Ēteri universumi eeter

Dagnija Smilga: „Arhitektuuri inspiratsiooni saame igalt poolt, nii Kim Kardashiani Instagrami postitustest kui Läänemere rannas päevitamisest.“

KERLY RITVAL

Arhitektuuristuudio Ēter on asutatud 2018. aastal. Selle loojad Kārlis Bērziņš, Dagnija Smilga ja Niklāvs Paegle tegutsevad nii Zürichis, Viinis kui Riias. Eesti arhitektuuripublikule on nad tuttavad 2016. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalilt. Nimelt olid nad Balti riikide ühisekspositsiooni „Balti paviljon“ kaasarhitektid. Ēteri kollektiiv on silma paistnud julgete ideede ja nakatava loovusega. Märtsi lõpus tutvustasid nad EKA avatud arhitektuuriloengute sarjas oma loomingut. Kohtusin Ēteri arhitektuuribüroo loojatega interneti vahendusel, juttu tuli nii Ukrainast, kliimast kui ka lasteaia arhitektuurist.

Kuidas Ēter sündis?

Kārlis Bērziņš: Enne küsimustele vastamist tahan mainida, et meil kellelgi pole sõja taustal töötada kerge. Siinkohal tahan südamele panna, et arhitektidena peame aitama: võtma kooli Ukraina õpilasi, büroodesse Ukraina praktikante ja arhitekte, sest nemad on need, kes peagi hakkavad Ukrainat üles ehitama. Ēterisse on esimene Ukraina praktikant juba jõudnud. See, kuidas Ukraina üles ehitatakse, jääb ainult ukrainlaste otsustada, meie peame mõtlema, kuidas neid õigete vahenditega igati toetada.

Puht erialast vestlust on selle taustal kummaline pidada, kuid peame siiski selja sirge hoidma, mitte laskma hirmul ja masendusel enda üle võitu saada ning edasi töötama. Sõda käib mitmel tasandil, üks neist on emotsionaalne.

Dagnija Smilga: Mina alustasin õpinguid Riia tehnikaülikoolis ja jätkasin Viini tehnikaülikoolis, kus kaitsesin bakalaureusekraadi ja sealt edasi suundusin juba magistriõppesse Viini kunstiakadeemiasse. Sealt ühinesin stuudioga Zürichis, kus töötasin seitse aastat, samal ajal jätkasin Viinis õpinguid.

Bērziņš: Viini kool oli hea platvorm sõpruse kujunemiseks, see vormus ühiseks koostööks Veneetsia „Balti paviljoni“ kureerimisel. 2018. aastal asusime tööle Läti Expo paviljoni kallal ja selle käigus asutasime arhitektuuribüroo Ēter. Mina ja Dagnija elasime toona Zürichis, Niklāvs Viinis. Linnade vahel pendeldamine hoiab liikumises, õhus on palju ideid, tekib omaette universum omalaadse eetriga.

Nii et sellest tuleb ka stuudio nimi?

Niklāvs Paegle: Vanakreeka loodusfilosoofias oli eeter viies element, millest koosnesid taevasfäärid. Selle mõttega piiritleme ruumi. Elame ajal, mil kõikvõimalike vahenditega õpitakse tundma ajastuid ja aegruume, ammutatakse neist inspiratsiooni. Kui nüüd tulla eelmise küsimuse juurde tagasi ning minna päris algusesse, siis tuleb tõele au anda, et käisime küll ühes gümnaasiumis, aga me ei rääkinud seal teineteisega kunagi.

Smilga: Jah, sest gümnaasiumis ei räägita endast noorematega.

Paegle: Mina õppisin samuti Viinis, kuid kui me kohtusime, olin mina praktikal Viinis ja sealt edasi suundusin Londonisse, et saada diplom ning ühtlasi töötasin seal kuus aastat Foreign Office Architectsi büroos, kus olin näiteks Cornelli ülikooli kaunite kunstide raamatukogu projektijuht. Muide, „Balti paviljoni“ idee peale tulime siis, kui 2014. aasta biennaalil Veneetsias Suure kanali ääres grappat rüüpasime.

