Neli protsenti lämbumist

Kuuldused trükiajakirjanduse järjekordsest surmaminekust mõjuvad ebaveenva liialdusena.

KAAREL TARAND

„Tagasiteed ei ole. Eesti iseseisvuse hind on neli miljonit eurot. Moraali hoidja tapetakse. Vohama hakkavad korruptsioon, stagnatsioon ja Vene propaganda. Viimases lootusetus lahingus hukkub sada ajakirjanikku.“ Niisugune on Eesti ajalehtede peatoimetajate valitsusele ja peaminister Kaja Kallasele saadetud kollektiivkirja kontsentraat.

Üdini ja kõikehõlmavalt julgeolekustatud ühiskonnas on iga perekondlik sündmuski rahvuse ja omariikluse eksistentsiaalne küsimus ja kui kõik on julgeolek, siis on loomulik ja ainuvõimalik, et ka kõige väiksemaid maksuvaidlusi saab rahvahulkadele kõige paremini seletada sõja metafooride abil.

Kollektiivkirjas teatavad peatoimetajad, et „vaba ja hakkamasaav ajakirjandus on hoidnud ühiskonnal purjeid püsti iseseisvuse taastamisest saadik“, kuid meediaettevõtetele võimaldatud käibemaksu soodusmäära vähendamine sunnib nüüd korraga alla laskma nii purjed kui ka lipud. Sooloesinemistes lähevad täiemahulises ründeoperatsioonis osalevad meedialeitnandid ja -kolonelid veelgi dramaatilisemaks ja värvikamaks.

Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald (lahingunimega Mooses) osutab oma kümnes käsus: „Käibemaksu tõstmise juures on ka siseriiklikke ja välismaiseid võitjaid – alates EKREst ja lõpetades kontrollimatult Eesti pinnal tegutsevate sotsiaalmeediaplatvormidega. Aga loomulikult ka Kreml ja kõik teised Ukraina sõja õigustajad.“ Jaan Tõnissoni Postimehe Fondi juht Mart Raudsaar sekundeerib: „Näen siin paraku kättemaksu ajakirjandusele selle eest, et ta on valitsuse tegevust üsna algusest peale kritiseerinud.“ Meediaettevõtete liidu tegevdirektor Merle Viirmaa-Treifeldt on lihtsalt šokeeritud ja segaduses: „Tugev ajakirjandus on oluline demokraatia alustala, tänases julgeolekukriisis on selle nõrgendamine täiesti arusaamatu.“ Seda rida saaks lõputult jätkata.

Nii on end „maailma absoluutseks tippklassiks“ nimetavad peatoimetajad valitsuse kõrval ka mulle riigireeturi sildi kaela riputanud enne, kui suu lahtigi teha jõudsin. Teen seda siiski, esmalt meedia eraarmeele meelde tuletades, et ettevõtte kasum ja kahjum kuuluvad ikka omanikule, mitte palgasaajatele. Millegipärast ei ole ajakirjanikud antud teemat käsitledes erilist kutsemeisterlikkust ilmutanud ning kasutanud baasoskust küsida seisukohta algallikalt, vastutavalt isikult. Kui reporterid ja peatoimetajad vahendavad ja esindavad sunnitult omanike ärihuvisid ja seisukohti, aga allikale viitamata, ei saa olla tegu vaba ajakirjanduse ilminguga. Kui nad aga loevad omanike mõtteid nende silmadest ja jätavad üldse küsimata, on see ebaprofessionaalsus, aga mitte tippklass.

Küsimus ise on ju lihtne: „Milline on teie kui omaniku äriplaan?“ Kas näete kahjumit ajutise või alalisena, kas panete ettevõtte perspektiivituna kinni, müüte maha, reformite taas kasumlikuks või investeerite juurde? Või loodate, et palgaliste visa ja järjekindel juhtkirjatöö viib selleni, et valijate enamuse tahtel moodustatud valitsuskoalitsioon laguneb ning asendub vähemuse esindusega, kes teie äritellimuse ja maksuvabastuse nõude tingimusteta seaduseks raiub? Huvitav, kuidas? Kas eraettevõtlus ongi nähtus, mille toimimise eeldus on maksudest vabastamine ja toetus riigieelarvest? Ajakirjanduse lemmikkeeles: teadmine, kas Margus Linnamäe ja Hans Luik on Kaja Kallase tapvas haardes juba lõpuni lämbunud või kui valus on nende rahakottidel, mida kättemaksuhimus valitsus lööb sama valusalt ja järjekindlalt nagu raekoja kell, oleks hoopis põnevam ja kasulikum kui elada reaalajas kaasa ühismeedias lõõmava sensitiivide sõimuvõistluse osalistele.

