Ehitamine kujundab ka vaimset maailma

Laurens Bekemans: „Eestis on tohutul hulgal suurepärast pinnast, puitu ja pilliroogu, mis annavad huvitava kombinatsiooni. Nende materjalide võimalusi võiks rohkem uurida.“

HANNAH SEGERKRANTZ

Laurens Bekemans on Brüsselis tegutseva arhitektuuribüroo, uurimiskeskuse ning materjalilabori BC architects & studies & materials üks neljast asutajast. B tähistab Brüsselit ja C koostööd (cooperation). 2012. aastal alustanud BC on püüdnud nihutada arhitektuuri piire. Paralleelselt kolme juriidilise kehana tegeletakse mitmesuguste eksperimentaalsete projektidega planeerimisest ringmajanduseni. Üldiselt on eesmärgiks võetud muuta ehitussektorit.

BC teeb oma tööd ehitusplatsil, nende kasutatavad võtted toovad kokku inimesed, arendatakse materjale, õpetatakse, luuakse prototüüpe ja arhitektuuri, hoitakse tehnoloogiakauget suunda ja edendatakse ringmajandust.

Laurens pidas möödunud aasta detsembris Eesti kunstiakadeemias ettekande „Ehitamise tegu“. Kohtusime pärast seda, et käsitletud teemadel edasi arutada. Siinne intervjuu on kui loengu jätk, kus selgub, miks tuleks käsitleda ehitisi kui prototüüpe, kuidas ehitusplatsile läheneda, milles seisneb interdistsiplinaarsus arhitektuuris, millised on käed-külge-õpetamisviisid ning huvitavad materjalikombinatsioonid.

Ütled oma stuudio BC kohta, et see on hübriid. Mida see tähendab? Kuidas BC eri osad ehk arhitektuuribüroo, uurimisinstituut ja materjalilabor töötavad, omavahel kokku kõlavad ning kuidas see kõik alguse sai?

BC koosneb kolmest osast. BC on Brussels Cooperation ehk Brüsseli koostöö: oleme alati seisnud koostöö eest, praeguseks tähistab see kolme osa ühis­tegevust. BC arhitektide haru eesmärk on planeerida ja ehitada võimalikult ökoloogiliselt ning kohaspetsiifiliselt. Materjaliharus on keskmes ehitusplatsidelt välja kaevatud pinnasest ehitusmaterjalide tootmine. Alguses tegutsesime vaid Brüsseli piirkonnas. Praeguseks töötame ka teistes riikides, uurime ja katsetame pinnasel põhinevate materjalisegudega. Kui kõigepealt huvitasid meid vaid Maa eri kihtidest pärit pinnas ja mineraalid, siis nüüd on meie ampluaasse lisandunud ka kasvatatud, kultiveeritud ja taastoodetavad biomaterjalid. Praegu on meil materjaliks peamiselt põllumajandusjäägid. Kolmas ettevõtte osa on mittetulundusühing, mille ülesanne on tõsta teadlikkust töötubade, õpetamise, uurimistöö ja väljaannete kaudu. Kõik kolm haru on koos n-ö ühtede kaante vahel, ühes hoones: eri osakondade töötajad teevad seda jagatud ruumis, söövad lõunat ühe laua taga ning toimetavad projektide vahel – siit hübriidsus.

Asutasin BC koos Ken de Coomani, Nicolas Coeckelberghsi ja Wes Degreefiga mittetulundusühinguna – nii oli risk väiksem. Tahtsime teha midagi tõelist, meid ajendas soov liikuda ülikooli paberprojektidest päris ehitusse ja käed külge panna. Tollal hakkas arhitektuuri kuldajastu tuhmuma, kliima muutumisest räägiti aina enam, arhitektuurikonkursse peaaegu ei olnudki. Neljaliikmelise sõpruskonna jagatud energia toimis, täiendasime üksteist huvide ja iseloomude poolest. Kõige olulisem oli see, et olime kui käsnad, vaatasime uudishimulikult ringi ja ammutasime inspiratsiooni kõikjalt.