Samal aastal, 2014, toimus Krimmi invasioon ja sellel ajal arutlesime, et Balti­maade ühine esindatus ja identiteet on Veneetsias poliitiliselt väga nõrk. Meil on ajalooliselt ja geograafiliselt nii palju ühist ning sellele tuleb tähelepanu pöörata. Leidsime toona, et aeg on vaadata riigi esinduspaviljonist kaugemale, luua midagi kõnekamat. Seega on Ēteri alguspunkt 2014. aasta Veneetsia, kus grappat juues Ukraina üle südant valutasime.

Ēter on laia haardega büroo, olete teinud projekte mitmel mõõtkaval linnaplaneerimisest üksikelamute ja näitusekujunduseni, lisaks olete Läti kunstiakadeemiale kokku pannud uue arhitektuurihariduse programmi. Mis on teie saladus, et olete selle kõigega toime tulnud?

Smilga: Haridusega on laotud väga tugev vundament, oleme õppinud kriitiliselt mõtlema ja kaasa saanud disainerioskused, mida saab rakendada väga erinevate olukordade lahendamiseks.

Bērziņš: Arhitektuur on ennekõike mõtlemisviis, idee teostamise oskused on teisejärgulised.

Paegle: Me valime projekti selle järgi, mis meid kõnetab ning kus saame midagi uut välja pakkuda ja luua. Londoni arhitektuuriühingu arhitektuuriülikooli moto ütleb, et disainimisel tuleb inspiratsiooni otsida ilust, ehitamisel tõest („Design in beauty built in truth“). Ilu on väga lai, ambivalentne nähtus, mida igaüks saab ise sõnastada. Meid köidab veider ilu. Mis on aga tõde? Tunnetame, et peame seda tõde esitama tehnilises projektis, olgu see konstruktsioon, hoone sisekliima või mõni muu ruumiaspekt. Projektiga jääme rahule siis, kui näeme, et tõde hakkab paistma.

Bērziņš: Tõde on muidugi samuti väga vastuoluline nähtus, ehk peame selle endale kuidagi paremini sõnastama.

Teie koostöö algas siis, kui kavandasite 2020. aasta Dubai Expo Läti paviljoni. Võitsite konkursi kavandiga, millega avaldasite austust 1966. aastal Itaalias loodud kontseptuaalse ja radikaalse arhitektuuri tuntuimale esindajale Superstudiole ja selle kavandile „Lõputu monument: absoluutse linnastumise mudel“ („Continuous Monument: An Architectural Model for Total Urbanization“). Teie Expo paviljon kujutas justkui rulli keeratud paberilehte – see oli ruum, kus puudus piir põranda, seinte ja lae vahel. Teie idee oli luua avatud ruum, kust tuul pääseb vabalt läbi puhuma, teraspaneelid peegeldaksid tagasi päikekiirgust ja hoiaksid paviljoni temperatuuri ihusõbraliku. Viimasel hetkel paviljoni projekti muudeti ning Dubais esindas Lätit üks teine idee. Mis juhtus?

Smilga: Tegu oli rahvusvahelise ehitusprojektiga, mida pidi juhtima avalik sektor, kuid selgus, et Läti avalikus sektoris puudub vajalik kompetents.

Paegle: Kaikad pilluti kodaratesse ka eelarve ja poliitikaga. Poliitilised ambitsioonid on Lätis, nagu ka Eestis, jagatud valimistevahelisteks tsükliteks, mille tõttu ei taheta väga pikaajalisi plaane seada. Meie lõpetasime 2019. aasta detsembris, 2020. aasta alguses pidi algama ehitamine, kuid majandusministeerium tühistas lepingu kaubandusosakonnaga, kes oli meie töö otsene tellija. Samuti vähendati Expo eelarvet 4,4 miljonilt 1,4 miljonile.

Bērziņš: Läti kaotas võimaluse esitleda end kui innovaatilist riiki. Expo on alati olnud uuenduslike ideede platvorm.

Smilga: Paviljoni kavandades küsisime endalt: mis on Läti? Reklaamiagentuurid on loonud kuvandi, nagu Lätis oleksid ainult sood ja metsad. Kas see ongi kõik? Expo oleks olnud hea platvorm, et näidata enamat meie riigist, esitleda uuenduslikke ideid.

