Juhime evolutsiooni, aga kuhu? Lugu sellest, kuidas inimene loodusele vastu hakkas ja haledalt läbi kukkus

KURMO KONSA

Murest looduse pärast kumab kusagilt kaugelt läbi ka uhkus inimese jõu ja võimsuse üle. Seda ei ole küll kombeks tunnistada, aga nii see ometigi on. Lõpuks on ju inimesed need, kes loodusele „appi lähevad“, metsad ja rannad sodist puhtaks teevad ja korduvkasutusega topsidest latet joovad. Ei pea vist mainimagi, et loodusel on sellest ükskõik. Loodus lükkab hõlpsasti kõrvale kõik katsed teda alistada, tema üle valitseda või isegi tema eest hoiduda. Põhjus on väga lihtne: ka inimene on looduse osa ja allub looduse seadustele. Inimesed võivad üksteist ninapidi vedada, aga mitte loodust. Ei tasu ka unustada, et loodus on halastamatu, mitte inimlikus mõttes, vaid selles, et loodusseadused ei hooli kellegi arvamusest ja tunnetest. Milline on maailm siis, kui paigutada inimene tema õigele bioloogilisele kohale?

Meid on küll palju, aga oleme üksi

Kui vaadata inimest koos kõikide Maal elavate elusolenditega, siis selgub tõsiasi, et inimesi on küll arvult palju, aga ollakse üsna üksi. Kuidas seda mõista? Inimene on bioloogiline olend liiginimega Homo sapiens sapiens, nüüdisinimene ehk pärisinimene. Tegemist on perekonda inimene (Homo) kuuluva alamliigiga. Teiseks, nüüd juba väljasurnud liigiks selles perekonnas oli Homo neanderthalensis, neandertallane ehk neandertali inimene. Lähimate sugulas­liikide arvukusega ei saa samuti kiidelda. Inimlaste ehk hominiidide (Hominidae) sugukonda kuuluvad peale inimese veel orangutanid, gorillad ja šimpansid.

Kõikide elusorganismide liikide arvu Maal ei tea täpselt keegi. Isegi teadlaste hinnangud kõiguvad ühest-kahest miljonist 100 miljonini. Kõige realistlikumad hinnangud jäävad vahemikku 5–20 miljonit.¹ Taimeliike on praeguseks teada 320 000 ja loomaliike 1,5 miljonit, kuid uusi liike kirjeldatakse juurde kiirusega u 10 000 liiki aastas. Loomulikult sureb ka osa liike välja, enne kui keegi neid kirjeldada jõuab. Seeneliike on teada 148 000, seejuures avastamata seeneliike on ilmselt veel miljoneid. Kõige enam elutseb Maal aga bakteriliike, kellest me jällegi tunneme vaid murdosa. Bakteriliike võib olla isegi kuni triljon. Viiruste kohta on raske midagi täpsemat arvata, aga pakutud on arve sadades miljonites.

Hästi, vaatame siis hoopiski isendite hulka ja biomassi. Inimeste arv on muidugi väga suur, 2022. aasta novembris kerkis see arvestuslikult üle 8 miljardi. Inimeste biomass on 105 miljonit tonni – suur kogus küll, kuid see moodustab kõigest 0,01% Maa elustiku biomassist. Inimene koos kariloomadega moodustab 96% kõikide imetajate biomassist.

Need on suured arvud, aga vaadakem nüüd, kes siis tegelikult Maal valitsevad. Kõik loomad – sealhulgas imetajad, inimene kaasa arvatud; linnud, kalad, putukad moodustavad kõigest 0,37% kogu Maal olevast biomassist. Suurema osa biomassist moodustavad seega taimed, bakterid, seened ja bakterite sarnased ainuraksed mikroorganismid arhed. Maa suveräänseteks valitsejateks võib lugeda taimi, kes moodustavad kogu biomassist 82%, neile järgnevad bakterid, kelle arvele langeb 13% biomassist. See on täiesti mõistetav, kuna taimed ja autotroofsed bakterid on peamised orgaaniliste ühendite valmistajad. Nemad moodustavad toiduahelais esimese lüli ehk siis valmistavad orgaanilise aine, mida kõik ülejäänud organismid tarbivad. Suur osa organismidest elab maismaal (86%), ookeanide arvele langeb vaid 1%. Suur osa bakteritest elab aga hoopiski peitununa sügavale maapinda.

