Kolm mälupilti seoses Maria Faustiga

IVO HEINLOO

Mälupilt nr 1

On 2013. aasta juuli. Toimub Kopenhaageni džässifestival. Euroopa mõistes tõeliselt suur muusikasündmus, mis ühendab endas kõikvõimalikku ja kõikvõimatut, ühes otsas mainstream–pop, teises eksperimentaalne helimaailm. On kaunis suveõhtu müstilises ja boheemlaslikus Christianshavni linnajaos. Barefoot Recordsi väikese showcase’i esinejate seas on ka Maria Faust. Maria ongi laval, intensiivses, vabade assotsiatsioonide radu mööda kulgevas dialoogis Liudas Mockūnasega. Minu kõrval istub vanem naisterahvas, kes ilmselgelt ei ole end festivali programmiga kuigi hästi kurssi viinud. Pärast umbes kümmet minutit olukorraga tutvumist, mis tema jaoks on kindlasti auhinda vääriv eneseületus, pöörab daam suured silmad minu poole, vajutab käed kõrvadele ja tormab ruumist kiiremas korras minema.

Inimesi, keda vabaimprovisatsioon pelutab, on palju. Selles muusikas peituv toores jõud ei vasta ilmtingimata inimeste ettekujutusele sellest, mis on esteetiline ja ilus, ammugi siis harmooniline. Sestap tingib vabaimprovisatsioon ka kuulaja väga ausa ja vahetu reaktsiooni, olgu see siis positiivne või negatiivne, ning haarab täielikult endasse või tõukab eemale. Vahepealseid variante ei ole.

Tol Kopenhaageni festivalil kuuldu on Maria Fausti tegevuses ainult üks tahk. Tema mitmekülgsus saab selgeks, kui kuulata läbi kõik tema plaadid, mis seni on ilmunud. Kunstnik tahab alati midagi uut katsetada ja samasse kiiluvette püsima või kinni jäämine on ju loomingulise arengu seisukohalt suisa hukatuslik.

Seetõttu ongi huvitav kuulata Maria Fausti uut plaati „In the beginning“, mis on valminud koostöös Taani laulja-laulukirjutaja Kira Skoviga. Mõned stereotüübid lükkab see jälle ümber. Veidral kombel kohtuvad siin sakraalne ja profaanne maailm. Plaat on salvestatud Lõuna-Eestis ühes õigeusu kirikus. Vaimuliku muusikana see otseselt ei mõju, kuigi viiteid siin-seal on. Igatahes on Faust siin teinud sammukese lähemale popile ja võib-olla Kira Skov omakorda tõsisemale muusikale.

Mälupilt nr 2

On 2007. aasta veebruar. Istun Von Krahlis, kus parajasti on lõppenud või ei ole veel alanud õhtuse kontserdi heliproov. Kontserdil esineb Maria Faust suure ansambliga. Mulle võrdlemisi tundmatu nimi, aga projekt on silmatorkavalt ambitsioonikas. Tunnen end ajakirjanduslikus mõttes täiesti kogenematuna, ahmin kõike endasse, saamata õigupoolest millestki aru, aga pärast vestlust Maria Faustiga hakkan juba natuke nagu saama.

Tegelikult oli see kohtumine pooleldi juhuslik ja intervjuu õnnestus ääri-veeri välja kaubelda, kuna „Jazzkaare“ veebitiimis, mis toona tegutses festivali ajal põhimõtteliselt täismahulise internetipõhise džässiajakirjana, s.t täiesti tõsiseltvõetava muusikaväljaandena, valitses tihe konkurents ja Faust oli juba tollal ihaldusväärne intervjueeritav. Loo pealkirjaks sai „Kõige rohkem inspireerib mind iroonilisus“ ning ma usun, et see väljavõte Maria jutust sobib teda ja tema muusikalist palet iseloomustama ka tänapäeval.

On inimesi, kes ei paku valmis lahendusi, kelle jutust ei õnnestu leida klišeepojukestki, kes ei püüa kuulaja ootusi ennustada, ära arvata ja juba eos neile reageerida. Inimesed, kes väljenduvad mahlakalt ja otsekoheselt nii elus kui ka muusikas, kelle mõtted kulgevad oma rada ja keda ei huvita, kas see, mida nad antud hetkel teevad, on ühiskondlikke norme ja kokkuleppeid või status quo’d arvestades kõige õigem ja sobilikum, kellele status quo’d ei olegi olemas. Selline on ka Maria Faust – vähemalt minu meelest.

Muusikast otsib Maria Faust sündmust. Kui kuulasime paar aastat tagasi „Jazzisessioonide“ sarjas muusikat ja Maria pidi minu küllaltki meelevaldsest ja võib-olla ka mitte kõige paremini õnnestunud valikust esitajaid-autoreid ära arvama, siis mingisuguse nüüdis­džässi plaadi kohta ütles ta „kohutavalt igav“ ja „väga turvaline“. „Paluks midagi jõulisemat!“

Huvitav on ka Taanis elava ja tegutseva Maria Fausti side Eestiga. Mul on tunne, et Eestist eemal viibides on see aina tugevnenud. Ma usun, et ta nõustub. Muidugi avaldub see muusikas – juba „Sacrum Facere“ oli tugevalt juurtega seotud. Faust kavandas siis eesti folkloorile keskenduvat laulutsüklit, mille tarbeks käis ta kirjandusmuuseumis legende ja folkloorimaterjali otsimas, et mõtestada naise rolli minevikus ja tänapäeval. Ka „In the Beginning“, mille esitluskontsert kevadise džässipeo peagi pidulikult avab, on kontseptuaalselt pigem seotud just selle plaadiga.

Maria Fausti ukraina-vene-juudi juured on Saaremaal, praegu võib ta aga end ilmselt kosmopoliidiks nimetada. Üksvahe räägiti palju üleskutsest „Talendid koju!“. Teoorias väga tore ja kindlasti ka praktikas mõnel juhul teostatav, aga igal asjal on mitu tahku. Vaevalt oleks Eestis võimalik pühenduda nii süvenenult kõigele sellele, millega Maria Faust Taanis tegeleb. Teda on ka seal märgatud, muusikaauhinnad Eestist märksa tihedama muusikaeluga riigis ei ole midagi enesestmõistetavat. Ühe jalaga siin, teisega seal, aga teistmoodi ei saakski tõeline dialoog sündida. Kui küsisin Marialt kunagi, kuidas ta Eesti ja Taani muusikaelu võrdleks, siis vastas ta: „Selles mõttes suurt vahet ei ole, et igal pool luuakse palju muusikat ka lihtsalt raha pärast. Džäss jaguneb ju kahjuks või õnneks ikkagi kaheks – kontsertmuusika ja sotsiaalne muusika.“ Mõelgu siis igaüks nüüd ise, mida ühe või teise all mõelda tuleks.

Mälupilt nr 3

On 2014. aasta aprill. Maria Faust istub ühe vanalinna hotelli aknal, kõlgutab jalgu ja mängib saksofoni. Möödujad, peamiselt turistid, on küllap üllatunud. Nii mõnigi jääb kuulama. Midagi on õhus.