Kuumalaine Tartu maanteel
Palav suvelõpuõhustik ja kammerlik toimumispaik tegid kogu festivalist tiheda ja intensiivse elamuse. Ja seda kõike heategevusena, koduta loomade hüvanguks!
Festival „Fuzz Salvation“ 6. ja 7. IX kultuuriklubis Kidrakuur.
Festivali „Fuzz Salvation“ teine tulemine leidis aset siseruumis, Kidrakuuri uues saalis, mis on küll kuuri kohta kaugelt liiga kesklinnalik ja avar teise korruse ruum. Eelmisest asukohast on siiski osa kuurilaudisest kirurgiliselt eemaldatud ja dekoratsioonina uuele lavaseinale siiratud. Igatahes võinuks asukoht Tartu maantee alguses valmistada rõõmu neile kesklinna ja Kadrioru poolt tulevatele melomaanidele, kelle arvates kipub Tallinna muusikaürituste epitsenter viimasel ajal liiga kaugele põhja kalduma. Vähemalt minu meelest on kontserdipaikade võimalikult lai levik igal juhul meeldiv.
Kõrge, robustsete nõuka ajal valatud betoontaladega lagi on seal mustaks värvitud ja kõik aknad kinni kaetud, nii et kui Keskkool asus avabändina umbes kolmekümnekraadises kuumuses oma põrandaaluseid vibratsioone emiteerima, tekkis tunne, et olen kusagil maa-aluses boileriruumis või salajases postapokalüptilises varjendis. Selle vihase crust-bändi punk on tembitud kord black metal’i tempoka kalkusega kitarrihelides, kord sludge’i või doom’i meenutavate venivate bassiriffidega. Äärmuslikult tasakaalutu ja muutlik, kord kriiskav, kord korisev, kord soiguv naisvokaal jagab hoiatusi kesk-, ühis- ja inimkonda ähvardava hävingu teemal: „Maa sureb!“ Liiguvad kuuldused, et bänd kavatseb peagi tegevuse lõpetada, seega soovitan kõigil, kes neid veel elavast peast näinud ei ole, minna järgmine kord seda stiihilist energiat kogema, kui nad kusagil kontserdi välja kuulutavad.
Pärast kosutavat seltskondlikku värske õhu ja jahtumispausi hämaras kesklinna tagahoovis, nagu nüüd iga laivi järel soovitavaks sai, siirdusin uhket laia treppi mööda tagasi üles. Hello Killu alustas pika, meditatiivse, ambiendiliku palaga, mis jõudis saali luua hoopis muutunud, rahulikuma meeleolu, enne kui hakkas järjest käredamaks ja mürasemaks arenema. Nende kompositsioonid ongi meeldivalt mitmekesised, pakkudes selliseid sujuvaid meeleoluarenguid kontserdi jooksul mitu korda: mahedad abstraktsed helimaastikud koos mõtliku jutustava vokaaliga kasvavad agressiivsemaks eksperimenteerivaks müraks või siis ootamatult jõulisteks bassiriffideks koos trummibiidiga, sekka tempokaid, lühikesi, pungilikult manifesteeriva sõnumiga noise rock’i hitte. Koduselt tunneb duo ennast kõigis neis laadides.
Humoristide soolo
Ilmselt ei saa ma iga järgmise bändi juures hakata rõhutama, kuivõrd ootamatult see pärast eelmist kõlas, seega jätan selle remargi hiljem kohati vahele, aga ka kursimuutus Kurjami humoorikale primipungile mõjus päris järsuna. Erinevalt festivalil esinenud bändide enamikust on igasugune eksperimenteerimine neile veteranidele täiesti võõras. See-eest oli nende eri maailmavaateid ja muusikastiile parodeeriv etteaste sütitav ja naljakas, nagu ka laulja püstijalakoomikulik lavahoiak, kui ta tuima järjekindlusega iga laulu pealkirja teadustas, kuigi iga viimane kui lugu oli publikule juba niigi väga tuttav, või enne soolo mängimist „Soolo!“ konstateeris. Ühtegi hitti ei jäetud mängimata, seega kõlas ka „Kuumalaine Stroomi rannas“, mis juhuse läbi omandas saalis valitsenud kliimaga kohaspetsiifilise sideme.
Mört jätkas huumorilainel, kombineerides seda küll märksa tihedama ja läbimõelduma helikeelega. Mulle meenutab nende paiknemine huumori-tõsimeele teljel pisut Red Fangi või Queens of the Stone Age’i oma, kes küll viskavad kohati laulusõnade, muusikavideote ja albumite vaheklippidega hea meelega nalja, aga tahavad pillimängust ja laulukirjutamisest samal ajal ka tõsise eneseväljendusnaudingu kätte saada. Ka muusikaliselt on neis sugulust tempokama stoner rock’iga, peale selle torkavad kõrva absurdselt kriiskav hakkiva rütmiga metal-vokaal ja kõikvõimalike metal’i- ja hardcore’i stiilide mõjutused.