Loomadest moodustavad inimesed samuti vaid täiesti tühise osa. Maa valitsejateks on ilmselgelt lülijalgsed, ennekõike putukad, kes moodustavad kõikidest loomaliikidest 75%.

Järeldus on ilmne: nii isendite arvult kui ka biomassilt ei ole inimesed kaugeltki maailma valitsejad. Inimkond on tühine osa kogu elusmaailmast. Sedasama ei saa muidugi öelda meie tegude kohta.

„Suurte tegude“ tallermaa

Nii nagu laulis kunagises multifilmis Aatomik: „Olen ise väikene, olen väike, kuid mu jõud on suur,“ on ka inimkond harukordne just oma tegevuse poolest. Tõsi on see, et kõik elusolendid mõjutavad keskkonda, kus nad elavad. Tuletagem meelde näiteks korallpolüüpe, Suure Vallrahu „autoreid“. Siiski on inimene erilisel kohal võrreldes teiste organismidega just keskkonna muutmise ulatuse aspektist. Inimliik on võimeline mõjutama ökosüsteeme äärmiselt suurel määral kuni nende täieliku hävitamiseni välja.

Inimese levimisega üle maakera on kaasnenud märkimisväärne mõju ümbritsevale keskkonnale. Võib öelda, et inimkond on väga võimas keskkonnafaktor, mis on määrava tähtsusega kõikide Maal asuvate ökosüsteemide suhtes. Seejuures pole inimese ajalooline mõju sugugi uus nähtus. Ka oma arengu varastel etappidel muutsid inimesed märkimisväärselt ökoloogilist keskkonda, kogudes söödavaid taime- ja loomaliike, põletades metsi ja rohumaid, et luua kasutatavatele taimeliikidele soodsamaid tingimusi. Inimene on muutnud keskkonda nii kohalikul, regionaalsel kui ka üleilmsel tasandil juba vähemalt viimase 50 000 aasta kestel. Globaalselt peetakse esimeseks olulisemaks nn megafauna hävitamist inimeste poolt. Megafaunaks kutsutakse Austraalias, Ameerikas ja ka muudes maailma piirkondades elanud hiigelsuuri loomi, nt laisikud, äikeselind, hiigel-kängurud, mammutid, piisonid, karvased ninasarvikud jt. Nende väljasuremise põhjustes ei ole teadlased ühel meelel, aga inimeste osalust selles peetakse tõenäoliseks. Hinnatakse, et ajavahemikul 52 000 kuni 9000 aastat eKr kadus üle 178 suurimetajate liigi.² Teisalt on leitud, et juba 200 000 aastat tagasi muutsid inimeste tekitatud tulekahjud taimestikku suures ulatuses.

Koos põllumajanduse arenguga hakkas inimese mõju järjest suurenema. Viimase 5000 aastaga on inimtegevuse mõjul vähenenud kogu Maa elustiku biomass poole võrra, peamiselt metsaalade raadamise ja põllumaaks muutmise teel. Just põllumajandus kujundab keskkonda üha enam ümber. Täna­päeval moodustavad 60% kõikidest imetajatest koduloomad, peamiselt veised ja sead. Lugu pole teistmoodi ka lindude puhul, neist 70% on tehistingimustes peetavad kodulinnud. Põllumajanduse ja loodusliku keskkonna muutmine on viimase 5000 aasta jooksul vähendanud biomassi hulka 50% võrra.³