Kui vaatad oma teekonnale tagasi, siis kas oskad öelda, mis muutis sinu suhtumist arhitektuuri ja mõjutas ellusuhtumist?

Neid elu muutvaid hetki on olnud kaks tükki. Viiendal õppeaastal läksin praktikale Thomas Lommée stuudiosse. See Brüsselis tegutsev disainer ehitas just siis üles oma ettevõtet Open Structures.¹ Ma julgen väita, et disainimaailm on mõjutanud mind palju rohkem kui arhitektuuri oma, sest ühtäkki ei olnud küsimus selles, mida teha, vaid kuidas seda teha. Oluliseks said protsess ja strateegia. Teine võtmehetk oli Bangladeshis, arhitekt Anna Heringeri kavandatud Meti kooli² külastus. See hoone on ehitatud kohapealsetest materjalidest: savist ja bambusest. Seal sain aru materjalide olulisusest – ja see raputas mu arusaamu kõvasti, sest ülikoolis olin joonistanud peamiselt metallist pilvelõhkujaid. Kui keegi näeks mu kooliaegseid töid, ei usuks ta, et ma praegu siin seisan. Õnneks tõestab see, et alati on võimalus muutuda.

Tavaliste arhitektuuribüroodega võrreldes on BC väga interdistsiplinaarne. Milliseid ebatavalisi ameteid selles büroos peetakse?

BC arhitektide harus on kõik siiski arhitektid, mina kaasa arvatud, kuigi mõtleme ehk arhitektuurist teisiti. BC materjaliharus toimetatakse palju mitmekesisemalt: on materjaliteadlane, inimesed, kes toodavad saalis materjale, töötaja, kes on keskendunud ainult materjaliuuringutele, teeb näidiseid ja katsetab, ning juht, kelle ülesanne on kogu ehitamise süsteemi muuta. BC uurimiskeskuse tõttu käib meil töö­tubades palju õpilasi, sees lisab dünaamikat, noored muudavad kontori võimsaks kohtumis- ja suhtlemiskohaks.

Mind huvitab BC materjaliharu töö. Alguses keskendusite Brüsselis välja kaevatud pinnasele, kuid nüüd töötate ka objektidel väljaspool Belgiat. Kui teid kutsutakse uude kohta, kas teete koostööd sealsete spetsialistidega või saadate kohale oma inimesed? Ehk romantiseerin ma seda tööd liialt …

Selles pole midagi romantilist! Meil ei ole kindlat strateegiat sellisteks puhkudeks, sest iga paik on spetsiifiline. Esmalt suuname potentsiaalse tellija alati kohapeal tegutsevate samalaadsete ettevõtmiste juurde. Kui koostööpartnereid pole või klient soovib just meiega töötada, siis hindame, kas on paslik see pakkumine vastu võtta, ning võimalusel kaasame alati piirkonna eksperte või praktikuid, kes võiksid välja töötatud materjalid hiljem kasutusse võtta või neid tootma hakata. Eeldame, et projektid hargnevad meist edasi, see tagab järjepidevuse.

Nüüd BC ehitusviisidest. Loengus mainisid Burundi Muyinga raamatukogu, mis on osa kurtidele lastele plaanitavast koolikompleksist.³ Raamatukogu ehitati koos kohalike elanikega juba 2012. aastal sealsest pinnasest tehtud toorsavitellistest. Kirjeldasid, et ehitusel toimetas ühtne meeskond sooviga koos midagi saavutada ning keegi polnud otseselt arhitekti, puusepa või ehitaja rollis. Kuidas on BC-l õnnestunud seda tüüpi lähenemist rakendada Euroopa projektides? On ju ehituskultuur seal hoopis teistsugune?

Protsessi üks ühele ülekandmine on administratiivsete põhjuste tõttu peaaegu võimatu. Muyinga projekti kõige olulisem õppetund oli empaatia kõigi ehitusega seotute vastu: hakkasin palju paremini mõistma töövõtja vaatenurka ja ehitajate loogikat. Seega oli meile pärast Muyinga projekti selge, et kui olla kena, on sellest palju võita – see on kõige alus.

