Trotsi hämardumisohtu! 

KAUR RIISMAA, kirjanik 

Kaur Riismaa

Johanna-Mai Riismaa 

Intelligentne inimene kohaneb kergesti uute oludega: areng tähendab iga päev uutesse kohtadesse sattumist, olgu või ainult enda mõtetes. Kohanemine pole aga ainult progress: intelligentne inimene kohaneb ka sumbuvate oludega. Ta ei pane tähelegi, kuidas aastate jooksul kuivavad honorarid kokku ja inflatsioon sööb laenutustasust viimasegi. Intelligentne inimene vajab seaduse ja loomeliitude kaitset, et jumala eest mitte kohaneda. 

Kuskil pole elujõulise kultuuri olulisus praegu nii adutav kui käimasolevas sõjas. Ukrainlastel on, mida kaitsta. Motiveerib teadmine oma kultuurist, omaenda tantsust, oma muusikast, oma teatrist. Vene sõduril pole sellele midagi vastu panna, ta tulistab huupi elumajade pihta, et mingeidki tulemusi näidata. Lõpuks pole kultuur midagi suurt ja abstraktset, vaid koosneb hingelähedastest inimestest: „minu näitlejatest“, „minu kirjanikest“, „minu muinasjuttudest, mida minu isa mulle ette luges“. Kultuur on „minu inimesed“ ja oma inimesi tahad kaitsta, päevakäsku ei ole selleks tarvis. 

Õpetajad kohanesid aastaid. Õpetasid ometi, õpetasid olude kiuste, ja lapsed näitasid tulemusi. Nüüd aga on sõna tõsises mõttes surm silme ees. Õpetajad lähevad pensionile ja haua tagant ei võta õpetajaid isegi hästimakstud sotsiaalreklaamiga mitte. 

Kirjanikud on suurepäraselt kohanenud laenutustasu (-hüvitise) mõnekümne euroga: nad käsitlevadki seda just nimelt hüvitise, mitte tasuna, sest tasu ei saa ju ometi olla nii tillukene. Läks tarvis globaalset pandeemiat ja suurt sõda, et hakkaksime uuesti nõudma haigekassat. Nii hästi olime kohanenud. 

Ka USA relvaabi ei aita, kui oleme oma kooli, teatri ja kirjanduse kuluefektiivseks nullinud. Seepärast: kohanegem, aga jätame tuleviku Eesti sõdurile midagi kaitsta ka.