Inimene korraldab ümber aineringeid

Märksa enam kui mõju loomaliikide arvukusele ja levikule näitab inimtegevuse ulatust toime keemiliste elementide ringetele ja maapinna ümberkujundamine. Inimese tegevus mõjutab suurel määral peamisi keemilisi tsükleid, millest sõltuvad kõik Maa öko­süsteemid. Inimene kasutab üle poole kogu planeedil fotosünteesi tulemusena moodustuvast orgaanilisest ainest (primaarproduktsioonist).⁴ Inimmõju Maa süsinikuringele on alates XVIII sajandist järjest enam kasvanud ning ulatus 2021. aastal 36,3 miljardi tonnini.⁵ Sellise koguse süsiniku lisandumise tagajärjel süsinikdioksiidi sisaldus atmosfääris suureneb ning kuna süsinikdioksiid on üks kasvuhoonegaasidest, kaasneb sellega Maa kliima soojenemine. Praegune süsinikdioksiidi sisaldus atmosfääris võib olla 20 miljoni aasta suurim.

Põhjapoolkeral on XX sajand olnud viimase 1000 aasta jooksul kõige soojem. Maa keskmise temperatuuri tõus mõjutab vahetult ka inimest, kuigi selle mõju täpne hindamine on jällegi keerukas. Kuumalained ja ebatavalised kliimanähtused tekitavad otsese ohu inimeste elule ja tervisele. Keskkonnatingimuste pikemaajaline ja püsiv muutumine ei pruugi olla nii hirmuäratav ja kohe silma­torkav, aga see kujundab ümber kogu eluslooduse geograafilise jaotuse Maal.

Inimene on asustanud kõikvõimalikud elukeskkonnad ja lühiajaliselt isegi ookeanisügavused ning lähikosmose. Juba esiajaloolised kütid ja korilased hõivasid peale sobivamate elupaikade ka vägagi äärmuslike keskkonnatingimustega Arktika jääväljad ning Austraalia ja Lõuna-Aafrika kõrbed. Ekstreemsetes tingimustes ellujäämiseks kasutab inimene tänapäeval tehnika abi. Hoolimata tehnoloogilistest edusammudest mõjutavad siiski kõiki endiselt ka keskkonnatingimused. Üheks võimaluseks, kuidas hinnata keskkonnatingimuste mõju inimesele, on kasutada ökoloogilise niši mõistet. Ökoloogiline nišš ongi mingi populatsiooni püsimiseks vajalike keskkonnategurite olemasolu. Kui võtta arvesse vaid temperatuuri ja sademeid, siis võib seda ka nimetada klimatoloogiliseks nišiks.

Küsimusele, milline on inimese klimaatiline nišš, polegi kerge vastata. Kui alustada sellest, mis on selge, siis on näha, et külmades piirkondades, kus keskmine temperatuur on alla null °C, elab vähem kui 1% inimkonnast. Samuti elab vähe inimesi aladel, kus on kuiv (aastane keskmine sademete hulk alla 400 mm). Võrdluseks võib tuua Eesti, kus aasta sademete summa ulatub 550 mm rannikul ja saartel 750 mm Lääne- ja Kesk-Eestis. Suurem osa inimpopulatsioonist elab temperatuurivahemikus 0–30 °C. Siiski elab suurem osa inimesi soojemates piirkondades, kus temperatuur on vahemikus 20–30 °C. Kui vaadata inimeste arvu ruutkilomeetri kohta, siis see on keskmiselt suurem mõõdukama temperatuuriga aladel.⁶ Piirkonnad, kus keskmine temperatuur on üle 30 °C, ei ole inimestele jällegi väga sobivad. Loomulikult on inimeste ökoloogiline nišš ajaloo jooksul muutunud. Kui inimliik Aafrikas välja kujunes, siis sõltus neile sobiv temperatuurivahemik esialgu vaid organismi füsioloogiast. Mõnus temperatuur oli ilmselt vahemikus 21–27 °C. Selline soojavõitu olemine meeldib meile praegugi.

Peale tule, riietuse ja varjualuste kasutuselevõttu said inimesed hakkama juba peaaegu igasugustes keskkonnatingimustes. Kindlasti ei tohi unustada ka vee kandmiseks sobivate nõude olemasolu, mis tegi võimalikuks inimeste asumise kuivadesse piirkondadesse. Ilmselt oligi inimeste klimaatiline nišš kõige laiem just püügimajanduse ajal. Koos põllumajanduse levikuga, mis algas umbes 10 000 aastat tagasi, hakkas inimese klimaatiline nišš jällegi kokku tõmbuma. Inimeste arv kasvas just sellistes piirkondades, mis olid sobivad taime- ja loomakasvatuseks. Põllumajanduseks kõige sobivamad tingimused valitsevad just parasvöötmes.

