Ajas kestva ruumi nimel

Margit Argus: „Trendid muutuvad, mööbel laguneb, aga ruum jääb. Head ruumi ei kipu keegi välja vahetama, pigem ikka parendatakse, hoitakse ja hoolitsetakse.“

GRETE TIIGISTE

Margit Argus on sisearhitekt, kelle portfooliost leiab muuhulgas Vastseliina piiskopilinnuse palverännumaja, Fahle galeriitänava, Park Hotell Viljandi ning Eesti suursaatkonna Moskvas ja Londonis. Need tööd on võitnud mitmesuguseid preemiaid ning nende ühine joon on vanast ruumist kvaliteetse uue loomine ning ajalookihistuste piirjoonte kaotamine. Margit ja tema meeskond töötavad suurel mõõtkaval ning tegelevad peale siseruumide loomise arhitektuuri ja selle tähendusega laiemalt. Aasta alguses rajas Margit Argus omanimelise stuudio ning pälvis hiljuti kultuurkapitali stipendiumi „Ela ja sära“.

Paslik avang oleks rääkida sinu uuest algusest ehk büroost Studio Argus. Palun räägi sellest natuke lähemalt. Kas keskendute ainult sisearhitektuurile või vaatate ruumi laiemalt?

Margit Argus: Studio Arguse kaheteistliikmeline meeskond keskendub peamiselt sisearhitektuurile, aga meil on ka mitmeid arhitektuuriprojekte. Näiteks alustame kohe tööd ühe butiikhotelliga, mis tuleb vana mõisahoone juurde ja on puhtalt arhitektuuritöö. Selle objekti puhul tuleb aga mõelda palju seest välja ja see sobib meile ideaalselt.

Sisearhitektuur on laialt kaetud, teeme väga mitmekülgseid projekte nagu bürood, kortermajad, muuseumid, hotellid ja nii edasi. Arhitektuuri osa soovime nügida konkreetsemasse nišši, päris kommertsarhitektuuri teha ei taha ega tegelikult oskagi.

Mul on väljakujunenud erakordselt tore kollektiiv. Ilma büroo inimesteta ei sünni miskit, sest arhitektuur on meeskonnatöö, protsessi on kaasatud paljud.

Suure meeskonnaga sisearhitektuuribüroo on Eestis üsna ebaharilik.

Eestis on levinud kahe- kuni neljaliikmelised iseseisvad sisearhitektuuribürood, ka arhitektuuribüroodes on tavapärane sisearhitektide üksus. Selles mõttes on meie kooslus päris unikaalne: praegu on stuudios kümme sisearhitekti ja kaks arhitekti. Nii erineb Studio Argus teistest büroodest, aga, nagu öeldud, tegeleme ka arhitektuuriga.

Arhitektuuri, sisearhitektuuri ja maastikuarhitektuuri piirid on hägustunud, kohati täiesti kadunud.

Seda tuleb ette tõesti mitme objekti puhul. Näiteks Fahle galeriitänava projektis kandsid peamist rolli maastikuarhitektid. Eriti õnnestunud ongi need majad, kus ma külastajana ei saa aru, kust algab sisearhitektuur, arhitektuur või maastikuarhitektuur.

Praegu töötame EBSi kõrvale planeeritud 30korruselise multifunktsionaalse tornmajaga, kus segunevad täiesti tuntavalt arhitekti ja sisearhitekti töö. Näiteks soovib tellija, et sisearhitekt avaldaks arvamust ka akende paiknemise osas hoone välisseinas, korruste planeeringut teeme meie. Sisearhitektide panus on ruumiloomes ajaga märkimisväärselt kasvanud, oleme kaasatud juba arhitektuurikonkursi etapis.

Su looming on eripalgeline. Palju on ajaloolisi objekte ja rekonstrueerimistöid. Esimesena tulevad meelde Põltsamaa loss ja Narva Aleksandri suurkirik.

