Saare maakonna linnused ja turism

Praeguse maakondliku juhtimismudeli puhul, kui suurem osa investeeringuid ja otsuseid koondub Kuressaarde, on raske loota, et tähelepanu ja võimalusi jätkub ka mujale.

JAAN TAMM

„Seisuga aprill 2009 ei paku Saare maakond ühtegi maastikul märgitud, viidastatud ja ühtse marsruudina turundatavat turismitoodet. Kavandatav Saare maalinnade võrgustik on oma olemuselt ainulaadne turismitoode Saare maakonnas ja õige turunduse korral suurendab huvi Saare maakonna vastu ka üldisemalt ja on Saare maakonna külastamise ajend. Saare maalinnade marsruut ei ole ainult ühest maalinnast teise viiv teekond, vaid turismitoode, kus lisaks maalinnadele on hõlmatud vastavate piirkondade vaatamisväärsused, majutus- ja toitlustuskohad, loodus- ja matkarajad.

See annaks esiteks põhjuse Saaremaad külastada ning teiseks muidu Kuressaares peatuvatele turistidele külastada Saaremaa eri paiku. Lisaks maalinnadele endale on marsruudi välja­arendamisel turismitooteks oluline tähtsus teistel marsruutidel või selle vahetusse lähedusse jäävatel vaatamis­väärsustel, majutustel ning toitlustuskohtadel. Marsruut kulgeb mööda väiksemaid teid ja kõrvalteid, mistõttu sobib see lisaks autoga reisijatele ka jalgrattureile“.

See võrdlemisi pikaks veninud tsitaat on pärit 2009. aastal valminud peaaegu 150 lehekülge pikast kirjatööst „Saare­maa maalinnade võrgustiku toote­kontseptsioon ja turundusstrateegia“*.

Mõneti unikaalseks teeb eelviidatud analüüsi asjaolu, et tavalisele Kuivastu – Kuressaare trassile keskendumise asemel on juhitud tähelepanu sellele, mis võiks huvi pakkuda üha enam kiirteed meenutavast liiklussoonest vasakule ja paremale jäävate endiste valdade territooriumil. Pannakse ette, et võrgustikku võiksid kuuluda linnused Pöidel ehk Kahutsis, Muhus, Maasis, Paatsal, Kaarmal, Asvas ja Valjalas. Koostatud projekti teostumine pidi suurendama külastajate hulka, elavdama majandus- ja ettevõtlusvaldkonda ning parandama valdadevahelist koostööd.

Kavandatu on küllaltki hästi läbi mõeldud. Seda näitab kas või asjaolu, et see sisaldab ka kohaliku turu analüüsi, ülevaadet mälestiste juurde viivate maanteede ja kergliiklusteede füüsilisest olukorrast, samuti andmeid puhkekohtade, infostendide, WCde, parklate ja prügikastide paiknemise kohta. Lisatud analüüsis on ära toodud ka projekti nõrkused, millest tähtsamateks on peetud maalinnade vähest atraktiivsust ja tuntust turismiobjektidena. Ära on märgitud puudulik infrastruktuur, kehv heakord ja võsastumine, viitade vähesus, teede halb olukord väljaspool põhimaanteid ning investeeringute vähesus, mistõttu annab tooni juhuslik projektipõhisus. Just viimane on mõjutanud stabiilset rahastust, ilma milleta on arendustegevus olnud puudulik või lausa olematu. Ohtudena tuuakse välja muinsuskaitsepiirangud ning fakt, et osa teid ja maalinnu on eraomandis, Saaremaa üldise turundusplaani puudumine ja sellest tulenev hüplik turundus ning külastajate ebaregulaarne saabumine.

Ehk piisab vähesest?

Eespool kirjeldatud turundusstrateegia ei käivitunud – ja selle peapõhjus võis olla vaid pädeva tellija puudumine. Toona oli selleks MTÜ Saarte Turismiarenduskeskus. Kuidas muidu põhjendada asjaolu, et maalinnade marsruudi väljatöötamisse ei kaasatud kohe alguses mälestisi kõige paremini tundvaid muinasteadlasi ja arheolooge, kelle pädevuses oleks olnud vastavate muinsuskaitse eritingimuste koostamine. See kurb tõsiasi selgus alles siis, kui muinsuskaitse nõukogusse jõudis ekspertiisi tegemiseks ja hinnangu andmiseks Kaarma maalinna puudutavate ettepanekutega seonduv. Nimelt nägi turundusstrateegia ette iga maalinna kõige atraktiivsema külje esiletoomist. Nii pidi Maasilinnas eksponeeritama orduaega, Kooljamägedel küttimist ja sõjapidamist, Paatsa maalinna lähikonnas paiknesid Tuiu rauasulatusahjud, mistõttu pakuti seal eksponeerimiseks raua- ja sepatööd. Lihulinnas oleks eksponeeritud küttimist ja käsitööd, Kaarmal põllumajandust, Valjalas käsitööd, kaubandust ja sõjapidamist, Asva linnusasulas karjakasvatust ja põllumajandust ning käsitööd, Kahutsis kavatseti näidata ohverdamist ning Muhus merendust/kalandust.

