JAAN ELKEN, kunstnik 

Jaan Elken

Albert Kerstna 

Kohanemine on liigi püsimajäämise põhiline eeldus. Inimene on kõike elusat ohustav röövliik ja ekspluateerija, valetame iseendale ja teistele. 

Kultuuril on ühiskonna tööjaotuses oma roll – ja seda mitte ainult autoritaarsetes režiimides. Kunst annab ajastule näo: Londoni ududest hakati rääkima pärast William Turneri maaliseeriat. Täites tühikud banaalse ja ideaalse vahel, loob kunst nii-öelda tähestiku, millest pannakse kokku tsivilisatsiooni visuaalne lugu. Praegu on pildilise osakaal kommunikatsioonis järsult tõusuteel. 

Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastatud hübriidis „72 päeva“ virgus vabade noorte kehade sülem viktoriaanlikku, krinoliinseelikutega kängitsetud staatikasse. See oli nagu kohanemise kui paratamatuse võrdkuju: tööstusrevolutsioon kasvas ületootmiseks, kõik järgnev transformeerus märkamatult apokalüptiliseks maailmalõpu diskoks. Lavastus tervikuna oli kui vaimustav pildialbum visuaalse kunsti hüpnootilisest võimust meelte üle, fooniks pulseeriv reivimuusika, kus noorte naiste modellikehadest tõusis kaltsudes tuhnimise järel viviennewestwoodlik, skulpturaalne materjal. Vaatajale näidati kümneid ja sadu flashback’e maailma uuemast kunstiloost: Auguste Rodini „Pronksiajast“ maagilise realismi kaudu Michaël Borremansi, Mauricio Cattelani väikese Hitleri ja John Currini hard-core pseudosalongikunstini. Kommertskultuur on ikka adapteerinud ideid kõrgkultuurist, 1960ndatest on liiklus avalikult kahesuunaline. 

Kaitseülikonnad ja termokiled, laste elutuid kehi kandvad põgenikud on pärit kuulsatelt pressifotodelt, mis 1960ndatest on toonud sõjad elutuppa. Semperi võime kolmest kangatükist haute couture teha on nihkes meelelahutuse eeldus: üleilmselt äratuntavad tühjad poeriiulid, naised kui kaup. Ukraina sõda on teksti trükkiminekuks kestnud 36 päeva, täpselt pool 72 päevast.