Kuno Areng 23. VII 1929 – 8. XII 2017

„Hea teekaaslane Kuno!

Oled asunud teele, kaugele-kaugele teele – sinna, kus taevas toetunud veele …

Olid RAMis suurepärase veohobusena kaas­astuja Gustav Ernesaksa kutsariks-oleku aegu. Tegutsesid ajal, kui eesti koorimuusika helikeel siirdus uude ajajärku. Seal olid Sa kindlameelne ja aktiivne kaasarääkija. Sinu energilisel ja nõudlikul juhatamisel esiettekannetes kõlanud laulud kõrguvad tänapäevani üle hiiglasliku eesti koorilaulude metsa, jäädes praegustele ja tulevastele koorijuhtidele eeskujuks. Oled kasvatanud väärika koorijuhtide-dirigentide põlvkonna, kes teevad oma tegudega meie koorijuhtide õpetamisele au. Olid meie laulupidudel enim juhatanud dirigent. Olid elust kirglikult huvitatud ning aktiivne kaasarääkija. Sa väsisid. Tänan Sind südamest suure töö eest.

Sinu rännukaaslane Olev Oja“

Kuno Areng sündis Järvamaal Järsi külas. Pärast sõda lõpetas Kuno klaveri erialal Suhhumi muusikakooli ning 1959. aastal Tallinna riikliku konservatooriumi koorijuhtimise erialal professor Gustav Ernesaksa juhendamisel.

Kuno Arengu õpingukaaslane, sõber ja hilisem kolleeg Silvia Mellik meenutab ühiseid õpinguid aspirantuuris: „Pärast Tallinna konservatooriumi lõpetamist oli meil Kunoga 1960. aastal võimalus astuda aspirantuuri Rimski-Korsakovi-nimelisse Leningradi konservatooriumisse professor Jelizaveta Petrovna Kudrjavtseva dirigeerimisklassis. Seal tajusin Kunos tahet haarata teadmisi kõigest, kust võimalik.“

1962. aastast töötas Kuno Areng Tallinna riiklikus konservatooriumis (praegu EMTA) ning aastatel 1985–1991 oli seal koorijuhtimiskateedri juhataja, 1982. aastast professor ning 2003. aastast emeriitprofessor. Tema käe alt on võrsunud terve rida tunnustatud eesti koorijuhte ja dirigente, nende hulgas Linda Kardna, Annelii Traks, Anne Dorbek, Toomas Kapten, Elo Üleoja, Laine Randjärv, Indrek Vijard, Olari Elts, Lauri Sirp, Risto Joost, Peeter Perens, Triin Koch, Veronika Portsmuth jpt.

Kuno Areng oli väga viljakas dirigent ja juhatas aastakümneid tippkoore, kelle esinemine oli alati tähelepanuväärne sündmus nii Eestis kui ka maailmas. Ta oli aastatel 1966–1990 RAMi dirigent ning Tallinna Kammerkoori, esimese Nõukogude Liidu kammerkoori asutaja ja dirigent (1962–1993). Aastatel 1961–2000 oli ta Vabariikliku Koorijuhtide Segakoori dirigent, aastatel 1998–2013 Eesti Teaduste Akadeemia meeskoori dirigent ning 1989–2011 Eesti Meestelaulu Seltsi Tallinna meeskoori dirigent.

Silvia Mellik: „Ühine musitseerimine Tallinna Kammerkooris oli aeg, mil nautisin Sinu töö intensiivsust, nõudmiste järjekindlust ja seda meeletut energiatulva tulemuse taotlusel. Sa olid karmilt nõudlik, aga hellalt tänulik saavutuste üle.“

Alates 1962. aastast oli Kuno Arengul au olla rohkem kui 50 aastat laulupidude üldjuht ja dirigent: ta juhatas nii 1962. aastal peetud esimesel noorte laulupeol kui 1969. aasta juubelilaulupeol ning oli 1994. aastal XXII laulupeo muusikajuht. Viimast korda tõusis Kuno laulupeo dirigendipulti 2014. aastal „Koitu“ juhatades.

Meenutab Kuno kolleeg ja sõber Ene Üleoja: „Kuno elu ja tegevus on olnud erakordselt rikas, mõjurikas ja viljakas. Ta oli kõrge kullaprooviga – kirglik, aus ja aateline inimene, muusik ja õpetaja. Väliselt tagasihoidlik, sisemiselt tulemägi – valmis süttima ja sütitama, uut looma ja ise uuenema. Meenutagem Tallinna Kammerkoori: esimene tolleaegses suletud kultuuriruumis, esimene suur rahvusvaheline tunnustus Eesti koorile 1971. aastal Arezzos ja dirigendi eripreemia! Just Kuno hoidis kätt pulsil, et kuuleksime Toompealt liputseremoonia ajal Ernesaksa „Mu isamaad“. Tema Tormise meeskoori­oopuste esiettekanded RAMiga olid julgelt uuenenud pilguga lähenemine meie nüüdisaegsele kooriloomingule. Kuno oli meie koorimuusikas uue laine maaletooja.“

Tema õpilane Peeter Perens, kes valmistub praegu peadirigendina XXVII laulupeoks, lisab: „Kuno Arengus oli ühendatud peenetundeline muusik ja heas mõttes maamehelik, paiguti lausa nurgeline otsekohesus. Igapäevases elus alati toetav ja heatujuline maestro ei jätnud ka kriitikat kunagi enda teada, vaid väljendas seda oma otsekohesel, kuid sõbralikul moel. Ta oli kursis igapäevaelu sündmustega ja sekkus, kui tundis, et on kuidagi vastutav. Muusikas hindas ta enim musitseerimise eredust, ja see väljendus mõnes seda sorti lauses nagu „Kuule, muidu nagu päris hea, aga seda sirakat on vähe!““

Hüvasti, maestro! Sa jääd meie mälestustesse kaunimal kõlal.

Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA

Kultuuriministeerium

Eesti Kooriühing

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

Eesti Meestelaulu Selts

Eesti Rahvusmeeskoor

Tallinna Kammerkoor

Eesti Teaduste Akadeemia meeskoor

Eesti Meestelaulu Seltsi Tallinna meeskoor

Kuno Arengu leinatalitus on 16. XII kell 10 Tallinna Jaani kirikus. Kirik on lahkunuga hüvastijätuks avatud alates kella 9.30. Lähedased paluvad pärgi mitte tuua.