Uno tee 

PILLE-RIIN PURJE, teatrivaatleja 

Pille-Riin Purje

Erakogu

Uno tee viib Mainale, minu ema kodutallu Saaremaal. 

Aastal 2014 saatis Ester Reinart-Purje (1927–2020) Kaarma vallavalitsusele taotluse, et tema kena kodutee Muratsi asunduses saaks nimeks Uno tee. Ema kirjutas: „Minu vend Uno Johannes Reinart (1933–2011) oli meie 8-liikmelise lastepere kuues laps, kes juba maast madalast oli tegija. Tee meie kodust maanteeni rajas ta 1951. aastal, 18-aastase noorukina veel enne sõjaväkke minekut. Kraavi tegemisel olnud abiks kolhoosi traktorist. Selle 60 aasta jooksul on ta püüdnud seda teed läbitavana hoida: laasides teeäärseid puid-põõsaid, vedades kruusa ja killustikku ning tundes meelehärmi, kui kolhoosi rasked veokid tema kätetööd lõhkusid … Nii Muratsi, Vaivere, Praakli ja ka kaugem rahvas on seda teed aastakümneid kasutanud ja teab seda kui Uno teed.“ Taotlus sai eitava, aga hooliva vastuse. 

Olen mööda Uno teed sammunud lugematu arv kordi. Põiganud Maina kaasikusse metsmaasikaid noppima või kukeseeni otsima. Kõndinud Pihtla teele, edasi Kuressaarde. Tagasi koju. 

Õige mitu aastat juba ei ole mu jalg Uno teele astunud. Nüüdseks on kaheksa Maina last lahkunud. Nemad oskasid hoida ühte, tulla üheskoos koju. Selgus, et meie, lapselapsed, ei oska. Sellise juhtumi puhul noogutatakse mõrkjalt ja kurvalt: tüüpiline eesti suguvõsa värk. Lugu, mida ajalehes klaarida pole vaja. Ei ole mõtet. 

Ometi on see minu koht – hinges, mälestustes, unenägudes. Hommikukohvi joomine koos emaga Maina lehtlas, kus lauaks veskikivi. Metsmaasika toormoosi ruitamine. Pärnaõite korjamine mesilaste suminas – pärnaõieteed jätkus kevadeni. Ja suvepäeva parim osa, rännak ujuma: varem Sepamaale, hiljem Muratsi randa. 

Kaua aega ma ei aimanud, et ka armsad kohad kaovad – ja et sellega leppimine on osa täiskasvanuks saamisest.