Mis saab siis, kui kliima muutub? Sellisel juhul on elusorganismidel kaks võimalust. Kas kohaneda muutuvate oludega või liikuda sinna, kus kliimatingimused on jäänud endiseks. Inimene tegutseb samamoodi kui kõik teisedki elusolendid. Mingi osa kohaneb muutuvate oludega ja mingi hulk rändab sobivatesse piirkondadesse. Võimalikku migratsiooni on püütud ka modelleerida, kuid need tulemused on väga esialgsed.

Kas inimene on kerge saak?

Kuidas teised elusorganismid inimest ära kasutavad? Kuigi ohuolukordades võivad inimesi rünnata paljud loomad, on inimene otseseks saagiks küllaltki vähesetele kiskjatele. Otseste inim­sööjate hulka võib lugeda lõvid, tiigrid, leopardid, jääkarud, suured krokodillid, Komodo varaanid ja hüäänid. Inimeste arv, kes lihtlabaselt nahka pistetakse, ei ole siiski väga suur. Selle kohta on raske andmeid leida, kuid näiteks lõvid tapavad aastas 50–250 inimest. Ilmselt kõige enam söövad inimesi ära krokodillid, Aafrikas sureb igal aastal krokodillirünnakute tagajärjel ligikaudu 1000 inimest. Hoopis suuremas ulatuses kasutavad inimest ära mitmesugused parasiidid ja haigustekitajad.

Keskkonna tehislikustumine on muutnud ka haiguste iseloomu ja levikut. Inimese tihe kokkupuude kodu- ja metsloomadega annab võimaluse zoonootilistele haigustele, mida põhjustavad teistelt liikidelt inimesele üle kanduvad patogeenid. Inimhaiguste ajaloole tuginedes võib küllaltki kindlalt väita, et selline haigustekitajate levik loomadelt inimestele on pigemini reegel kui erand. Uute looduslike piirkondade hõivamine ja inimeste kokkupuuted loomadega on olnud paljude haiguste inimestele ülekandumise põhjuseks. Tänapäeval teadaolevatest haigustest on ligikaudu 60% just sellise päritoluga. Veislastelt on inimesed saanud leetrid, tuberkuloosi, Siberi katku ja rõuged; sigadelt ja veelindudelt pärinevad gripp ja läkaköha; lindudelt malaaria, koerlastelt marutõbi, hirvlastelt Lyme’i tõbi (borrelioos), ahvidelt HIV. Koroonaviiruse täpne allikas ei ole teada, kuid suure tõenäosusega on selleks nahkhiired.

Inimestele kõige ohtlikumad mikroobid ongi enamasti just need, mis põhjustavad zoonootilisi haigusi. Igal aastal registreeritakse umbes 15 uut patogeenset mikroorganismi.⁷ Viimase paarikümne aasta jooksul on toimunud laiaulatuslikke kas siis uute või taas ilmunud viiruste põhjustatud epideemiaid. Näiteks võib tuua ägeda respiratoorse sündroomi (SARS) viiruse, linnu­gripi viiruse, respiratoorse sündroomiga Lähis-Ida koroonaviiruse, Ebola ja muidugi SARS-CoV-2, mis põhjustas COVID-19 pandeemia.

Vaid ligikaudu vähem kui 1% bakteritest põhjustab inimestele haigusi ja bakterite vastu on õnneks olemas anti­biooti­kumid. Esimese antibiootikumi avastas Alexander Fleming 1928. aastal. Tegemist oli penitsilliiniga – ainega, mida eritavad hallitusseened oma konkurentide, bakterite, hävitamiseks. Laiemasse kasutusse jõudsid antibiootikumid 1940. aastatel ning see mõjutas kardinaalselt nakkushaiguste ja haava­nakkuste ravi. Senised surmavad haigused muutusid ühtäkki lihtsalt ravitavaks. Bakterinakkuste korral on tänapäeval peamised probleemid seotud antibiootikumidele resistentsete bakteritüvede ilmumisega. Antibiootikumidele resistentsete bakterite tõttu suri 2019. aastal 4,95 miljonit inimest. Tegemist on juba praegu ülimalt tõsise probleemiga, millele kiireid lahendusi ei ole.⁸ Selle põhjuseks on aga jällegi inimene ise, kes kiirendab märkimisväärselt bakterite evolutsiooni.

