavast ja elusast maastikust.

* Alessandro Ossola, Darrel Jenerette, Andrew McGrath, Winston Chow, Lesley Hughes, Michelle R. Leishman, Small vegetated patches greatly reduce urban surface temperature during a summer heatwave in Adelaide, Australia. – Landscape and Urban Planning, nr 209, mai 2021.