Nõrk monument

Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsioon pakub võimaluse mõelda, kui hästi me ennast teame.

MERLE KARRO-KALBERG

Järgmise aasta Veneetsia arhitektuuri­biennaali Eesti ekspositsiooni „Nõrk monument“ panevad kokku Londonis töötavad arhitektid Laura Linsi ja Tadeáš Říha ning Delfti tehnikaülikooli külalisõppejõud, arhitekt Roland Reemaa. Alljärgnevalt räägivad nad lähemalt paviljoni ideest, sellest, miks monumendi teema praegu oluline on ning kuidas see sobitub biennaali üldise teemapüstitusega „Vaba ruum“ („Freespace“).

Plaanite Eesti ekspositsioonis teostada kaks projekti: vene konstruktivisti Vladimir Tatlini III Internatsionaali monumendi ja Leonhard Lapini antiinternatsionaali monumendi ehk Kütioru eeslitalli. Kuidas aitavad just need kõige paremini avada monumendi, eriti aga nõrga monumendi ideed?

Roland Reemaa: Nende projektide najal on hea arutleda arhitekti ja arhitektuuri rolli üle ühiskonnas. Tatlini kui disaineri ülesanne oli uue kõikehõlmava maailmakorra grandioosne ruumiline väljendamine. Lapini monument esitab aga vastupidi maailmapilti, mis on palju vähem korrastatud ning suhestub planeeritu kõrval ka juhuslikkuse ja ootamatustega, samuti oma tähtsusetusega. Need vastandlikud projektid näitlikustavad arhitekti töö spektri eri otsi. Loomulikult ei tegele arhitektid pelgalt monumentidega, kuid mulle tundub, et see on üks puhtamaid arhitektuurilisi vorme.

Laura Linsi: Esmakordselt komistasin Lapini antiinternatsionaali monumendi otsa siis, kui uurisin perifeerset seisundit ja selle seisundi viljakust. Antiinternatsionaali monument on suurepärane näide poliitiliselt pingestatud arhitektuurist, mis on välja kasvanud spetsiifilisest kontekstist, kuid on kõnekas ka geopoliitilise regiooni väliselt.

Lapini monumendi juured on kahe maailmavaate piiride kattumisalal. See on hea näide viljakast perifeersest seisundit: teadlikkus oma ääremaisusest loob uut kvaliteeti. See teebki selle monumendi nii põnevaks! Kui Tatlin pakub ühe ideoloogia tähistamiseks välja 300meetrise täpses tempos pöörlevate saalidega megastruktuuri Moskva kesklinna, siis Lapin teeb ettepaneku püstitada Kütiorgu Võrumaale kuue meetri kõrgune eeslitall, mis aktsepteerib oma muutlikkust ajas juba projekti tasandil. Sellele viitavad arhitekti märkused joonistel nagu „aken võib olla teise suurusega, täiesti juhuslik“ jne. Kuigi see projekt jäi vaid paberile, oli eesel, kellele tall mõeldud, päriselt olemas.

Tadeáš Říha: Lapini tall on vähetuntud, kuid väga huvitav projekt. Tatlini teos on seevastu kanooniline. See on sellist tüüpi projekt, mida teavad kõik arhitektuuritudengid. See on kombinatsioon gigantsusest ja skulpturaalsest vormist. Kusjuures eriti põnevaks teeb objekti see, et esindades julge žestina uut modernistlikku maailmakorda, on see teostatud siiski väga traditsioonilises žanris – monumendina. See nihutab monumendi mõiste piire.

Selgitage palun lähemalt, kuidas käsitlete nõrkust ning kuidas see puutub monumentidesse ning väljendub ekspositsioonis?

Říha: Olen nõrkuse mõistega tegelenud viimased neli aastat. See pole uus käsitlus, vaid pärineb itaalia filosoofilt ja poliitikult Gianni Vattimolt, kes käis esmakordselt välja nõrga mõtte (il pensiero debole) kujundi 1970. aastal. See on paeluv kontseptsioon, mis hõlmab ka praegust keerulist kultuurilist olukorda. Nõrk mõte hülgab pealesurutud mineviku­ideed ja illusiooni, et meil on ajaloo üle võim. See tunnustab mitmetahulisust. Monumendid on aga just traditsiooniliselt ühe mõtte esindajad. Seega ongi meie paviljoni pealkiri „Nõrk monument“ vastu­oksus. Monumendi traditsioonilist seiskunud mõistet võiks täiendada ja ümber vormida nüüdisaegses nõrkuse tähenduses. Uurime, mis on monumentide roll tänapäeval ja avame nende nüüdis­aegse tähenduse potentsiaali.

