Ökoloogiline kirjaoskus

Kui ühiskond mõistaks elurikkuse ja ökosüsteemide toimimise põhimõtteid, kaoks suur osa looduskaitse ja argielu vahelisi vastuolusid.

MEELIS PÄRTEL

Enam ei ole uudis, et meie planeedi elurikkus on ohus ja seda tuleb kaitsta. Oleme võtnud kaitse alla haruldasi liike, loonud kaitsealasid looduslikes kohtades, mida soovime säilitada. Tänapäeval on aga ökoloogias vaated avardunud. Elurikkuse ja ökosüsteemide hea käekäik on ülioluline ka väljaspool tava­pärast looduskaitset – iga inimese elus ja tegevuses.

Elurikkad ökosüsteemid on stabiilsemad, nad toimivad ka siis, kui olud on kehvad. Kui me oma metsad ja põllumajandusmaa optimeerime ülimalt produktiivseks – mis puuliik metsas kasvab kõige kiiremini, mis põlluviljad toovad kõige paremini sisse –, siis on see lühinägelik. Selline optimaalsus kehtib vaid praegustele tingimustele. Kui tuleb põud, torm või mõni uus kahjur, kui ilmastik muutub, siis senine ideaalpilt kukub kokku. Mitmekesine ökosüsteem seevastu toimib sellises olukorras enamasti edasi. Nii võib elurikkust vaadelda kui kindlustuspoliisi tundmatu tuleviku ees. Me saame elurikkast maakasutusest küll vähem sissetulekut, aga teame, et oleme tagasilöökide eest paremini kaitstud.

Ökosüsteemi ja elurikkuse vaatenurk kehtib ka meie enda kohta. Inimesed nagu kõik teisedki suured organismid on holobiondid – see tähendab, et me oleme kõndivad ökosüsteemid, kes suudavad toimida vaid koos oma mikrobioomiga. Inimeses on umbes 30 triljonit oma rakku, aga meis toimetab 38 triljonit bakterirakku. Meie mikrobioomi heaolu sõltub meid ümbritsevast loodusest. Kui meie ümber ei ole piisavalt elurikkust, vaesub ka meie mikrobioom, tuues kaasa tervisehädasid.

Meid ümbritsev suur elurikkus on vajalik ka meie immuunsüsteemi heaks käekäiguks. Immuunsüsteem on kui kaitsevägi, mis peab ohtlikud sissetungijad tegema kahjutuks. Nagu iga sõjavägi, vajab ka immuunsüsteem pidevat treeningut, ja saab seda siis, kui kohtub ümbritseva looduse suure elurikkusega. Kui treeningut jääb väheks, hakkab meie sisemine kaitsevägi vigu tegema. Näiteks reageerib üle – seda nimetame allergiaks, või hakkab enda sees röövima ja laamendama, rünnates meie oma kudesid, ja seda nimetame autoimmuunhaiguseks.

Koostöös Tartu ülikooli kliinikumi lastearstidega oleme uurinud Eesti laste allergiate seotust nende elupaiga looduslikkusega. Selgus, et lapsed, kes elasid metsade, soode ja rohumaade ligidal, said allergia palju väikesema tõenäosusega. Meie töö on kooskõlas Soomes tehtud uuringuga, kus lasteaedadesse toodi katseks metsataimi koos mullaga ja lasti lastel mängida. Juba mõne nädala pärast oli neil lastel immuunnäitajad paremad kui kontrollgrupil. Seega on meie tervisele oluline, et meil oleks kontakt loodusega, et saaksime näpud mulda pista ja porisena tuppa tulevat last võiks hoopis kiita.

Eesti laste allergiauurimuses on tähelepanuväärne veel see, et põldude keskel elamine inimese tervisele samalaadset positiivset mõju ei avaldanud. See on ohumärk, ilmselt on meie põllumajandus liigse optimeerimise teed läinud, jättes elurikkuse vaeseomaks. Pikas vaates on elurikkusesõbralik põllumajandus, kus külvipinnad on liigendatud, nende vahel on puid, niiduribasid, moodustades lapiteki moodi maastiku, lõppkokkuvõttes ka inimese tervisele hea.

Elurikkuse tähtsust on hakatud järjest hindama ka linnades. Professor Viktor Masing, kelle sünnist tuleval aastal möödub sada aastat, rõhutas linnalooduse tähtsust juba eelmisel sajandil. Ta oli oma ajast ees, tema mõtteid hakatakse alles nüüd rakendama. Rohkem rohelisust meie ümber loob meeldivama keskkonna, kaitstes kuumuse ja tolmu eest, tugevdades immuunsüsteemi, luues sportimisvõimalusi. Lugematud tööd on näidanud, kuidas heaks vaimseks terviseks vajame loodust enda ümber. Loodus on ka osa meie kultuuri­loost, olles osa meie identiteedist ja lõputuks inspiratsiooniallikaks loometegevuses.

Ökoloogi pilgu läbi me vähendame sel moel ka inimese ja muu looduse vastuolu. Kuna looduslikke metsi ja rohumaid jääb metsanduse ja põllumajanduse tõttu järjest vähemaks, siis on mitmed loomad linna kolinud. See toob linlasele ka muresid. Linnarebased ja puugid levitavad haigusi, linnud häirivad inimese rahu. Paradoksaalselt on selle vastu abiks, kui linna tuuakse rohkem loodust. Seeläbi tekib parem tasakaal, kus meid häirivad kaasasukad ei saa nii vabalt toimetada. Ma arvan, et peaksime oma linnaplaneeringus rohkem vaatama Eesti talumaastiku poole, osa linnaparke võibki sarnaneda puisniiduga, vihmaveed võiksid torude asemel voolata looklevates kraavides, kõrghaljastust peaks igati soosima. Loomulikult on oma koht ka madalaks pöetud muruplatsidel, kus neid on vaja, ja liikumiseks looduslähedastes rohealades on vajalikud kergliiklusteed.

