Kanaarilinnud vangi!

KERTU BIRGIT ANTON

Kujuta ette olukorda, kus sa oled teiste inimeste tegevuse tõttu õige pea kaotamas kõike eluks vajalikku: vett, toitu, õhku, kodu ja sidusat ühiskonda. Mida sa oleks siis valmis tegema elu kaitseks?

Eelmisel nädalal tuli Suurbritanniast uudis, et viis keskkonnakaitseliikumise Just Stop Oil aktivisti mõisteti neljaks-viieks aastaks vangi. Nende süü: Zoomis koosoleku pidamine kiirteel vägivallatu kliimameeleavalduse korraldamiseks. Kohtu otsus ei tee kliimamuutusi, elurikkuse kadu ega ühtegi teist keskkonnakriisi vähem ohtlikuks. Küll on see püüe vaigistada kanaarilinde, kes püüavad tähelepanu tõmmata kõiki ohustavatele kriisidele.

Keskkonnaaktivism on vajalik see­tõttu, et riigid teevad keskkonnakriiside leevendamiseks ja ühiskonna jätkusuutlikkuse tagamiseks kaugelt liiga vähe ning ajakirjandus laseb neil sellega kriitikavabalt jätkata. Kui valitsused kaitseksid inimesi kliimamuutuste ja muude keskkonnakriiside eest, saaks Just Stop Oil ja teised liikumised rahuliku südamega pillid kotti pakkida.

Näib, et keskkonnakaitsele kehtib ühiskonnas üks topeltstandard, mis paljude teiste ühiskondlike probleemide puhul ei rakendu. Keskkonnakaitse puhul ei mõisteta sageli, et hoolimisest kantud tegevus võib vahel olude sunnil olla häiriv ja jõuline. Üldiselt on lihtne mõista ja heaks kiita seda, kui möödakäija lööb sisse päikese käes seisva auto akna, et päästa sealt kuumasurmast väikelaps, ehkki võõras vara saab selle käigus kahjustada. Tegemist on olukorraga, kus vanemate harimine ja autotootjate mõjutamine jääks selle lapse päästmiseks lootusetult hiljaks. Ka ei pahandata enamasti jalgpallifännidega, kes oma laulu ja juubeldamisega tõmbavad tähelepanu lemmikmeeskonna võidule, segades suurte mängude ajal metropolide ühistransporti ja avalikku korda. Keskkonnakaitsele kehtib aga endiselt ootus, et see peaks olema vaikne ja rahulik, kuigi aastakümneid järjepidevat tagasihoidlikkust pole suutnud ennetada keskkonnakriiside süvendamist, mis seab ohtu kõik.

Juunikuus lõi Eestiski laineid Just Stop Oili liikmete aktsioon, mille käigus nad viskasid Stonehenge’i pihta oranžiks värvitud maisitärklist. Ikka ühe ja sama eesmärgiga tõmmata üldsuse tähelepanu Suurbritannia tegevusele fossiilkütuste tootmist üha laiendada (muide, kliimamuutuse tagajärjed ohustavad näiteks ka Stonehenge’ilgi kasvavat samblikku). Arusaadavalt näib nende aktsioon esmapilgul olevat väga kaudselt seotud eesmärgiga, lõppude lõpuks ei ole Stonehenge kliimamuutustes kuidagi süüdi. Küll aga on selle aktsiooni vajalikkuses süüdi ajakirjandus. Stonehenge’i aktsiooniga samal nädalavahetusel toimus Londonis rahumeelne ja väga rahvarohke meeleavaldus, kus 100 000 inimest marssisid tugevama looduskaitse nimel. Sellest me ajakirjanduse valikute tõttu aga ei kuulnud. Ka Just Stop Oil ise on korraldanud rohkelt malbeid aktsioone, näiteks kirjutanud poliitikutele või nendega kohtunud või istunud kõnniteel vaikides plakatitega. Seda ajakirjandus suurelt ei kajasta. Seega on keskkonnakaitsjad paradoksi ees: kas korraldada häirivaid aktsioone, mis saavad rohkelt (vaenulikku) tähelepanu, või korraldada mahedamaid aktsioone, millest keegi ei kuule. Ilmselgelt ei suuda need saavutada oma eesmärki – tõmmata tähelepanu eksistentsiaalselt ohtlikele keskkonnakriisidele.

Sama paradoksi olen omal nahal kogenud ka Eestis kliimamuutustele tähelepanu tõmmata püüdes. Mitu aastat järjest noorte kliimastreike korraldades märkasin, kuidas ajakirjandus omaalgatuslikult keskkonnakriisidest reeglina ei räägi. Kui me Fridays for Future Eestiga korraldasime mõne kliimastreigi, siis kajastas ajakirjandus meeleavalduse toimumise fakti, kuid isegi siis jäeti enamasti välja toomata põhjus, miks me tänavatele tulime. Ehk siis: kui me ei sikuta kliimamuutustele tähelepanu, eirab ajakirjandus kliimamuutusi, ja kui me püüame tõmmata kliimamuutustele tähelepanu, pöörab ajakirjandus tähelepanu meile, aga ikka mitte kliimamuutustele enestele.

Südasuvise soojuse käes püstitan uuesti küsimuse: mida sa oleksid valmis tegema, kui tead, et oled teiste inimeste tegevuse tõttu oma eluajal kaotamas elu ja ühiskonna alustalad? See küsimus pole retooriline, vaid kliimakriisi tõsiduse tõttu otsast lõpuni aktuaalne.