Alternatiivse doxa võimalikkusest 

KAROLA KARLSON, kirjandushuviline ja -kriitik 

Karola Karlson

Erakogu

Kujutle lõputut, horisondita merd, millel miljonid inimesed, kes väiksema, kes suurema paadiga laineharjal hulbivad ja ellujäämise nimel vaevlevad. Kujuta ette, et tegemist on düstoopilise ulmeromaaniga, kus kellelgi ei tule mõttesse küsida, kas saaks muudmoodi, kas võimalik on ka teistsugune reaalsus. Lugejana tead oma kõrgemast vaatepunktist, et kindlasti on, ning tunned ängistust selle vaimuvaese, vastuhakuvõimetu tsivilisatsiooni üle. 

Termin doxa pärineb kreekakeelsest verbist δοκεῖν, mis tähendab „näima“, „mõtlema“, „aktsepteerima“. Prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu võttis doxa kasutusele, kirjeldamaks ühiskonnas väljakujunenud normide kogumit, mis määrab ära võimalike diskursuste piirid. Doxa on vaikimisi aktsepteeritud, see on justkui kollektiivne alateadvus, mida me ei märka, sest tajume seda kui midagi, mis vältimatu ja absoluutsena lihtsalt on. Doxa on vajalik (või siis paratamatu), sest loob silla indiviidi ja kollektiivi vahel. Kui kasvame üles ümbritsetuna teatud uskumustest ja käitumismustritest, saavad need meile omaseks. 

Üks meie ajastu doxa’dest näib olevat pidev kognitiivne dissonants ja selle eitamise järjepidev normaliseerumine. Äng, mis tuleneb sellest, et käitud küll (ülilõdva) kapitalistliku moraali raamistikus, kuid hinges pitsitab miski, mis ütleb, et uue kohvimasina ostmine pole õige – ka siis mitte, kui sorteerid pakendeid. Vaatemänguühiskonnas piisab sellest, kui veenad iseend ja jätad nii ka teistele usutava mulje. Aga mis siis, kui iseenda veenmine pole enam võimalik? 

Selleks et ühiskondlik alateadvus muutuks, tuleb ebakõlasid märgata ning need häälekalt kuuldavale tuua. Üks väike samm alternatiivse doxa poole on loobuda mugavatest, tuimastatud kollektiivsetest normidest ja toimida kooskõlas omaenda moraaliga.