Väikese maja suur mõju

KAIS MATTEUS, Muinsuskaitseameti ehituspärandi osakonna juhataja ja muinsuskaitseameti aastaauhindade hindamiskomisjoni liige

Tartus Toomemäe külje all muna­kivisillutisega Vallikraavi tänava ääres seisis muinsuskaitsealal aastaid nukralt ja tühjalt lagunedes väike grafitit täis soditud hoone. Räämas krunt ning avarii­seisukorras maja jättis mulje, et tegu on millegi väheväärtusliku ja uuele ajale jalgu jäänuga. Tegelikult on tegu olulise linnaruumi elemendiga, mil märgiline osa Tartu ajaloos. Mitte üksnes klassitsistlikud ülikoolihooned, vaid mis tahes ajal valminud ehitised peegeldavad linna ajalugu selle eri etappides.

Arhitekt Arnold Matteuse projekteeritud ja 1935. aastal turistide tarbeks ehitatud paviljon on olnud kasutusel lillekioskina, müügiputkana jms. Umbes viis aastat tagas märkasid hüljatud hoone väärtust Hendrik Kuusk, Andres Kuusk ja Annika Teder. Seltskond aktiivseid noori asus tegutsema eesmärgiga see hävingust päästa. 2018. aastal sai paviljon muinsuskaitseameti toel uue katusekatte, aasta pärast võeti ette säästlik, kuid põhjalik restaureerimistöö, mis tehti suures osas oma kätega. 2020. aastal avati Ula baar, mis tegutseb nii hoone sees kui ka välialal, suures rohelusse uppuvas hoovis.

Ula baari loomine on oluline kahel põhjusel. Esiteks väärib tunnustust, et ühe ajaloolise hoone lagunemine on peatatud ning see on korda tehtud. Linnaruumis paikneva restaureeritud vana maja mõjuväli on väga lai. See annab oma panuse linnaruumi esteetikasse ning ärgitab ehk ka ümbruskonna naabreid oma hooneid korrastama. Muinsuskaitsealad on hinnatud nii kohalike kui ka külastajate seas ennekõike spetsiifilise kohatunnetuse tõttu. Seejuures on mitmekesise ja hubase keskkonna loomisel kandev roll just korrastatud ajaloolistel hoonetel.

Teiseks on Ula baar hea näide, kuidas linnaruumi elavdada. Muinsuskaitsealade puhul on hoonete kasutamine ülioluline, sest sellest sõltub sageli ka võimekus ja soov ehituspärandit korras hoida. Selleks et inimesed tahaksid vanalinnas olla, peab linnatuumikus olema parasjagu tihedalt eri funktsiooniga hooneid ning piisavalt kohti ajaveetmiseks. Ula baar just nimetatud eesmärke täidabki. See kohtumispaik on muutnud muidu vaikse tänavalõigu elusaks ja atraktiivseks. Linna eri piirkondades paiknevad tõmbekeskused ja -punktid panevad inimesed liikuma, võimaldades osa saada kogu kultuuripärandist, mida pakub vana linn.

Loe lisaks! „Ula hula“, Kadri Lind vestleb Annika Tedre ja Hendrik Kuusega
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/ula-hula/