Tappev kellavärk

Inimestele kannatuste põhjustamisest hoidumine on iga valitsuse võimuses ka halval ajal.

KAAREL TARAND

Kaks korda aastas inimesi tabav kellakeeramise nuhtlus on jälle käes. Tuttav ja terve igaviku kestnud vaidlus selle toimingu otstarbekuse üle saab korraks elu sisse, et siis jälle lahenduseta raugeda – lepitakse, kohanetakse. Kellakeeramise sunniga Eestis tuletab valitsus kodanikele meelde, et riik on sõjas. Just energia­sääst, valge aja parem ärakasutamine oli põhiargument osutikruvimise toeks riikides, kus see keset Esimese maailmasõja majanduslikku kaost 1916. aastal leiutati ja rakendati. Eesti jõudis iseseisvana ilmasõtta hilinemisega alles 1918. aastal ja elas tsaaririigi koosseisus vana kalendri järgi, kus päevadki olid valed, mis siis veel tundidest rääkida. Aga suur lugu kehtib, sõja võitmiseks on vaja kella keerata.

1970ndate naftakriisis vaimustus maailm taas enesepettuslikust ideest, justkui saaks lihtmehaanilise nipiga universumi korralduse üle kavaldada. Sellest ajast on Eestis kellakeeramise kaitseks korratud laiast ilmast tuntud, ehkki oma kaalu kaotanud väiteid. Aga vööndiajalt suveajale ja tagasi hüppamise otsuse sisustamiseks ei ole meil endiselt õiget omasõnagi, mis selgitaks inglise keele kombel (daylight saving time) asja kunagist majanduslikku mõtet. Kui räägime suveajast ja talveajast, siis ennekõike aastaaegadest, mitte kellakeeramisest.

Nelja aasta eest oli Euroopa Liit lähedal kellakeeramise jandi lõpetamisele. Sirbiski võttis geofüüsikadoktor Andres Kuusk saaga ammendavalt kokku¹. Kuid Euroopa poolpehme otsus ei olnud siduv ning suunati tagasi liikmesriikide pädevusse, nood on aga erisugustel ette­käänetel otsustamist aina edasi lükanud. Kaja Kallas, ise varem „ajale jalgu jäänud“ kellakeeramise vastane, mainis peaministrina, et kellakeeramise lõpetamine on heade, mitte halbade aegade teema, järelikult võib see oodata. Lõputult, sest julgeoleku- ja kliimakriisi katkematu süvenemise jutlustajad ju heade aegade naasmist ette ei näe, teema laua alt välja ja laua peale ei saa ning nüri visadusega jätkame ühiskonnale täiesti tarbetu koormise rakendamist sentigi tulu saamata.

Börsielektri ajastul ja valgustustehnika revolutsiooni järel on lõplikult sisu kaotanud kunagine Benjamin Franklini osutus, et kui prantslased varem ärkaksid, kuluks neil palju vähem küünlaid. Elektribörsi hinnakujunduses ei ole ööl ja päeval tähtsust ning päike, tuul, tsüklonid ja antitsüklonid ei arvesta oma tegevuses vööndiaegade, inimeste unevajaduse ega tööharjumustega. Kunstliku valguse tootmine on inimkonna energiabilansis sedavõrd mikroskoopiline kulu, et kulu kartmata jaksab ta avakosmostki valgustada ning enam kui 80% inimestest elab ja kannatab valgusreostuse ehk üleliigse tehisvalguse käes. Ei ole defitsiiti, mida kellakeeramise abil vähendada.

See-eest on Eestis eelarvedefitsiit, mida valitsus raevukalt vähendab nii maksukoormuse kasvatamise kui ka kulukärbetega riigieelarves. Rahandusminister Jürgen Ligi on küll „euroopaliku kellakeeramise“ kauane toetaja, kuid kärpevõimaluste otsinguil ja efektiivsuse nimel võiks temagi nüüd oma ego alla suruda, sest kellakeeramisest loobumine on karjuvalt ilmne säästukoht.

Eeldagem tagasihoidlikult, et miljon Eesti täiskasvanud elanikku pühendab kohustuslikule kellade õigeks sättimisele mõlema ülemineku korral ühe minuti. Kuni valdav osa ühiskonnast ei ole oma kodudes, kirikutes ja töökohtades tiksuvaid kellavärke iidseist moodsateni ühendanud asjade internetti, on see käsitöö. Kaks miljonit minutit aastas, mis tähendab ümmarguselt 17 inimese täistööaastat ja keskmises palgakulus tööandjale väljendatult 548 000 eurot. See pisut üle poole miljoni on raha, mis võiks kuluda mõtestatud tööle ja lisandväärtuse tekkele, mitte seierimängule.

