Võimatu kohanemine või Kohanemise talumatu raskus 

RIHO PARAMONOV, raamatuvallas tegutsev kultuuriloolane

Riho Paramonov

Erakogu

Ühed ütlevad, et tuleb kohaneda: teadlikult, kiiresti, otsustavalt. Teised on veendunud, et õige on jääda iseendaks ja ignoreerida kohanemissurvet. Need variandid näivad eeldavat, et meil on valida. Vanarahvas teab rääkida, et inimene kohaneb kõigega. Selle tõdemuse järgi kohanetakse igal juhul. Aga on veel üks variant, nimelt see, et inimene ei kohane, sest see ei ole tema pärisosa. Sedaviisi on kohanemine ennekõike müüt või ühiskonna tööriist, mille abil hoida masinavärk töös. See, kes kohaneb, on edukas ja saab premeeritud (nt kõrgema palga, järelkasvu, parema tervise näol), aga kes seda ei tee, saab peapesu ja koha tagareas (süsteemi muutudes võib leida aset pööre). 

Viimasel ajal oleme näinud igasuguseid kohanemisi. Näiteks kohaneti üsna kiiresti maskiga ja veel kiiremini olukorraga, kui maskisundus kadus. Tuleb kohaneda inflatsiooni ja energiakriisiga. Kas aga niisugused asjad ülepea kuuluvad kohanemise rubriiki? Mina vaatan kohanemist protsessina, mis muudab indiviidi psühhofüüsilist struktuuri sedavõrd, et ta ei ole enam sama inimene. Aga kui ta ei ole enam sama, võiks rääkida hoopis uue inimese tekkest. 

Tehno- ja teadusrevolutsioon ning küllap ka muud murrangulised momendid ei too seega esile mitte niivõrd kohanemist tavapärases mõttes – mõõdukat, laiema mõjuta reaktsiooni argistele kõrvalekalletele –, vaid täiesti uusi struktuure inimeses ja ühiskonnas. Eesti talupojas, kes XX sajandi algul pidi astuma harjumuspärasest maakeskkonnast modernsesse linna, sündis uus inimene. Ja meie imelik aeg sünnitab samuti uusi inimesi. See, kes sunnitakse sõjas teadmata ajaks keldrisse või metsa, ei jää iseendaks. Nagu ka see, kes sunnitakse tahtevastaselt tapma. 

Niisiis võib kohanemise hind olla uue inimese teke. Aga inimene, nagu ka evolutsioon, tahab stabiilsust ja tasast arengut. Seepärast on mõnikord uus inimene olla talumatult raske või isegi võimatu.