Bērziņš: Näiteks vineer, millest paviljon plaaniti ehitada, oleks toodetud ilma mürgiseid kemikaale sisaldava liimita.

Paegle: Sideainena oleks kasutatud hoopis kasemahla.

Teie Expo paviljon paistis silma nii huvitava vormi kui ka idee poolest, selle lähteidee põhines inimese, looduse ja tehnoloogia suhetel ning uuriti liikumist nii füüsilises kui ka virtuaalses ruumis. Muu hulgas pakkus paviljon välja uue sisekliima lahenduse. Millist kliimaprobleemi te lahendasite?

Paegle: Esmane tõuge oli Dubai Expo kui vastuoluline sündmus ise: see toimub ajal, mil aina rohkem räägitakse jätkusuutlikust arengust, ja veel keset kõrbe. Tahtsime vastuolu välja tuua ning siis leidsime, et meeldiv sisekliima on suur probleem, seda eriti Lähis-Idas.

Smilga: Dubais on välisõhu õhutemperatuur 40 ja siseruumis 18 kraadi. Jahutamiseks kulub väga palju energiat.

Paegle: Maailma Kaubandusorganisatsioon on täheldanud, et õhu kvaliteet kannatab terves maailmas. Niisiis pole kvaliteetne õhk ainult välis- ja sisekliima, vaid ka tervise küsimus. Me ei tea, kas palju haigusi, näiteks astma, südamehaigused, dementsus jne, on tingitud ruumidest, kus veedame enamiku aja oma elust.

Olen täheldanud, et uutes hoonetes on pea võimatu kaua viibida: huugava konditsioneeri tõttu hakkab nina ruttu tilkuma ja kurgus kriipima. XIX sajandil aitasid haigustele piiri panna mitte arstid, vaid insenerid, kes hakkasid tegelema olmeprobleemide lahendamisega.

Bērziņš: Õhu kvaliteet on ruumiloome üks alus, see tõusis peateemaks koos COVID-19ga. Hakati küsima, milline on selle õhu kvaliteet, mida avalikes hoonetes hingatakse ja kuidas on õhk seotud viiruse levikuga.

Olete kavandanud ka Garkalne valla lasteaia, mille põhjal on hea edasi vestelda inim- ja loodussõbralikust arhitektuurist – kuidas luuakse meeleline ruum, sulandatakse maja loodusesse, ja vastupidi, rääkimata energiatõhususest. Missugused olid lähtepunktid ja ülesanded selle lasteaia kavandamisel?

Smilga: Esmalt muidugi eelarve: tuli luua võimalikult pragmaatiline lahendus, et kohalikul omavalitsusel oleksid vahendid see ka valmis ehitada. Teine katsumus oli asukoht – liivane nõlv mändidega, samuti maja suurus, mis on hiiglaslik võrreldes naabruses olevate hoonetega. Tuli välja töötada, kuidas vastab maja laste vajadustele ja arengule.

Bērziņš: Mõelda sellele, et loodus saab olla mänguväljak.

Paegle: Me tahtsime luua lasteaia, mis on mänguväljak, mitte institutsioon, pigem kolmedimensiooniline objekt kui kahekorruseline maja.

Muidugi ei saa me üle ega ümber regulatsioonidest. Tihti arvutatakse avalike hoonete vee- ja energiavajadus kümme korda suuremaks tegelikkusest, sest reeglid nõuavad nii. Püüdsime selle ümber mängida. Uurisime, kus lapsed mis ajal viibivad, sest nad on alati ühes kohas, mitte üle maja laiali. Selle järgi andsime projektile ka nime „Laste jäävuse seadus“.

Lapsed on ruumi loojale tundlikud ja väga erilised kliendid.

Bērziņš: Lapsed on kindlasti väga nõudlikud kliendid. Üks inspiratsiooniallikas oli ka kasvatusteadlane Maria Montessori, kes on uurinud, kuidas mänguasjad arendavad lapse käelist tegevust ning avavad tee meelte maailma. Mõtlesime, kuidas võiks arhitektuur anda katsetamisvõimalusi, olla arenguplatvorm peale selle, et olla lihtsalt turvaline keskkond.