Seega on elurikkus ja toimivad ökosüsteemid meile elutähtsad igas valdkonnas, kui me kasvatame metsa, püüame kala, kasvatame toidusaadusi, arendame majandust, rajame oma elukohti, harime ühiskonda ja arendame kultuuri. Üksnes loodussäästlik ühiskond on jätkusuutlik. Paljud otsused võiksid olla elurikkusele soodsamad, ilma et algne eesmärk muutuks. Väga palju saab loodusega koos teha, mitte looduse arvelt. See aga nõuab teatavaks võtmist ja teadmisi. Kui ökoloogiline mõtlemine jõuaks igasse eluvaldkonda, oleks see hea loodusele ja looduskaitsealadele, vähendaks globaalmuutustest tulenevaid ohte ja teeks suure teene inimese heaolu hoidmisel. Kuidas aga arendada laialdast ökoloogilist kirjaoskust väljaspool kitsast erialateadlaste ringkonda?

Ökosüsteemid on lõputult keerulised ja teadlastena leiame pidevalt uusi seaduspärasid. Kas suudame viia üldised ökoloogiaalased teadmised elurikkuse ja ökosüsteemi toimimise alustest rahva teadmispagasisse? Ma arvan, et see on hea tahtmise korral võimalik. Sama keerulised on inimühiskonnad, majandus, rahandus, poliitika, kultuurilugu. Me eeldame, et haritud inimene teab neist vähemalt üldisi põhimõtteid. Alusteadmised elurikkusest rikastaksid suurel määral meie seniseid üldteadmisi.

Toon näitena kümme elurikkuse ja ökosüsteemide põhimõtet, mis võiksid jõuda rahva üldteadmistesse:

1. Me võime saavutada palju rohkem koos loodusega kui eraldi. Elurikkus tagab ökosüsteemide stabiilsuse, loodusel põhinevaid lahendused on tihti tõhusamad kui tehnoloogilised.

2. Elurikkuses on küll mõndagi inimesele ohtlikku, aga summaarselt on elurikkus meie heaks toimimiseks hädavajalik. Inimene ei saa elada steriilses keskkonnas ja pahalased jõuavad meie juurde niikuinii. Üksikute vaenlaste vastu töötamine ei tohi üle kasvada üldiseks elurikkuse vaenamiseks.

3. Kaitsealad on vajalikud, aga meil on tarvis elurikkust ka mujal, eelkõige inimese ümbruskonnas. Elurikkus on inimese füüsilise ja vaimse tervise eeltingimus.

4. Elurikkus vajab küllaldast ruumi. Elurikkus on suurem ulatuslikel, omavahel hästi seotud loodusaladel. Väikesed elurikkad lapikesed võivad vajalike peatuspaikadena jääda suuremate loodusalade vahele. Oluline on rohevõrgustik!

5. Elurikkus vajab väljaarenemiseks pikka aega, vahel sajandeid. Põlised loodusalad on suurema elurikkusega. Näiteks tuleb hoida metsa seal, kus mets oli ka sajand tagasi, ja raiuda seal, kus mets hakkas kasvama mahajäetud põllul.

6. Kui loodusala on kiirelt vähenenud või kahjustunud, võib sealne elurikkus olla veel mõnda aega suur – liikide kadumine võtab aega. Seda nimetatakse väljasuremise võlaks. Tuleb endale aru anda, et meie loodusvaenulik tegu maksab kätte tulevastele põlvedele. Väljasuremisvõlga annab hinnata ning vähemalt osa väljasuremisi saab ära hoida elurikast ala suurendades ja täiustades.

7. Elurikkuse taastamine on keerulisem kui olemasoleva hoidmine. Kui maastikus on elurikkust veel alles, võib taastamine olla väga edukas, kuid tuleb olla kannatlik, sest taastumine võtab aega. Peatähtis on taastada ökosüsteemi toimimine.

8. Elurikkust saab tundma õppida. Tänapäeval on palju matkaradu, loodus­koole ja kirjandust ning tehisaru laseb edukalt määrata taimi pildi järgi või linde laulu järgi. Kõik saavad harrastusteadlasena teha loodusvaatlusi, mis annavad meile elurikkuse kohta uusi teadmisi.

9. Eestis on maailmatasemel ökolooge, kel on oskusi mõista elurikkuse keelt. Koostöös teadlastega saab otsida parimat lahendust, mis elurikkust võimalikult säästab, aga võib-olla isegi soodustab.

10. Elurikkusel on veel palju pakkuda ja teadlastel järk-järgult avastada. Kui elurikkus väheneb, kaovad ka need veel seni teadmata tulevaste põlvede võimalused.

Kui meie ühiskond mõistaks sügavuti elurikkuse ja ökosüsteemide toimimise põhimõtteid, kaoks suur osa looduskaitse ja argielu vahelisi vastuolusid. Nii nagu me piirame oma kulutusi, peaksime mõistma, miks tuleb ümbritsevas jätta ruumi elurikkusele. Sellest arusaamiseks tuleb omandada ökoloogiline kirjaoskus.