Välja tasub tuua ka haridusprojektid, mis oleme läbi viinud Marokos. Õpetamine aitab meeskondlikule lähenemisele kaasa, kõik on juba eos koostööaltid.

Juba päris mitu aastat on meil ka Belgias olnud selliseid projekte, kus töövõtja ja arhitekt töötavad algusest peale koos. Niimoodi toimetades tekib küll meeskonnatunne, kuid asi on selles, et arendaja eelarve on piiratud, seega, mida odavamalt arhitekt töö teeb, seda rohkem arendaja võidab. Kui eesmärk on kasum, pole eksperimenteerimiseks ruumi. Kui tahta eksperimenteerida ja katsetada, ei tohi asja mõte olla raha teenida, vaid eksperiment ise.

Võimalus rahale mitte keskenduda on privileeg, mida toetab rahastuse olemasolu. See on üsna silmakirjalik suletud ring …

Tõepoolest, oluline on olla teadlik süsteemist, mille osa ollakse, mõista oma positsiooni ja püüda näha, kuidas asja muuta saaks. Kui eesmärk on sissetulek, saab palju muuta. See on väike, aga väga vajalik vaatenurga muutus, mida sageli toetavad käimasolevad projektid. Muidugi on seda lihtsam öelda positsioonil, mille olen praeguseks saavutanud.

Lot8⁴ renoveerimisprojekti tegite Prantsusmaal Arles’is koostöös arhitektuuri, kunsti ja disainistuudioga Assemble ja Atelier Lumaga. Tegu on XIX sajandi rongidepooga. 2100 ruutmeetrile sooviti rajada disaini- ja uurimisateljee Atelier Luma tööruumid, sealhulgas töökojad puidu, metalli, keraamika, tekstiili, vetikate ja seente uurimiseks ja töötlemiseks. Kasutasite ehitusel kohalikke materjale, näiteks pinnasest valmistati krohvi ja tampsavi elemente, siseruumi liigendavad paneelid on valmistatud aga päevalillepõllu jääkidest. Millised on säärase suure koostöö õppetunnid ja väljakutsed?

Enne seda ettevõtmist olime mitu korda katsetanud põllumajandusjäätmetega, näiteks lina- ja kanepiluuga. Atelier Luma uurimistöö õpetas nägema peale pinnase ka muude materjalide potentsiaali ning andis põhjust jätkata katsetamise ja materjaliuuringutega.

See on suurim seni tehtud töö. Kui mõõtkava muutub, tuleb arvestada palju enamate detailidega ning läheneda disainimisele teistmoodi.

Koostöö toob alati elevust, sest avab teistmoodi vaatepunkti, annab uusi ideid. Seekord ei olnud meil vaid üks koostööpartner, vaid kolm umbes 20-liikmelist gruppi. Tagantjärele ei kujuta ma ettegi, kuidas oleks saanud teisiti teha või kuidas oleks muud moodi olnud nii lõbus. Koos oldud aeg süvendab ka inimestevahelisi suhteid ja see on sääraste projektide puhul väga oluline.

Nimetate oma ehitisi sageli prototüüpideks. Miks? See on huvitav, sest arhitektuuris on seni leitud, et kui hoone ehitus on lõppenud, on see ka lõplikult valmis.

Ehitamisel panevad väga paljud oma energia ühe asja sündi. BCs on see võimas hetk, mis toob kaasa arenguhüppe. Muutus on vajalik, me lihtsalt ei tea täpselt, kuidas soovitud sihtkohta jõuda, ja prototüübid on selleks ideaalsed. Vaatame hoonet protsessi tulemina, millest saab õppida ja järgmisel korral paremini teha. Arhitektuur ei ole kunagi lõplik, sest hoone eluiga on 50–200, mõnel isegi üle tuhande aasta, kuid see on vaid mill­i­­sekund Maa vanusega võrreldes. See võrdlus julgustab mind ka materjalidega katsetama. Mõnikord on meie tööd rohkem prototüübid, mõnikord vähem, Lot8 on sellise lähenemisviisi hea näide.

