KATRIN ALLER, muusikaõpetaja, helilooja ja muusikateadlane  

Katrin Aller

Erakogu

Kunagi osalesin ühel küsitlusel, kus otsiti keele ja tunnete seoseid. Kokkuvõtted tehti mõistagi sõnavara baasil, ent sõnad – selge see – on ju miskise sisimas elutseva kehastajad, mitte tähtedest tühikargajad. Valdavalt olla saadud anto-, aga ka sünonüüme. Nimetad näiteks „soe“ ja vestluspartneri näol hõljub õigesti vastamise õrn loor, sest teadagi, mis tal seal kupli all uitleb.  

Viivuks kiuslesin, et äkki saadaks ainult kaks sõna – on ju, pärast sissejuhatust juba aimate, mis ma valinuks! Paneks veel kolm punkti ka ainsa asemel lõppu. Üks on niru, hall, aga kolm on nagu looming, lennukas. Edasi kannaks juba paus ning veeruke tühja leheruumi hakkaks vaat et kubisema nähtamatuist metamõtteist, mida kõike see lakoonilisus peita ei või. Kõneleks mu meeleilma provokatiivsusest, kihust vabalt mõelda või muidu jonnakast isepäisusest! Tõstke käsi, kelle arvates reedaks pakutud mahu täitmata jätmine hoopis laiskust või ei näitakski midagi. Aitäh, minu kompliment. Kuid see tühjuski olnuks omamoodi kohanemine ja täitnuks lugeja fantaasia põhjuste uurimisel kogu puuduva.  

Tjah, kohanemise ilu. Mõlemad näivad nii möödapääsmatult olulised. Tegelikult ilu vist ikka ei ole ka. Sisemine muidugi, ent välist peetakse pelgalt edevuseks. Ilu on kaduv ja liiga subjektiivne, ainult vaataja silmades, kuigi silmad harjuvad näidatava või nähtavaga, kohalduvad nii ilu kui ka ilutusega. Jälle sai ring täis.  

Aga ümberütlemise mõnuni ma veel ei jõudnud. Jäägu see lõpuloitsuks, tagakülje unelauluks: kohanemine kui suutlikkus sobituda, harjumisvõime paindlikuks voolimine, omaksvõtu elegants, mugandumise virtuoossus – kohanemise ilu. Peenemalt süüvides on vaja ehk ka hetkes toimimise annet, mis ei kibele tagasi minevikku ega püüdle tulevase poole, vaid ankurdab end just praeguse külge, saades sellest hingepidetki. Pealekauba.