Narva Aleksandri kiriku projekteerimine jõudis finišisse eelmise aasta lõpus, nüüd oodatakse riigi rahastust. Põltsamaa lossi praegu ehitatakse, uuendatud loss valmib 2023. aastal. Samalaadse suunitlusega objektidest läheb kohe ehitusse ka Kuressaare linnus, praegu töötame välja ekspositsiooni.

Ajalooliste hoonetega töötamine paelub sind vist väga? Seda võib nimetada sinu leivanumbriks.

Uuem arhitektuur paelub kindlasti ka, aga eelkõige intrigeerib vana ja uue kokkupõimimine. Ajaloolises keskkonnas on nii palju piiranguid ja need annavad ühtlasi palju lahendusvõimalusi. Piirangud lisavad huvitava nüansi.

Kuidas ajaloolistele objektidele lähened? Kas sul on välja kujunenud kindel metoodika? Mitme objekti juures, näiteks Noblessneri valukoda, Kai kunstikeskus, Energia avastuskeskus, suursaatkond Londonis ja Moskvas, on tunda, et selle taga on sama autorkond.

Ma ei oska öelda, kas on olemas üks universaalne tööriist. Püüan vanasse hoonesse suhtuda austusega. See uus, mille sinna sisse toome, peab vana väärtustama. Uusi asju, uusi ehitisi rajame iga päev, aga see vana on meil siin ja praegu ning seda rohkem juurde ei tule. Sellise objektiga töötamine on kindlasti omaette katsumus. Seega ei saa öelda, et mul oleks väljakujunenud lähenemisviis, võib-olla on lihtsalt juhtumisi välja kukkunud nii, et nimetatud objektid on millegi poolest sarnased.

See, mis mõjub sarnaselt, on heas mõttes lihtne, väärikas ja vaga sisearhitektuur. Uus ei võistle ajaloolisega, arhitekt ei ole kontekstist n-ö üle sõitnud.

Kindlasti saab sekkuda rohkem ja vähem. Põltsamaa loss on huvitav projekt, kuna tellijal oli alguses hoopis teistsugune visioon. Osalised said laua taga kokku ning leiti, et vana lossi koopiana üles ehitada pole mõtet. Ka tellija mõistis, et see pole tänapäeval kõige praktilisem ega mõistlikum lahendus.

Sellised muuseumiprojektid on tavaliselt hästi piiratud eelarvega ning arvati, et targem on krohvimisele kuluv raha investeerida millessegi muusse. Väärtustame mälestist pigem uue kvaliteedi loomisega. XVIII sajandil sai kivilinnusest uhke rokokooloss, mille sisemine osa on nüüdseks täielikult hävinud, osa sellest viimase viiekümne aastaga. Lagunenud katuse tõttu voolas kõikjal vesi ning kogu see kaunis ansambel kukkus lihtsalt kokku. Nüüd on mõte luua sinna läbi kolme korruse kõrguv nüüdisaegse arhitektuuriga sisegalerii. Kunagi oli seal puidust ja kivist galerii, kuid see on praeguseks hävinenud. Uus galerii valmib peamiselt terasest. Sellest tingitult on meil uued mured. Viimase aasta jooksul on metalli hind lakke kerkinud ning otsime kompromisse, et see sisegalerii ikka plaanitult teostada. Kogu aeg käib üks pusle kokku panemine: kas teeme näiteks katuse või galerii või üldse midagi kolmandat. Ajaloolised objektid on tihti ka väga rahatundlikud.

Haapsalu linnusega oli jälle teistmoodi: sealse eelarvega sai kogu visiooni terviklikult välja ehitada. Põltsamaal on meil tellijaga pidev dialoog. Tõsi on see, et ajaloolisele hoonele lisab väärtuse nüüdisaegne arhitektuur.

