Minu keha ja vaimu vangistus ja vabadus 

ANDREI LIIMETS, kultuurikriitik 

Andrei Liimets

Adva Yogev

„Mida sa oma kehas tunned?“ Võpatan mõttes ja virgun vaimselt rännakult. Kuigi terapeut on sedasama ka mõne minuti eest küsinud, olen sügavas meditatsiooniseisundis ammu taas kuhugi pilvede poole oma kehast välja triivinud. 

„Kus sa seda tunned?“ jätkab ta. Pole aimugi. Kuskil nagu midagi on. Aga mis? Paar kohtumist varem olen veendunult kinnitanud, et ma ei tea, kuskohast mu mustad mured ja mõrud mustrid pärinevad, lapsepõlvetraumasid mul all ei ole. Jajah. Ilmneb, et just sellel perioodil olen õppinud oma kehast dissotsieeruma, kuhugi mujale pagema. Pole siis ime, et olen tantsimist pidanud kõige veidramaks võimalikuks tegevuseks. Keha on justkui vangistus. 

Keha ja vaim on aga üks, ja mitte sugugi mingis esoteerilises tähenduses, vaid väga praktiliselt. Oma kehast kaugenemine on ka oma tunnetest kaugenemine. Ja lisaks tantsimisele võiksid ennekõike mehed tulla tähelepanelikumalt oma kehasse ka tunnetega kontakti saavutamiseks. Muidu jäävadki reptiiliaju automaatlahendusteks pingete maandamisel parimalgi juhul vaid seks ja vägivald, kepp ja kaklus. Äkki tiba sporti ka. 

Hiljem rühin juba ligi viie kilomeetri kõrgusel Himaalaja mägedes, pea esimest korda kõrgemal kui Suure Munamäe otsas. Keha on väsinum, kui ta kunagi on olnud. Põletav päike, rõhk ja hõre õhk viivad pisut enne tippu jõudmist allaandmise piirile. Iga samm on raske. Ülepingutus võib tähendada kõrgusehaigust, ajuturset, trombi. 

Meenutan teraapiat. Meenutan eelnenud joogatunde. Mida ma oma kehas tunnen? Keskendun rahulikule hingamisele. Jalgadele. Põlvedele. Kätele. Rindkerele. Kopsudele. Astun rahulikult, rammestuse kiuste hakkan taas iga sammu tunnetama, keha ja vaimu kogema. Iga jalaaste on väike võit, väike nauding, olenemata sihtpunktist. Tippu jõuan ka, aga see polegi ehk määrav, tähtis on iseendas, oma kehas ja vaimus leitud vabadus. 

Foto autor: 

Adva Yogev