Kohanematuse imeline ilu 

Ülo Mattheus, kirjanik 

Ülo Mattheus

Ave Maria Mõistlik

Üheltki inimeselt, kes on sündinud, ei ole küsitud, kas ta on seda tahtnud. Aga kuna see on juhtunud, on tulnud selle maailmaga kohaneda, sest vastasel juhul ei jää ellu. Külmas kliimas peab kandma riideid, kuuma käes otsima varju, merele minnes kohanema mere, metsas metsa, inimeste keskel ühiskonna reeglitega. Kohanemine on ennekõike õppimine, kuidas hakkama saada. 

Sageli on vastandatud kohanemist ja vastuhakku, kuid sellel vastandusel on tähendus ennekõike inimühiskonnas, kusjuures mängu tuleb eetika. Kohaneda ei tohiks vägivalla, vabaduse puudumise, ebaõigluse, ülekohtu, valetamise ja silmakirjalikkusega. Nõukogude süsteem näitas, et enamik inimesi kohanes siiski ka nende nähtustega. Puhta lehena sündinud inimestest said oktoobrilapsed, pioneerid, komsomolid, kommunistid, kolhoosnikud ja tööeesrindlased. Valida oli kas alistumine või sunnitöölaager. Nüüd näeme sellist kohanemist taas Venemaal. Terve rahvas on kohanenud Putini režiimiga. Eetika ja vaba mõte on asendunud propagandistliku telekonserviga. Kohanemine võib olla niisiis ka ohtlik ja hoopiski mitte ilus. Vägivaldse režiimiga kohanenud zombina muutub inimene võimu kuulekaks tööriistaks ja ühel hetkel tuleb maksta selle eest oma eluga – riik võib otsustada saata ta kahurilihana Ukrainasse. 

Ollakse küll õppinud kohanema külma ja päikeselõõsaga, kuid ikka veel pole õpitud kohanema üksteisega, ühed rahvad teiste rahvastega. Sellest ju sõjad lõpuks sünnivadki. Isegi kooselu üheainsa inimesega on raske, sest pole midagi muutlikumat kui inimese meel ja sellele midagi püsivat rajada on keeruline. Enamik meist reageerib maailmale spontaanselt, vastavalt hetketujule ja asjaoludele. Ja enamasti lähevad asjad nii, nagu need parasjagu lähevad. Mitte alati nii, nagu me tahame, vaid meile endalegi ootamatult valesti. Aga me kohaneme.  

Millises tähenduses ja kas üldse võiks kohanemine sisaldada ka ilu? Iga inimene ju kohtab mingil eluetapil ilu. Elamise imelist ilu. Loodetavasti kohtab. Kogeb headust, armastust, suuremeelsust. Kui sellega kohaneda, siis libiseb see aga käest, muutub millekski argiseks – ja ilust jääb vaid mälestus. Ilu püsimiseks tuleb seda iga päev uuesti luua ja hoida, ilu eelduseks on kohanematus. Vaid sellest ta sünnib.