Reemaa: Nõrkuse kontseptsiooni kasutamine aitab lammutada monumendi jäika kuvandit, mida muidu eriti puutuda ei julgeta. Uudistest ja ajalootundidest mäletan sündmuste, isikute ja ajaloo pöördepunktide tähistamiseks püstitatud või maha võetud monumente. Aga ajalugu kirjutatakse pidevalt ümber. Eelnimetatud võimsate hetkede vahel võib monumendil olla muid tähendust muutvaid vorme: neid täiendatakse, nimetatakse ümber, püütakse luua uusi kuvandeid, ehitatakse planeerimata, unustatakse, taasavastatakse algset tähendust mäletamata. Usun, et nõrkuse mõiste on hea vahend selliste vormide ja narratiivide avastamiseks. Mõelge näiteks Tallinna Maarjamäe peale ja sellele, kui palju – kohati vastuolulisi – tähenduskihte sinna aja jooksul on ladestunud. Jätkuvalt aga on selle kompleksi tugevus inimesi kokku tuua.

Veneetsia ekspositsioonis tahame säilitada nõrkuse ja monumendi vastuoksusest tuleneva pinge ning avatuse. Eesmärk on uurida seda mõistepaari Eesti ja maailma näidete najal ning koostada nõrkade arhitektuurinäidete kataloog.

Kuidas mälu vormi loob? Milline on nüüdisaegne mäluruum?

Reemaa: Mälu on seotud ajaga ja aja kulgemine loob hea raamistiku monumentide olulisuse vaatlemiseks. Aeg ja sellest mõtlemine on tehnoloogia arenguga palju muutunud. Kuigi suudame korraldada poliitilisi ülestõuse ilma neist ise füüsiliselt osa võtmata, kuid ikkagi sündmusest vaid paari hiireklõpsuga fotosid jagada, on avalikud ruumid ja ka monumendid jätkuvalt meie kollektiivse mälu tähtis osa. Füüsiline monument võib tunduda iganenud teema, kuid see on just põnev tänapäevases kontekstis. Kui nüüdisaegne avalik ruum muutub vaid telefoni laadimise pistikutega väljakuks, siis kuidas talletada mälestusi tulevastele põlvedele?

Říha: Jah, esmapilgul tunduvad füüsilised monumendid tõesti vanamoodsad, kuid mis võiks selles keskkonnas siis olla, mille taustal televisiooniülekandeid või ühismeediasse laetavaid pilte tehakse? Mina väidan, et meieni jõudvate vahendatud olukordade hulk suurendab füüsiliste monumentide rolli.

Mõni füüsiline ruum provotseerib poliitilist teguviisi, teine mitte, mõni hoopiski aitab seda ennetada. Proovige valitsuse vastu protestida äärelinna autoparklas … Väljakud ja tänavad, minevik ja olevik on kaudselt poliitilised, kuid monumendid on poliitilised otseses mõttes. Kui sekkume arhitektidena monumentide loomisesse ja mõtestamisse, mõistame paremini avaliku ruumi ja avalike hoonete kavandamise mehhanisme. Monument on meile samuti vahend, nagu ka nõrkuse mõiste, et mõista meie erialast rolli ruumiloomes.

Linsi: Selle teema käsitlemine Eesti ekspositsioonis on mõistlik. Kuidas on mälu siin arhitektuuri tööriistana kasutatud? On huvitav, et klassikalised mälestusmärgid, nagu näiteks ratsa­monumendid ja fallilised sambad, pole siinmail inimeste mälestuste ja pöördeliste sündmuste tähistamiseks kanda kinnitanud. Ilmselt puudub kollektiivne suhe kangelaslugudega, mille märgiks need vormid üldiselt on. Ehk seostume enam nõrkuse mõistega. Kas tahame mälestada suuri konstrueeritud narratiive või toob meid kokku uhkus nõtkuse ja muutlikkuse üle?

 

Kuidas kõlab teie püstitatud nõrga monumendi teema kokku biennaali üldkontseptsiooniga „Vaba ruum“?

Říha: Biennaali teemapüstitus püüab leida arhitektuurile peidetud võimalusi tingimustest, mis esmapilgul soosivad kõike muud kui laiemat kasutajaskonda ja mitmekülgset ruumikasutust: ostukeskused, äriprojektid või eraldatud naabruskonnad. Meie tõlgendame järgmise aasta biennaali kui katset leida avatust, planeerimatust ja ettemääramatust, millele arhitektuur saab vastata väga mitut moodi.

Nõrga mõtte kontseptsiooni eeliseks on võime tegutseda väga piiratud tingimustes väga väheste vahenditega. Võtame näiteks väikese lihtsa kesklinna aia. Kui otsustatakse protestida selle hävitamise vastu, võib aiast saada monument. 1989. aastal Tiananmeni protesti käigus ehitasid hiina üliõpilased õõnsa puidust ja paberist kuju ning hakkasid seda kutsuma demokraatia jumalannaks. See ajutine monument oli nii mõjuvõimas, et andis sõjaväele põhjuse sekkumiseks.