Seened põhjustavad aastas kuni miljardi inimese nakatumise ja ligikaudu 1,6 miljoni inimese surma. Andmed on muidugi ligikaudsed, kuna seen­nakkusi on küllaltki keeruline diagnoosida. Samuti on inimestele patogeensete seente täpsem uurimine alles lapse­kingades. Ilmsesti on seened just see organismirühm, kust võib välja ilmuda üks või ka mitu vägagi ohtlikku haigustekitajat. Tuntud 150 000 seeneliigist põhjustavad inimesel haigusi umbes 200 liiki.⁹ Samal ajal on avastamise ootel veel mõned miljonid seeneliigid ja nende hulgas olevate patogeenide hulk on teadmata.¹⁰ Seente esiletõus patogeenidena on seotud mitme asjaoluga. Ühelt poolt suureneb immuunprobleemidega inimeste hulk, osa neist põeb immuunsüsteemi kahjustavaid haigusi, näiteks aidsi, teised kasutavad loomulikku immuunsust mahasuruvaid ravimeid. Häired immuunsüsteemi töös avavad aga kohe tee seennakkustele. Teisalt mõjuvad keskkonnamuutused, nt keskmise temperatuuri tõus, soodsalt seente levikule. Seenevastaseid ravimeid on vähe ja seened kipuvad nende vastu resistentseks muutuma.

Nakkushaiguste puhangute ja uute patogeenide ilmumise sagedus on alates 1980. aastatest järjest kasvanud. Tõsi küll, tänu ennetus- ja ravimeetodite arengule on nakkushaigustest mõjutatud inimeste arv vähenenud. Zoonootiliste haiguste sagedus on samuti tõusuteel, kasvab ka üha uute seda tüüpi haigustekitajate arv.¹¹ Lõppjäreldus on lohutu: uued pandeemiad tulevad igal juhul, sest levikukeskkond on lihtsalt nii hea.

Mida enam inimesed metsaalasid raadavad, kas siis selleks, et saada põllumaad, rajada kaevandusi või elamumaad, seda rohkem satuvad nad kontakti patogeene kandvate elusolenditega. Mida vähemaks jääb loomadel elupaiku, seda tihedamalt nad koonduvad ja seda suurem on tõenäosus uute haigus­tüvede tekkeks. Uuringud on näidanud, et kui bioloogiline mitmekesisus väheneb, siis jäävad ellu nimelt need loomad, kes kannavad inimestele ohtlikke haigus­tekitajaid.¹² Kui metsade pindala väheneb 10%, siis samal ajal suureneb malaariahaigete arv 3,3 protsendi võrra, mis ei tundu esmapilgul väga suure tõusuna, kuid tähendab 7,4 miljonit inimest.¹³

Inimestel on selge suundumus koguneda järjest suurematesse gruppidesse. Praegu elab 56% ehk 4,4 miljardit inimest linnades ning linnade kasv jätkub. Tihedalt koos elavad inimhulgad on lausa ideaalne keskkond haigustekitajate levikuks. Teiseks nakkuste leviku soodustajaks on loomulikult reisimine. Transpordi arengu ja inimrühmade vaheliste kontaktide suurenemisega on alati kaasnenud ka haiguste levik.

Inimene kui evolutsiooni kiirendi

Inimese tegevus kiirendab suurel määral mitmete liikide, ennekõike haigustekitajate, põllumajanduskahjurite, inimkaaslejate ja kütitavate loomade evolutsioonilisi muutusi. Näited antibiootikumidega kohanevatest bakteritest ja insektitsiidide suhtes resistentsetest putukatest kinnitavad organismide bioevolutsiooni otsest sõltuvust inimtegevusest. Inimesest on saanud kõige mõjukam evolutsiooniline tegur Maal.