Võib vist öelda, et töö õnnestub siis, kui ajalooline ruum võtab uue n-ö omaks …

Lahenduse tagasipööramine on põhimõte, mida peab pidevalt silmas pidama. Kui uus lisatav kihistus ei kahjusta mälestist ning ajaloolise ruumi saab taastada, siis kiidab ka muinsuskaitseamet projekti heaks.

Mälestiste ja ajalooliste hoonete rekonstrueerimisprojektid on üldiselt väga pikaajalised, ühe projektiga ollakse seotud väga kaua. Kuidas see sulle sobib?

Sobib vist jah. Seal on mitu etappi. Esimene etapp on projekti algus, kui see hakkab pihta ja kõik on hästi põnev. Sellele järgneb pikk projekteerimisprotsess. Eriti huvitavaks läheb siis, kui hakatakse visiooni välja ehitama: siis näed päriselt neid ruume, mida meeskond oma peades või arvutiekraanidel ette kujutas.

Ajaloolised ruumid on pikaealised, nad on püsinud kaua ning uue kihistuse lisamine võiks eluiga ju veelgi pikendada.

Meie eesmärk on kindlasti jätkusuutlikkus. Viimase kahe aasta jooksul on arusaamine töö- ja elukeskkonnast muutunud. Ühest küljest on oluline ruumide kestvus ja pikaealisus, kuid teisest küljest nende paindlikkus. Osaline kodukontoris töötamine jääb ilmselt nüüd standardiks. Olen tööandjana kolleegidelt uurinud, kuidas mõjutab kodukontor tööd ja töösse suhtumist. Töötajad eelistavad osaliselt kodukontorit. Kindlasti sõltub see ka töö iseloomust. Mõnes asutuses on konfidentsiaalsusnõue nii suur, et eraldi kabinetid peavad säilima. Kavandame praegu Eesti Panga pliiatsisaali bürooruume. Seal on tarvis töötajad paigutada helikindlatesse kabinettidesse, mis asuvad suures avaras saalis. Kui vanasti hoiti pangas raha, siis tänapäeval salastatud informatsiooni.

Sisearhitektuur on n-ö kaduv kunst: trendid muutuvad, toolid ja lambid vahetatakse uute vastu. Mis on aga see, mis peab ruumi alles jääma?

Tegeleme enamasti ühiskondlike ja suurte objektidega, seda ei saagi ehk võtta klassikalises mõttes sisearhitektuurina. Trendid muutuvad, mööbel laguneb, aga ruum jääb. Kui ruum on hästi loodud, siis ei kipu keegi seda välja vahetama, pigem ikka parendatakse, hoitakse ja hoolitsetakse.

Kas hoonete taastamine ja ümbertegemine on jätkusuutliku ruumi alus? Millises suunas liikuda: kas rohkem rekonstrueerida või luua uusi nutikaid ja energiasäästlikke ruume?

Vanade hoonete kasutamine on jätkusuutlik ja energiasäästlik, kuigi tihti leitakse, et uue ehitamine on rahaliselt soodsam. Kui kasutada juba olemasoleva hoone konstruktsioone, ei pea selle võrra uusi ehitusmaterjale tootma. Ehk panevad kasvavad ehitushinnad meid rohkem vana väärtustama ja ümber mõtestama. Ajaloolisesse ruumi ei olegi alati võimalik luua lõpuni kontrollitud sisekliimat ning päevavalgust ei pruugi olla piisavalt, aga nende kitsendustega tuleb arvestada.

Ajaloolisse ruumi saab edukalt luua ka head avalikku ruumi. Näiteks Fahle sisegalerii Tallinnas, endises tselluloosivabriku kvartalis Tartu maantee alguses. See pärjati 2021. aasta arhitektuuripreemiatel mitme auhinnaga.

Fahle galerii on tõesti tore näide, kuna üldiselt ei pööra arendajad linnaruumile nii suurt tähelepanu. Juhtumisi oli Fahle pargi arendajatel selline erakordne võimalus, kuna seal on ajalooliselt olnud sisetänav ja see otsustati taastada.

