Kas arhitektuur ravib või vajab ravi?

Endale maailma ehitades ei arvesta me kummalisel kombel just liiga palju oma tervise või heaoluga, rääkimata ehitatud keskkonna edendamisest.

ARABELLA AABRAMS

Elame ajastul, mil tervis on tõusnud tähelepanu keskmesse. Nii mõnigi, kes on keskkonnas enda ümber vaadanud ning nähtu üle lühemat või pikemat aega pead murdnud, on küllap jõudnud taipamiseni, et endale maailma ehitades ei arvesta me kummalisel kombel just liiga palju oma tervise või heaoluga, rääkimata ehitatud keskkonna edendamisest. Tõsi, enamasti täidavad eluhooned küll tervise seisukohalt üht tähtsat eesmärki: tagavad mõnusa sisekliima, kus tuntakse ennast turvaliselt ja meeldivalt. Sellest üksi on aga ilmselgelt vähe. Hoopis kõrvale on jäänud muud aspektid, mis puudutavad meeli ja nende kasutamist ning teravdamist, maailma paremat tajumist, füüsilist aktiivsust, sotsiaalseid vajadusi. Seda kõike on ehitatud keskkond suuteline mõjutama ja juhtima.

Tuleb tunnistada, et mida ebatervislikuma maailma me endale loome, seda suurema jalajälje jätab see ka loodusesse. Niisiis tuleks hakata arhitektuurile vaatama teise pilguga ning järele mõelda, millist elukeskkonda on inimesel tegelikult vaja. Peaks küsima, kas ehitatud keskkond saab olla tervislik kõige laiemas mõttes ja igas aspektis.

Ehitamine kui teraapia

Tervislik ja terviklik ehitatud keskkond peab algama põhitõdede tunnistamisest ja ehitamise juuretasandist. Ehitamine võib ise olla teraapiline tegevus, see võib olla osa paranemisest – ruumiloome kui ravi. Seda on väga veenvalt tõestanud Rootsi arhitekt Erika Henriksson. Norra teaduse ja tehnoloogia ülikoolis tehtud loominguala doktoritöö raames põimis Henriksson arhitektuuri, kunsti ja käsitöö, keskendudes arhitektuuriteraapia kontseptsioonile, mis sündis nelja aasta jooksul, kui ta töötas Rootsis Järvsö taastusravikliinikus. Loomise ja ülesehitamise protsessi, mille ta linnast väljas paiknevas rehabilitatsioonikliinikus koos seal elanud inimestega läbi tegi, võib nimetada tervendavaks arhitektuuriks. Koos vabatahtlikega anti kliiniku hoovis vanale ja kasutuseta surnukuurile uus nägu. Ehitamiseks puudus projekt või isegi täpne plaan. Alustades ei teatud, kuhu välja jõutakse, polnud strateegiat, mida kuidas teha. Ei olnud kvalifitseeritud ehitajaid, ajakava ega tähtaegu, ehitusmaterjale otsiti ja need leiti ümbruskonnast: puitmaterjal korjati jõe äärest, savi kaevati välja veidi eemalt jne. Olematu eelarve juures oli keelatud ka elektritööriistade kasutamine.

Hulgale piirangutele ja määramatusele vaatamata kujunes ehitamisest kliiniku patsientidele meeldiv teraapiline ajaviide. Ehitusvõtete lihtsuse tõttu sai igaüks soovi korral meeskonnaga liituda ning osaleda ka tööprotsessi suunamises, sest paljud vormilised ja esteetilised otsused tehti töö käigus. Rehabilitatsioonikliiniku elanikud ehitasid endale endisest surnukuurist meeldiva koha, kus olla üksi oma mõtetega, märgates ühtlasi, et materjali paikapanek aitab ka mõtetel paika loksuda ja selgineda. Eksperiment näitas, et arhitektuur ja ehitamine, tööprotsess laiemalt, on midagi enamat kui lihtsalt hoone rekonstrueerimine ja sobiva kliimaga siseruumi rajamine.

Tervik

Arhitektuuri on loodud meid otseselt tervendama. Praegu ehitatakse arvukalt spaasid ja tervisekeskusi. Nõukogude ajal püstitati seks otstarbeks sanatooriume, mille ruumide ülesehituses järgiti alati teaduslikult põhjendatud protseduuride loogikat. Sellise keskkonna eesmärk oli samuti tööst väsinud keha üles turgutada, ent Erika Hendrikssoni projektiga võrreldes olid need hoopis teises mõõtkavas asutused.

Sanatooriumide arhitektuuri investeeriti tollal kõvasti ning need olid omas ajas tõesti populaarsed, sest seal tehti kosmilisi protseduure. Praeguste teadmistega neile tagasi vaadates tuleb tõdeda, et selline ülevalt alla peale sunnitud tervenemisarhitektuur pole ajaproovile vastu pidanud. Loodi teistsugune reaalsus, puhkus tähendas põgenemist. Argipäevakeskkonnast eraldatud kompleksid tekitasid vaid näilise harmoonia. Mõneti on ka praegu rajatud spaad sama mudeli järgi üles ehitatud. Tegelikult ei peaks ehitama mingeid eraldi piirkondi, kus keskendutakse vaid paarile kvaliteetseks eluks vajalikule aspektile. Oluline on põimida kõik vajalik üheks tervikuks.

Mõnus linn

Ühtse terviku ehk linnaruumi kvaliteedi parandamise võimaluste uurimisele on palju aega pühendanud šoti päritolu arhitekt David Sim. Taani kuulsa linnaruumi eestkõneleja arhitekt Jan Gehli elutöö ärgitusel tahab Sim muuta linnad inimsõbralikumaks keskkonnaks. Tulemus, mille poole tuleks püüelda, on linn, kus on rohkem omavahelist suhtlemist ja kõik eluks vajalik käe-jala juures – tema sõnul pehme linn. Seal ei pea puhkamiseks, poodlemiseks, kohvikus käimiseks maha sõitma sadu kilomeetreid. Seega peaks püüdlema paikse eluviisi poole, nägema selles väärtust omaette.

Üks takistus säärase inimsõbraliku linna loomisel on ehk arusaam, mida kujutab endast ehitatud keskkond. Arhitektide soovi tõttu teha nn suure a-tähega arhitektuuri, avaldada muljet üksikute hoonetega, on hoonetevaheline keskkond ehk elukeskkond jäänud tagaplaanile. Pigem tuleks luua sellist ruumi hoonete vahel, kus elada ja kogeda. Mõnus linn, kus on palju väikseid elemente, on nauditav ja loodussõbralik ning ühtlasi linnaelanikule tervislik elukeskkond.

Tänapäeva arhitektuuris tuleb tegelda paljude nurjatute probleemidega, mis on seni jäänud tähelepanuta või saanud seda liiga vähe. Avalik kõrgendatud huvi selliste teemade vastu nagu elukeskkond, sotsiaalne, vaimne ja füüsiline heaolu sunnib otsustajaid ja loojaid astuma uusi samme, selliseid, mis arvestavad terviseseisundiga nii kitsas kui ka laias mõttes.