Ühes asjas on hädameres lainete tekitajatel õigust küllaga. Reklaamiturul valitseb kasvav ebaõiglus ning ei Eesti ega terve Euroopa Liit ole suutnud juba aastaid USA päritolu nn meediahiidude rahaliigutamist ning õigustamatuid eeliseid kontrolli alla võtta. Seda pattu ainuüksi paari kuu eest moodustatud valitsusliidu („Miks kultuuriminister vaikib?“) kontole kanda pole aga just kuigi objektiivne. Kui soov on, et valitsus Brüsselis sel teemal nõudlikum oleks ja seda tähtsuse järjekorras ülespoole nügiks, ei mõju „Vene kaardiga“ lajatamine valitsuse motivatsiooni kasvatamiseks just parima teena. Euroopa Liidu asjaajamise kultuur näeb ette samameelsete otsimist, koalitsioonide ehitamist ja enamuse veenmist ning alles viimases hädas n-ö Ungari tegemist ehk millegi teistele tähtsa lahendamise takistamist. Kauplemisvariante on siin laias valikus rahvaste rändest abiraha liikumise blokeerimiseni.

Päris kinni suurimaks turundus- ja meelelahutuskanaliks muutunud ühismeediat muidugi ei topi, kuid üht-teist saaks ajakirjandus selle tähtsuse kahandamiseks ka ise ära teha. Näiteks vähendades toimetuste sõltuvust selle kanalites ilmuva kasutamisest esmase ja tähtsaima uudisallikana. Kahtlemata levib müra, reklaami, meelelahutuse ning väärinfo kõrval ühismeedias ka tõsiste inimeste kaalukaid sõnumeid, kuid kui neile saab selgeks, et see ei ole kiire ja tagatud tee teavet filtreerivasse, toimetatud ajakirjandusse, küllap korrigeerivad nad ka oma suhtlustaktikat. Lõpuks märkavad seda ehk reklaami­andjadki, et puhtamas ja soliidsemas keskkonnas jõuab oma kaubaga ostujõulise tarbijani paremini kui seal, kus kõik kõigest lihtsalt kisendavad.

Selles, et suhtlus valitsuse ja ajakirjanduse vahel sedavõrd teravaks ja kurjasõnaliseks konfliktiks on pööranud, jagub tubli annus süüd ka valitsusele. Mitte ainult ajakirjanduse käibemaksu suurendamisel, vaid kõigi maksumuutuste põhjendamisel on oponentidele ja sihtmärkidele vastuseis ise liiga kergeks tehtud, sest iga minister annab igal sammul mõista, et teeb seda, mida teeb, vastu tahtmist, justkui mingi suurema nähtamatu käe tööriistana.

Tõesti, neli miljonit ei ole riigieelarve seisukohalt elu ja surma küsimus ja kui alles äsja on mõne majandussektori tulemusliku vastumängu tõttu hoopis suuremate summade sissenõudmisest üsna kerge käega loobutud, siis ongi end ise relvituks tehtud, kui nüüd peab ajakirjanduse majanduslikku ahistamist põhjendama. Tagumises järjekorras mängu toodud solidaarsuse argument jääb nõrgaks.

Väike kahtlus, et toimetuste ärevushoo on põhjustanud ikkagi trükimeedia ettevõtete omanikud, siiski jääb. Käibemaksu kasvu järel saabuva õuduste aja kirjelduste keskmes on väide, et toimetused peavad töölt ära saatma iga kaheksanda ajakirjaniku, nelja miljoni eest kokku sadakond inimest. Tööturu üldpildis on see köömes, mis rahandusministeeriumi või töötukassa ametnike hinge väga ei liiguta, kuid paneb ajakirjanikud toimetustes üksteist kahtlustavalt piidlema, õhutab siseintriige, soosib ülemustele meelepärast käitumist ehk pugemist ning muud negatiivset. Trükimeedia ajakirjanike üldine tuntus jääb miljonite lemmikutest telenägudele kõvasti alla ning vähemasti seni, kuni peatoimetajad ei too välja konkreetseid inimesi, kes ära saadetakse ja kes alles jääb, on keeruline laia lugejaskonna kaastunnet pälvida, eriti nende hulgas, kes on igapäevast leiba teeninud viimastel aastatel enim räsida saanud majandusvaldkondades teenindusest puidutööstuseni. Üldse kaitseb töökohti kõige paremini ametiühinguline ühistegevus, mitte omavaheline ussitamine, aga selles vallas ei ole ajakirjanikud aastakümneid erilist indu ilmutanud.

Kättemaksuspiraalil jätkamine ei ole lahendus. Mida positiivset heast ja teravast tülist kaasa võtta, küsiks siinkohal suhtenõustaja. Valitsus on oma otsuse teinud. Mida teevad meediamajad, selgub ehk siis, kui peatoimetajad on kollektiivkirjas tõotatud sissehingamise harjutuse lõpule viinud.