Linsi: Täpselt! See on uskumatu näide, valitsus pidi tarvitama tanke, et hävitada paberist kuju. Tulevase arhitektuuribiennaali kuraatorite kutse on taas üle vaadata aja jooksul ladestunud mõttemallid, näiteks et puhtalt ärilisest kasumist tulenevad piirangud takistavad igal juhul avaliku ruumi teket, või arusaam, et kogu ehitatud keskkond vastandub looduskeskkonnale, või ka et monument on kõige ehedam võimu väljendusvorm, mis on suuteline inimesi ühendama ja kokku tooma.

Reemaa: Biennaali kuraatorid iirlased Yvonne Farrell ja Shelley McNamara rõhutavad arhitektuuri järjepidevust. Ma usun, et meie ekspositsioon läheneb sellele väga täpse nurga alt.

Linsi: Mulle meeldib, et nad nimetavad seda kudumiseks. See on oma olemuselt nõrk tegevus.

Miks on monumendi teema päeva­kajaline just praegu?

Říha: Kui Nõukogude Liit 1992. aastal kokku varises, väitis Francis Fukuyama, et ajalugu sai otsa … aga tegelikult seda ju ei juhtunud … Mida ärevamalt inimesed ootavad tulevikku, seda innukamalt vaadatakse ka minevikku. Monumenti võib pidada optiliseks läätseks, mille kaudu ajalugu hinnatakse. Ka monumendi muutmine või kaotamine on ruumiline sekkumine. Mõtelge või tühimiku peale, mille tekitas linna Berliini müür. Kas see pole siis mälestusmärk? Keset Prahat, kust ma pärit olen, laiutab sokkel, millel kunagi seisis 15meetrine Jossif Stalini kuju. Selle praegune tühjus on omamoodi sümbol.

Reemaa: Monumendid tähistavad kultuuri kõrghetki. Mingil hetkel otsustab hulk inimesi luua oma väärtushinnangute kehtestamiseks mälestusmärgi. Kes nad sellised on? Millised monumendid püsivad muutuva aja kiuste? Kas ja kuidas mäletame aga vanu? Globaalse linnastumise ja migratsiooni taustal on need olulised küsimused. Linnades saavad kokku paljud kultuurid, taustsüsteemid ja väärtushinnangud. On vaja küsida, kellele ja kuidas ehitatud keskkonda kujundame.

Linsi: Linnaümbrus ja maapiirkond pole vähemolulised. Paljudes kultuurides on loodusmaastikel ühiskondlik väärtus, mille säilimist ohustab aina enam tööstuse laienemine.

Říha: Monumendid väljendavad tõesti ühiseid väärtusi, kuid nad võivad ka lõhestada ja lahti kiskuda vanu haavu. Monumendid on sümboolseteks lavadeks ka näiteks varjatud generatsioonidevahelistele lõhedele. 1939. aastal keelati afroameerika lauljanna Marian Andersoni kontsert, mille asemel korraldas ta Washingtonis protestiesinemise Lincolni memoriaali trepil.

Mulle tundub, et monumendid lähevad avalikkusele enam korda kui mõni nüüdisarhitektuuri teos. Endiselt on levinuim monumendi vorm klassikaline skulptuur keset ruudukujulist väljakut. See ei ole XXI ega ka mitte XX, vaid XIX sajandi kujund. Pole ilmselt juhuslik, et selline võimas vormikäsitlus pakub taas kõneainet koos populaarsust koguva rahvusriigi ideedega.

Linsi: See on teema, mis käsitleb avalikku ruumi ja sellist arutelu ootavad ka biennaali peakuraatorid. Seda tuleb arutada ka siin Eestis, kus ei ole reegleid, mis sunniksid suuremate võimalustega inimesi mõtlema selle üle, mida ja kellele nad ehitavad. Monumendid puudutavad alternatiivseid, tihti paralleelseid spektreid, mis on üle ärihuvidest ja innovatsioonist – nende üle võiks Eestis olla kindlasti rohkem kriitilist arutelu.

Reemaa: Nõustun. Oleme ühiskonnas üllatavalt vastuvõtlikud uutele tehnoloogiatele või mänglevale arhitektuurile, mis on küll tõhus kinnisvara müügiargument, kuid arusaam monumendist on ikka veel ürgne ja kinnine. Eesti paviljoni ekspositsioon pakub hea võimaluse mõelda selle üle, kui hästi me end ise siin tunneme ja millisena end tulevikus ette kujutame. Ma ei oota, et saame vastused linnaruumi probleemidele, kuid kindlasti saame rohkem teada oma ühis­konnast ja arhitektide rollist sealhulgas.