Inimesest tugevasti mõjutatud ökosüsteemides on organismide kiirenenud evolutsioon vägagi tavaline. Arvestades inimkonna mõju tugevnemist on selge, et inimese kiirendatud evolutsioon tekitab inimkonnale üha suuremaid probleeme ja need ei piirdu kaugeltki ainult haigustekitajate või biokahjustajatega. Nii näiteks vähendab intensiivne kalapüük kalade kasvukiirust ja peenema keha tõttu mahuvad nad läbi võrgusilmadest. Liikide ümberpaigutamine põhjustab nii ümberpaigutatavate liikide kiiret kohastumist uue keskkonnaga kui ka kohalike liikide evolutsiooni kiirenemist. Sellised inimese tekitatud evolutsioonilised muutused võivad ületada looduslikku evolutsioonikiirust suurusjärkude võrra.

Järeldus on jällegi lihtne: Maa ökoloogiline keskkond on juba muutunud ja muutub edaspidi kiirenevas tempos. Küsimus on selles, kas inimkond suudab kohaneda nende ülisuurte keskkonna­muutustega, mida ise esile kutsub. Inimene reageerib keskkonnamuutustele nagu kõik teisedki elusolendid, see tähendab, et inimene püüab keskkonda üha enam kontrollida, tehes seda tehnoloogia ja tehnika abil. Sellega kaasneb ka inimese eraldamine loodusest, inimese pidamine millekski muuks kui tavaliseks bioloogiliseks liigiks teiste hulgas.

Kuid inimese eriomased tunnused ei tee tema bioloogilist olemust olematuks. Kõik liigid sõltuvad üksteisest ning inimese puhul on see sõltuvus võrreldes paljude teiste elusolenditega veelgi suurem. Elu ja evolutsiooni seaduspära inimene muuta ei suuda, loodetavasti suudetakse muuta oma suhtumist ja käitumist.

1 Andy Purvis, How did IPBES Estimate ’1 Million Species At Risk of Extinction’ in #GlobalAssessment Report. – ipbes.net 22. V 2019.

2 Hannah Ritchie, Fiona Spooner, Max Roser, Biodiversity. Our world in data.

3 Vaclav Smil, Harvesting the Biosphere: The Human Impact. – Population and Development Review 2011, 37, 4, lk 613–636.

4 Rob Dunn, A natural history of the future. Basic Books, London 2021, lk 16.

5 IEA. Global energy review: CO₂ emissions in 2021.

6 Chi Xu, Timothy A. Kohler, Timothy M. Lenton, Jens-Christian Svenning, Marten Scheffer, Future of the human climate niche. – Proc. Nat. Acad. Sci. 2020, 117, lk 11 350–11 355.

7 Bjørg Marit Andersen, Dangerous Microbes. Prevention and Control of Infections in Hospitals. Springer 2018, lk 1021–1028. doi:.

8 Tosin Thompson, The staggering death toll of drug-resistant bacteria. – Nature 31. I 2022.

9 Antonis Rokas, Evolution of the human pathogenic lifestyle in fungi. – Nat. Microbiol. 2022, 7, lk 607–619. 0

10 David L. Hawksworth, Robert Lücking, Fungal diversity revisited: 2.2 to 3.8 million species. – Microbiol. Spectr. 2017, 5, 4.

11 Katherine F. Smith, Michael Goldberg, Samantha Rosenthal, Lynn Carlson, Jane Chen, Cici Chen, Sohini Ramachandran, Global rise in human infectious disease outbreaks. – Journal of the Royal Society Interface 2014, 11, 101.

12 Felicia Keesinga, Richard S. Ostfeld, Impacts of biodiversity and biodiversity loss onzoonotic diseases. – PNAS 2021, 118, 17.

13 Andrew J. MacDonald, Erin A. Mordecai, Amazon deforestation drives malaria transmission, and malaria burden reduces forest clearing. – PNAS 2019, 116, 44, lk 22212–22218.