Vähegi asjaga kursis inimesel on pikema jututa selge, et nimetatud rõhuasetused olid n-ö laest võetud ning nende ideede realiseerimine oleks nõudnud mahukate uusrajatiste või lausa hoonete püstitamist, mis oleks muinsuskaitse seisukohalt olnud linnuste kaitsetsoonis mõeldamatu.

Mul oli vaja paaril viimasel aastal seoses ühe raamatu käsikirja kokkupanekuga eelkirjeldatud tootekontseptsioonis ja turundusstrateegias üles märgitud mälestisi külastada, mõningaid tähelepanekuid teha ning peaaegu viisteist aastat hiljem veelgi halvema olukorra parandamiseks mõningaid samme välja pakkuda. Kuna olen Saaremaa ja Muhu mälestistega 1973. aastast peale ametnikuna, eksperdina või tutvustajana kokku puutunud, on mul silme ees ka veidi laiem võrdluspilt muu Eestiga. Seetõttu julgen arvata, et Saaremaa kinnismälestiste füüsiline olukord pole sel taustal üldsegi mitte halb, mistõttu tuleks ressursi puudusel esialgu piirduda vaid hädapärase hoolduse ja mälestise tutvustamisega. Mõnikord piisab niitmisest, võsast puhastamisest, viitade ja infotahvlite paigaldamisest ning linnusepäevade organiseerimisest.

Rahva huvi oma kodukoha mälestiste vastu on küllaltki suur. Ajaloo tumm tunnistaja – linnusekehand – on huvi rahuldamiseks parem kui mitte midagi, kuid arvestades küllaltki väheseid teadmisi sajandeid ja tuhandeid aastaid tagasi toimunu kohta, peavad vahendajad vähegi adekvaatse pildi loomiseks olema haritud ekskursioonijuhid, kes suudavad vastuse anda ka kõige ootamatumatele küsimustele. Nõukogude-aegsete turismiagentuuride Turist ja Inturist giidide koolitajana tean, et mõned koolitatavad olid huvitatud vaid mälestistega, näiteks Pirita kloostriga, seotud legendidest, mõned samast grupist tahtsid aga teada iga sealse haua- või raidkiviga seotud lugusid. Ajalugu ei saa kuidagi tagasi keerata, küll tuleb aga tehtud vigadest õppida.

Kohalik, väike ja tubli

Mida teha, et inimesed saartelt ei lahkuks, et materiaalne kultuuripärand ei hävineks, et vaimne pärand ei hääbuks? Esimese hoidjaks ja teise kandjaks on ju kohalik rahvas. Seega tuleks rahvast kuulata, inimeste igapäevaseid tegemisi ja ettevõtmisi rohkem toetada. Mitte kuidagi ei saa normaalseks pidada, et turundusstrateegias orduvõimu presenteerimiseks valitud, kuid varisemisohtlikus Maasi linnuses on rahapuudusel soiku jäänud ja peatatud Silvi Teesalu juhitud uue etenduspaiga loomise plaan. Juurdepääsu varisemisohtlikele varemetele tuleks küll piirata, kuid mõelda ühtlasi võimalustele ning välja töötada tegevuskava.

Tegelikult on vist praeguse maakondliku juhtimismudeli puhul, kui suurem osa investeeringuid ja otsused on koondunud Kuressaarde, raske loota, et ideid ja vahendeid jätkuks ka mujale. Kujukas näide on eelkirjeldatud Maasi linnus, aga ka Eesti võimsaim kindluskirik Pöidel, mille vahepealne taastamistegevus (katused, vitraažaknad ja muud avatäited ning nüüd ka uus, oreliga kontserdipaik) leidis aset vaid tänu kohalikule väikesele, kuid tublile kogudusele ja koos Pöide vallaga moodustatud sihtasutusele. Pärast Pöide valla likvideerimist ja sihtasutuse sundühinemist Saaremaa vallaga lõpetas organisatsioon taastamise jätkamiseks vajaliku valla rahalise toetuse puudumise tõttu tegevuse. Tahaks loota, et UNESCO maailmapärandi nimistu nominendist linnuses paiknevat Saaremaa muuseumi ei taba pärast valla sihtasutusega ühinemist sama saatus. Ei saa ju kogu kultuuritegevus Saaremaal tähendada vaid roppkalleid ja tugevat dotatsiooni vajavaid ooperipäevi.

* Uuringu koostasid OÜ Consultare ja OÜ Turismimaailm Saarte Turismiarenduskeskuse tellimusel.