Reaalsusele lähem arvutus võtaks aluseks siiski, et igaühel kulub suve- ja talveajale üleminekuga tegelemisele aastas mitte kaks minutit, vaid kaks tundi, sest arvesse peab minema ka igakordsele kohanemisele kuluv aeg, aga ka teema korralise arutamise, kirumise või rõõmustamise ajakulu. Sel juhul oleks tulemus palgarahas 33 miljonit, mis ei tohiks ka rahandusministeeriumile märkamatu summa olla. Lisagem digimaailma püsti hoidvate ettevõtete kulu ja saame võimalikuks säästuks ühe täiesti ohutu otsusega üheksakohalise summa.

Selle vastu võib väita, et kellakeeramise lõpetamisest tekkivat vaba aega ei kasuta inimesed töötamiseks ja nii ühiskonna jõukuse kasvatamiseks ning pealegi keeravad nad kelli niikuinii väljaspool tööaega, seega töö ei jää tegemata. Nii arvajatele meenutan, et ka vaba aja veetmisel on majanduslik sisu, teenuste tarbijate vaba aeg tähendab raha liikumist, töökohtade teket ja ellujäämist või koguni kasumit tervetele majandusharudele.

Teiselt poolt, ega seda sisu ei pea olema. Inimene, kes Jürgen Ligi aasta­taguse seisukoha järgi „pole ainult loom, kes elab päikese ja pimeduse järgi kogu ööpäeva, vaid tal on päeva jooksul nii kohustused kui ka tekkinud vaba aeg, mida vanasti polnud“², on ligimestega ühtviisi väärtuslik ka juhul, kui kasutab vaba aega ainult jõudeolekuks. Marcel Proust täheldas juba enam kui sajandi eest kahetsusega, et „eriti sestsaadik, kui kehalised harjutused nii moodi on läinud, kipub jõudeelu sportlikku kuju võtma ka sportimisest vabal ajal, nii et aja surnukslöömine toimub sageli mingis palavikulises elevuses, mis igavusele justkui enam kohta ega aega ei jäta, mitte enam endisaegses mõnusas äraolemises.“³ Kas mõni somesõltlane tunneb end ära?

Ja veel: kui inimesel, eriti teistest rohkem pingutaval tippjuhil, ei ole vaba aja veetmiseks vaba aega valgel ajal, siis pole lahendus kellakeeramises, vaid töökalendri korrastamises. Elementaarne juhtimistõde on ju, et kui su kalender on kogu aeg täis ning seal puuduvad mõtlemiseks, eraelu korrashoiuks ja muuks mõnusaks vabad aknad, siis sa ei juhi, vaid sind juhitakse, oled huvirühmade ja püüdlike assistentide mängukann.

Lõpuks liigitub kellakeeramine tarbetuks bürokraatlikuks toiminguks, mille vähendamist on kõik valitsus­erakonnad programmiliselt lubanud. Liberaalid ju ei sekku kodanike eraellu, kohustuslik kellakeeramine aga seda just on – ja eriti räigel viisil.

Kellakeeramise poliitilise pisiasja veetilgas peegeldub ka otsustajate laiem väärtusilm. See põhjustab ebamugavust või koguni kannatusi ainult nõrkadele, mitte tugevatele. Nõrkade, väetite ja saamatute koht kõigi nende hädadega on ootesaali järjekorras, kus nad võivad oma katkist sisekella remontida, mitte nõudmisi esitada ja ka tugevaid vaeseks vinguda. Neid teenindab riigivõim siis, kui tugevate ja toimekate suured mured on lahendatud, kõik koos on solidaarselt ära pingutanud julgeoleku ja eelarve­tasakaalu nimel. Või ei teeninda ka siis, sest takistuseks võivad saada ka kitsad ja varjatud erakondade või nende sponsorite huvid. Selle kohta on poliitkeeles käibel igasuguseid ümberütlemisi, nagu „poliitilise tahte puudumine“ või „konsensuse otsimine“. Kokku on aastatega kogunenud nii palju lõputult venivaid, sahtlites hallitavaid või laua alla pudenenud seaduseelnõusid, et need vääriksid omaette registrit. Need on vajalikud, tehtavad, aga tegemata teod.

Teistega on lihtsam. Et keegi ei kannataks, peab vaid hoiduma valu põhjustamisest. Kultuuritöötajate hiljutisel meeleavaldusel andis Hasso Krull selleks lihtsa soovituse, mis kehtib ka kella­keeramise kohta: „On nimelt võimalik midagi teha, täpsemalt midagi tegemata jätta, mida hiljem ei pea kahetsema. See on suurepärane võimalus, mis on hetkel täiesti avatud. Mõelge järele, äkki jätame ühe lolluse tegemata ja pärast pole kahetseda mitte midagi.“

1 Andres Kuusk, Suveaeg ja talveaeg. – Sirp 23. X 2020.

2 Jürgen Ligi, Millal see jama lõpeb?. – Postimees 29. X 2023.

3 Marcel Proust, Taasleitud aeg, Tartu 2021. Tõlkinud Tõnu Õnnepalu. Lk 19.