Keha on kõigepealt ikkagi masin 

MAIA TAMMJÄRV, kultuuriajakirjanik 

Maia Tammjärv

Kadri Hütt 

Keha on moodne teema ja väga vajalik ja tore, et on! Vaatan ikka imetlusega, kuidas kunstnikud teevad kunsti ja kirjanikud kirjutavad ja filosoofid ja lavastajad, aktivistid, kes kõik … Keha peale mõeldakse, teda mõeldakse ümber, kontseptualiseeritakse, kontekstualiseeritakse, peetakse lahinguid. Keha on poliitiline. Ma ei vaidlusta seda kuidagi, lihtsalt mulle endale on mu keha rohkem masin või tööriist. See ei tee teda vähem tähtsaks (selge see, et masin peab olema töökorras, muidu need protsessid, milleks masin on tehtud, seisavad), isegi ju vastupidi: keha on paratamatus, ilma ei saa kuidagi. Aga kohati on see ka väga tüütu. 

Loomulikult olen ma privilegeeritud: mul on oma keha üle otsustamise õigus, mu keha on täitsa kenasti töökorras ja tänu sellele ei pea ma ta peale ülemäära mõtlema. Ainult siis (s.o ikkagi lõpuks ju iga päev!), kui keha tahab midagi ja annab endast ka märku. Masinal on vaja kütust, s.t kehalgi on vaja vett ja toitu ja und ja lähedust. Protsessid käivad. 

Ka siis, kui mõelda keha kohta eesti keeles ringlevatele fraasidele, tekib kohe tahtmine vastu vaielda: „terves kehas terve vaim“ (kuulge, see on päris paljude inimeste suhtes ebaõiglane osutus!), „sa oled see, mida sööd“ (ega ikka ole küll, oled väga palju rohkemat), „minu keha on mu tempel“ (no lubage). Otseselt ei lepita (ehkki paeluvad tingimata) siin ka näiteks Andra Teede read: „sulle antakse ainult / üks komplekt purihambaid / pese siis hoolega // sulle antakse ainult / üks kondihunnik ühed liigesed / hoia neid ometi [—] sulle antakse ainult üks elu / ühe alguse ja ühe lõpuga / harju sellega“. 

Eks pea harjuma! Aga tüütu võib see olla.