Siit koorub veel ka küsimus, kuidas üldse kavandatakse avalikke ehitisi. Koole ja lasteaedu peaks ehitatama mitte niivõrd minevikutraditsioonide järgi, vaid tulevikku silmas pidades, innovaatilisi projekte tehes tuleks lähtuda kasutajast, kellel puudub võimalus oma keskkonna üle otsustada.

Kui ehitatakse midagi erakordset, siis on ka põhjust hoone säilitada ja mitmekümne aasta pärast renoveerida. Kui ehitada keskpäraselt, siis on lihtsam lammutada ja uus ehitada.

Räägime ka Stockholmi disainimuuseumi projektist „Veidrad aistingud on mõnusad. ASMRi näitus“ („Weird Sensation Feels Good. An Exhibition about ASMR“), millega olete toonud ASMRi (Autonomous Sensory Meridian Response) kui nähtuse avalikku ruumi. ASMR ehk autonoomne sensoorne meridiaanreageering on kõditunne, mis liigub pealaest jalataldadeni ja lõõgastab keha. See on viimastel aastatel ühismeedias levinud trend: lõõgastus tekib vaadates rahustavaid videoid nagu vee voolamine või kuulmismeeles mõnu tekitavad krabinad ja sosinad. Stockholmi näitus oli väga edukas ning järgimisena avatakse see 13. V Londoni disainimuuseumis. Millest selle näituse kujunduses on lähtutud?

Smilga: Idee tuli Stockholmi muuseumi ArkDes kuraatorilt James Taylor-Fosterilt, kes korraldas konkursi. Ülesandeks oli tuua ASMR avalikku ruumi. Iseenesest on see pisut vastuoluline soov, sest selleks et ASMRi kogeda, peab tundma end turvaliselt ja intiimselt.

Paegle: ASMRi kogetakse privaat­sfääris, kui see füüsilisse ruumi tuua, saab aistinguid koos kogeda, emotsioone ja eufooriat jagada.

Bērziņš: ASMR tekitab palju küsimusi. Miks teatud helid ja visuaalid pakuvad rahuldust? On see looduse lähedus või mingi ürginstinkt, millest me teadlikud pole? Tegu on põneva nähtusega, millega kindlasti edasi töötame. Näituse formaat on vabam ja väiksema eelarvega, samal ajal saab just näitusel katsetada uute arhitektuurivormide ja ideedega.

Mõni aasta tagasi andis Soome arhitekt Juhani Pallasmaa EKAs loengu ning sealt jäi kõlama, et arhitektuur ei pea inspiratsiooni saama tingimata valdkonna seest, vaid kirjandusest, teatrist, loodusest. Tema sõnad meenusid mulle, kui vaatan teie loomingut, mille algallikad pärinevad kõikvõimalikest valdkondadest. Mis on teid hiljuti sütitanud?

Smilga: Me saame inspiratsiooni igalt poolt, Kim Kardashiani Instagrami postitustest või Läänemere kaldal päevitamisest. Riias on hiljutine avastus Läti Arhitektide Liidu maja, mis on otsast lõpuni täis inspireerivat kola, näiteks betoonkatusekivid.

Bērziņš: Pidevalt analüüsime oma tegevust ja otsime uusi koostööviise. Meil on büroos 11 arhitekti, kes kogu aeg aitavad uusi perspektiive seada. Samuti teeme koostööd teiste erialade spetsialistidega. Meie büroos töötab inimesi nii Lätist, Šveitsist, Ukrainast kui ka Austriast.

Paegle: Samuti peame dialoogi nüüdisajaga, et olla asjakohane ja küsida endalt, kus ma parasjagu olen.

Bērziņš: Tähtis on oma n-ö tarkvara pidevalt uuendada ning mõelda, kuidas saame ühiskonnale kasulikud olla. Vahetevahel on meie ideed sellised, milleks ei olda veel valmis, kuid see ongi arhitekti ülesanne – olla ajast ees.