Kaks aastat tagasi asutasid Aacheni ülikooli arhitektuuriteaduskonna ehitus- ja disainiosakonnas ehitamise teo⁵ õppetooli, kus keskendutakse kohalike ehitus­ressurs­side uurimisele ja kasutamisele ning taastuvate ehitusmaterjalide ja protsesside arendamisele. 2013. aastast oled Leuveni KU (Katholieke Universiteit ehk katoliku ülikool) arhitektuuriteaduskonnas loenguid pidanud. Mida teed praegu õpetades teisiti, kui tehti ajal, mil ise õppisid? Kuidas on sinu õpetamisviisi mõjutanud arhitektuuri loomise tegelikkus?

Meie osakonna õppetöös on kindlasti elemente, millega ma õpingute ajal kokku ei puutunud. Näiteks on stuudiotundides omajagu praktilist tegevust: on nii ühepäevaseid töötubasid Brüsselis BC materjalilaboris kui ka nädalasi maaehituse ja krohvide töötube või ehituslaagreid, kus õpilased peavad ise paviljoni ehitama. Mul ei olnud viie õpinguaasta jooksul mitte ühtegi praktilist töötuba. Ka loovuurimuse osa on midagi uut. Õpetan suures ülikoolis, kus on palju teaduskondi, oluline on koostöö, meie puhul näiteks materjalitehnika teaduskonnaga. Belgia arhitektuurikoolid on kõik suurematest ülikoolidest eraldiseisvad, mis säärast koostööd ei soosi. Ka teemad, millega töötame, on erinevad, kuid siiski võiksime palju ekstreemsemad olla. Selles osas, kuidas ja mida me õpetame, on kindlasti arenguruumi ning ka õpetamist võib võtta protsessina, millest iga kord õppida.

Oled Eestis esimest korda. Alati on huvitav uurida, kuidas siinne elu paistab, kuna asju kiputakse võtma enesestmõistetavana. Seetõttu tahaksin teada, kus näed sina Eestis potentsiaali. Mille puhul tundub sulle, et oleme pimedad?

Eesti on riik, kus on tohutul hulgal suure­pärast pinnast ja puitu, mis on huvitav kombinatsioon. Geo- ja bioressursi põimimisel on suur potentsiaal. Siin on ka tohutult pilliroogu, mis kasvab üsna kiiresti. Need kolm elementi on inspiratsiooni ja võimaluste poolest nii ilmsed. Küsimus on selle kõige mõõtkavale asetamises. Mooste ökoloogilise ehituse kompetentsikeskuses on tohutult palju teadmisi, mida saaks hästi rakendada ja eelnimetatud materjalidega katsetada. Palju juhindutakse siiski soovist eksportida, nagu poleks Eesti piisavalt suur turg. Balti riike võiks vaadata geograafilise ja kultuurilise piirkonnana, kus on palju sarnasusi. Oluline on teha koostööd praktikutega, aga ka poliitilisel ja riiklikul tasandil. Kui vaadata ressursse, mis ei ole seotud riigi­piiridega, on kolmel riigil palju ühist. Seega oleks minu meelest väga huvitav katsetada pinnase, puidu ja pilliroo sidumisega ning seda Baltimaade, mitte ainult Eesti puhul.

Ka Narva on äärmiselt põnev, kuid kõik teised olid selle suhtes üllatavalt negatiivsed. Muidugi on see kõik mulle uus: mind ei ümbritse kodumaal tohutud Nõukogude-aegsed lahendused ja hooned, suured tänavad koos paneel­majadega. Kõik uus või teistsugune on aga mulle atraktiivne. Saan muidugi aru, et see on väga romantiline vaade.

1 https://www.openstructures.net/

2 https://www.anna-heringer.com/projects/meti-school-bangladesh/

3 https://bc-as.org/projects/library-muyinga

4 https://bc-as.org/projects/lot-8

5 https://actofbuilding.rwth-aachen.de/department/about-us/