TANEL JAN PALGI, stsenarist, produtsent ja kultuurivaatleja  

Tanel Jan Palgi

Erakogu 

Avastasin hiljuti iseendas sisemise tunnetusliku ebakõla. Kõik on justkui hästi, aga teistega vesteldes selgub, et kõik pole sugugi hästi, kuigi mõttevahetused lõpetatakse ikkagi optimistliku ja positiivse noodiga, et kõik on hästi. Hästi siis. 

Hiljuti oli töörahvapüha, 1. mai! Siinne töölisrahvas ei tihkagi seda päeva tähistada, sest päeva kohal hõljub punaste nelkide vaimust kantud kommunismioreool. Pealegi, punane puhkepäev langes sel aastal nädalavahetusele, pühapäevale. See aasta on riiklike puhkepäevade poolest üldse kehv aasta, sest paljud neist langevad nädalavahetusele. Lihttöölisel pole sellest rõõmu! 

Juhtusin bussis pealt kuulma kahe vanema naisterahva jutuajamist. Üks kurtis teisele, et vanemas eas meeskolleeg polnud rahul oma palgaga. Mehe palk olla vaid 700 eurot tavapärase 900 euro asemel. Mees palus oma kolleegilt abi, et tal aidataks Exceli tabelist tuvastada kaotsi läinud lisavahetused, sest ta olevat teinud palju ületööd, aga ise Exceli tabelit lugeda ei mõista. Teine naine vastas seepeale, et temal on kollektiivis naine, kes arvab, et varsti pommitavad venelased töökoha maatasa ja seega pole üldse mõtet töötada.  

Töötan vabakutselisena, olen ilma riikliku tervisekindlustuseta. Vahel satun töövestlusele. Ühes tootmisettevõttes küsisin, millise intervalliga on töötajatele tagatud puhkepausid. Ülemus vastas, et seda otsustavad töötajad kollektiivselt, mis tähendab, et mõnikord võivad puhkepausid jääda kasutamata, kuigi need on seaduses ette nähtud. Kes peaks selle üle järelevalvet tegema: kas töötajad kollektiivselt või vahetuse vanem? Kui keegi väidab, et kõik on hästi, siis minu kognitiivne dissonants soovib muutust, selmet kohaneda hegemoonilise hästi-olemisega.