Nii on hea linnaruum ka sisearhitekti südameasi?

Jah, kindlasti. Kesk- ja Lõuna-Euroopa linnades voolab linnaruum tihti, kiiresti ja märkamatult tihedast siseruumist väliruumi ja tagasi: ühel hetkel oled tänaval, siis mitte. Linnas jalutaja kogeb mitmesugust maastikukujundust ja sisearhitektuuri, erisuguseid fassaade. Kõik on läbisegi ja tunnetuslikult põimunud.

Räägime linnaruumist ja sekkumistest lähemalt. 2011. aastal, kui Tallinn oli Euroopa kultuuripealinn, korraldasite Maarin Ektermanni, Ingrid Ruudi ja Margit Aulega linnainstallatsioonide festivali „Lift11“. Kas sellised lühiajalised installatiivsed sekkumised saavad midagi muuta?

Sellest sündmusest sündis arhitektuuribüroo Kaos. Nii suuremahulisi festivali vormis installatsioone polegi eriti rohkem tehtud. Kindlasti elavdavad taolised väikevormid ja ideed avalikku ruumi, aga ma ei usu, et see linnaametnikke eriti mõtlema paneb. Tookord pidime kõik installatsioonid kooskõlastama ning suhtumine oli pigem selline, et las teevad oma kunsti ja varsti koristatakse kõik ära.

Oled kultuurkapitali toetusmeetme „Ela ja sära“ stipendiaat. Pakub see sulle mõtlemise ja säramise aega?

Stipendiumi pälvimine on suur kompliment. Kõik olulised asjad mu elus on langenud ühele aastale, uue büroo käivitamine on võtnud palju energiat ja aega. Tegeleda on tulnud absoluutselt kõigega. „Ela ja sära“ stipendium sunnib justkui rattalt maha tulema ja aega võtma. Riik on andnud toetuse ja seda ei tohi raisku lasta, juba austusest. Mul küpseb peas mitu näituseideed, mille materjalid on kogunenud viimase aja töödest. Praegu tegelengi kõige muu hulgas näituse ettevalmistamisega.

Võrreldes arhitektuuriga on sisearhitektuuri näitusi, kirjalikke ülevaateid ja uurimusi vähe. Vahel tundub, et sisearhitektid ei väärtusta oma pärandit piisavalt. Kas siinset sisearhitektuuri peaks rohkem uurima? Kas sisearhitektid peaksid seda ise tegema?

Mulle näib, et paljud sisearhitektid võtavad oma tööd kui funktsionaalset loomingut. Kui mina sisearhitektuuri õppisin, siis oli see hästi pragmaatiline eriala: tegelesime ruumiloomega ning lähenesime sellele otstarbepõhiselt. Nüüd suunatakse tudengid juba ülikooli tasandil mõtlema oma erialale laiemalt. Minu põlvkonna sisearhitektid teevad rohkem oma tööd ja muuga ei jõua tegeleda. Sisearhitektuuri tuleks igal juhul rohkem mõtestada ning analüüsida, mida see meile annab.

Käisin hiljuti uuesti oma lemmikobjekti vaatamas. See on Milanos asuv nüüdisaegse kultuuri- ja kunstikompleks Fondazione Prada (OMA, 2015). Seal on võimalik üks ühele kogeda, et sisearhitektuur ei ole vaid sisearhitektuur, vaid sel on oma eesmärk. Ei pea mõtlema ainult seinte viimistlusele või lae funktsionaalsele valgustusele: need on muidugi olulised, kuid vaadata tuleb laiemalt. Fondazione Prada puhul on üldse raske tõmmata piiri arhitektuuri ja sisearhitektuuri vahele.

Minu töö on samuti arhitektuuriga läbipõimunud. Võib-olla saangi inspiratsiooni arhitektuurist, kuigi tegelen interjööriga. Ma ei oskagi neid vist eraldiseisvalt võtta.