Kaks enneolematult tähtsat läbirääkimist

KERTU BIRGIT ANTON

Riigieelarve sai hiljuti riigikogule esitatud ja õhus on lootus, et käredatest eelarvevaidlustest saab järgmise hilissuveni puhata. Silmapiiril terendab aga kaks ajaloolise tähtsusega eelarveläbirääkimist, mis tuleb lähitulevikus läbi teha.

Esimene proovikivi on Eesti süsiniku­eelarve kokkuleppimine. Üleilmne temperatuuri tõus on otseselt seotud atmosfääri lisatava kasvuhoonegaaside hulgaga: iga 1000 gigatonni süsihappegaasi kergitab Maa keskmist temperatuuri 0,45 kraadi võrra.¹ Et kliimasoojenemine jääks 1,5 kraadi piiresse, mis on vajalik ühiskonna kestmise tagamiseks, oli 2018. aasta alguseks jäänud inimkonna ühisesse süsinikueelarvesse umbes 500 miljardit tonni heidet.² Kui me selle kõik atmosfääri heidame, ületab kliimasoojenemine 1,5 kraadi piiri.

Kui jagada 500 miljardit tonni võrdselt kõigi Maa elanike vahel, oli igaühe osa sellest umbes 66 tonni. Eesti elaniku süsinikujalajälg on viimasel viiel aastal kõikunud 10–17 tonni vahel, nii et selle aasta alguseks oli üks Eesti elanik oma eelarvetükist kulutanud ära peaaegu 62 tonni. Ülejäänu on käesoleval aastal ära kulunud autoga sõites, kodu küttes ja muid toimetusi fossiilkütuste abil tehes.

Nõndaks: riigieelarve on miinuses, aga Eesti elanikupõhine süsinikueelarve on täiesti otsas. Kuidas edasi? Ilmselgelt ei saa Eesti kliimaneutraalseks kohemaid, seega jätkame üleilmse süsinikueelarve kulutamist. Kes on nõus meile oma osa loovutama? Mida ta selle eest vastu soovib? Või kas üldse on meelevaldne jagada üleilmne süsinikueelarve inimeste vahel võrdselt? Vahest ongi õiglane, et meie saame teistest suurema tüki?

See kõik ei ole pelgalt teoreetiline arutelu, vaid vajalik, et Eesti saaks kliimaseaduses eesmärke seada. Kui võtame eesmärgi saada kliimaneutraalseks aastaks 2050, siis kelle süsinikueelarvet me selle ajani saame ära kasutada? Kui keegi ei loovuta meile oma eelarvetükki, siis peame ise lõpetama süsiniku atmosfääri paiskamise palju varem kui sajandi keskpaigaks.

Teine proovikivi: Eesti kliimareparatsioonide summa kokkuleppimine. Vahest oleks õigem nimetada seda hoopis kliimavastutuseks? Nende läbirääkimiste lähtekoht on, et riigid on kliimamuutustesse panustanud väga erineval määral. Eesti keskmine elanik kuumutab igal aastal kliimat ligi 8 tonni kasvuhoonegaasidega (jättes siinkohal arvestamata metsanduse ja maakasutuse heitme), maailma keskmine on alla viie ja indialane panustab kaks tonni. Samal ajal avalduvad kliimakriisi tagajärjed üle maailma väga ebaühtlaselt. Kui sel suvel sai Eestis nautida meeldivat suveilma ja enamik rahvast ei märganudki põllumajanduses tõsise põua tõttu välja kuulutatud eriolukorda, siis Etioopia ja Sudaan kannatavad neljanda ära jäänud vihmahooaja tõttu veepuudust.

Nemad, kes maksavad praegu kliima­muutuste eest oma elu ja tervisega, pole pea üldse kliimamuutusi põhjustanud. Meie koos jõukate põhjapoolkera riikidega oleme põletanud fossiilkütuseid ja suurendanud oma varalist rikkust, teades kindlalt, et see toob kaasa kliimamuutused ja kahju üle maakera. Kui üks riik ehitab toru ja kallab oma mürgised jäätmed üle piiri teise maale, siis on ju ilmselge, et ta peab heastama teisele tekitatud kahju. Kui üks riik ehitab püstise toru, nimetab selle korstnaks ja paiskab atmosfääri saastet, peaks ta samuti korvama teistele tekitatud kahju. Seega on ju õiglane, kui me hüvitame kahju, mille oleme põhjustanud maailma riikidele fossiilkütuste põletamisega. Mehhanismid raha jaotamiseks, näiteks ÜRO Loss and Damage Fund, on olemas. Aga kui palju me peaksime maksma?

Vastus sellele küsimusele peab selguma ühiskondliku arutelu käigus. Meil on vaja jõuda ühisele arusaamale sellest, mis on meie riigi vastutus kliimamuutuste eest. Kas näeme end vaese Ida-Euroopa riigina, kes pole milleski süüdi ja võib kasutada iga võimalust kiireks enesearenguks või oleme vastutustundliku loodusrahva riik, kes tunnistab ühiskonna ja looduse heaolu seoseid?

Aeg vastuste leidmiseks tiksub halastamatult. Iga päev, mil me jätkame üleilmse süsinikueelarve kulutamist, põhjustame kahju üle maailma. Kokkulepe meie süsinikueelarve suuruse ja kliimavastutuse kohta peaks olema koostamisel oleva kliimaseaduse vundament.

 

1 IPCC, 2023: Summary for Policymakers. In: Climate Change 2023: Synthesis Report.

2 IPCC, 2018: Summary for Policymakers. In: Global Warming of 1.5°C.