Mis muud, kui edasi! 

GRETE TIIGISTE, Eesti arhitektuurimuuseumi kuraator 

Grete Tiigiste

Mark Raidpere

Mulle meeldib lugeda mälestusteoseid ja elulugusid, tuhnida isikuarhiivides, olgu need arhitektide, kunstnike või poliitikute omad. Eriti suure huviga tutvun omaelulooliste ülestähendustega Teisest maailmasõjast ja sellele järgnevatest aastatest. Nooremale põlvkonnale on toonastesse oludesse süüvida põnev – kõik on võõras, teistpidi aga hirmutavalt reaalne, kui mõelda ühiskonda halvanud Ukraina sõjale ning idapiiri taguse hirmuterrori taastulekule. 

Sel suvel saatsid mind arhitekt Ülo Stööri mälestusraamatud, kus autor käsitleb sündmusi tsaariaja lõpust tänapäevani. Stöör kirjutab endast ja teda ümbritsenud inimestest. Lood on eriilmelised, sünged ja kurvad, kõnelevad traagilistest kaotustest Teise maailmasõja keerises ja lähedaste küüditamisest, mis põhjustas kollektiivse kultuuritrauma. Kuid nagu elus ikka, kuuluvad iga epohhi juurde ka lõbusamad seigad.  

Stöör kasutab sageli väljendit „mis muud, kui edasi“ ja toob niiviisi esile, et kui keeruline ka pole, elu läheb ikka edasi. Mälestusi saadab optimistlik noot ning on tajutav, et selline vaade käis toonase ajaga kokku. 

Sellest ajendatult mõtlen, et meie riigi sisepoliitilised mured on loomulikult väga tõsised, aga mõned riiud ja sildistamised jääksid olemata, kui mõtleksime tihedamini stiilis „mis muud, kui ühiselt edasi“, rehmates mõnele asjale lihtsalt käega. On paljutki, millega ei saa ega tohi harjuda, kuid on sedagi, mida võib-olla ei peaks täie tõsidusega võtma. Ajad on erinevad, elus püsimiseks tuleb kohaneda ja osata sünge taustal rõõmugi tunda.