Buzhold tõmbas esimese päeva lõpuks tempo maha shoegaze-meeleoludega. Kui see noor 1990ndate alternatiivsema rokkmuusika entusiastide kollektiiv on tavaliselt olnud teise jalaga ka käredama grunge-muusika paadis, mida on minu meelest olnud elavas esituses eriti lõbus kuulata, siis sedapuhku tegid nad stiilipuhtalt uimasema ja romantilisema seti. Seda ei ütle ma otseselt kriitilisel toonil, sest saund oli igatahes paigas, helimüürid tihedad ja virvendavad, trummirütmid indierock’ilikult variatiivsed ja huvitavad ning vokaal siiras ja sisendusjõuline.
Kuna Kidrakuur jagab nüüd sissepääsu vana ja eheda piljardiklubiga 147, ei saanud ma jätta kasutamata võimalust seal teise päeva sissejuhatuseks paar partiid teha. Stiilipuhas 1990ndate interjöör on muutumatuna säilinud: seal on kombineeritud geneerilist kataloogist tellitud pubimööblit ajastukohase klubistiiliga, mida esindavad näiteks kasiino- või kruiisilaevamiljööd tekitavad eritellimusmustriga vaibad, mis tervitavad iga majja sisenejat juba trepikojatrepil. Kaks asutust moodustavad koos huvitava komplekti, manades vaimusilma ette kuvandi arhetüüpsest Marlon Brando vaimus kõvamees-rokkarist, kes sisustab oma päevad kroomitud mootorrattaga sõites ja piljardisaalis aega surnuks lüües (üks selline on kidrakuuris ka seinale riputatud).
Tolmunud kauboid
Teist kontserdipäeva alustas tempokalt ja kaasahaaravalt ansambel The Satones – tugevalt moonutatud psühhedeelse kitarrikõla ja lõbusate surfirütmidega bänd, keda sai näha ka eelmise aasta festivalil.
Järgmisena valdavalt klassikalise hõnguga rokkballaade mänginud The Lou Lous mainis lugude vahel, et see ei ole ansamblil esimene kord selles kontserdipaigas mängida. Ka stiililt näis The Lou Lous kõigist esinenud bändidest taustaesteetikaga kõige tihedamalt kokku sulavat: mõelge (jällegi) mootorrataste, burboonipudelite, hikkorisuitsu, mõlkis liiklusmärkide, vanade tekiilareklaamide, lõgismadude, piisoni pealuu ja muu seesuguse peale. Festivali üldisest vaimsusest kantuna leidis kitarrist siiski üsna ootamatult ka põgusa hetke efektipedaale kruttides pisut müra esile manada.
Omaette üllatuse valmistas Tolmunud Mesipuu, kes astus lavale nagu äravahetatud bänd. Väljanägemises domineerisid kaks kaabut, paar kauboisaapaid ja muu vesternivarustus, lisandunud oli viiuldaja ja kitarrist oli otsustanud bändi repertuaari laulmisega täiendada. Ka kontsert algas nagu stiilipuhas kantrifestivali etteaste lihtsate, ettevaatlike, hillitsetud lauludega, jättes hiljem küll järk-järgult rohkem ruumi varasemast tuttavatele pikematele looarendustele, rasketele trummibiitidele ja huvitavalt vibreerivale bassile. Siiski tuli neid bändile põhilist isikupära andvaid elemente just nagu ise lihtsamate ja konservatiivsemate kantrielementide kattevaaba alt peidust otsida. Nimetage mind konservatiiviks – ja võib-olla on asi selles, et ma pole suurem asi kantrifänn –, aga tuleb möönda, et kui hiljem kodus nende 2009. aastal salvestatud doom’iva loo „Puusse panen“ mängima panin, sain kohe palju paremini aru, mida ma kuulan.
„Fuzz Salvation’i“ juba tuttavaks saanud sümpaatselt eklektilise kavakoostamise vaimus said USA lõunaosariikide meeleolud peagi väga äkilise lõpu ja stiilis toimus kannapööre: Huiabella Fantastica kaevas sotsiaalkriitilise sõjakirve üles jälle sealt, kuhu Keskkool oli virutanud selle eelmise kontserdipäeva algul oma etteastet lõpetades. Kui ühed olid skandeerinud „maeitaha-maeitaha“, siis nüüd jätkati samal lainepikkusel, röökides „ei taha teie elu“. Mõni põhiliselt sedalaadi hetkede nimel kohale tulnudki harjasoenguga mohikaanlane sattus selle peale lavaesise rübelemisega isegi nii hoogu, et lahkhelid eri laadi publiku kontserdil viibimise diskursuste vahel leidsid täiesti reaalse füüsilise väljundi, pannes küpsemas eas kuulajate õlled ja prillid lendama ning seades kergemakaaluliste naisterahvaste jalaliigesed ohtu. Esitatud lugude pöörane tempo ähvardas palavas saalis küll hinge matta, aga uue bassimängija saanud trio mõjus endiselt elujõulise ja äkilisena.
Kärisev raskeveos
Kui eelmise „Fuzz Salvation’i“ ajal oli Zahiril esinemispaus ja nende jalajälg piirdus vaid Tambet Jurno külalisvokaaliga koos Hukuga tehtud Brainbombsi kaveril, siis sedapuhku oli järgmiseks oodata nende täis-setti. Zahiri puhul ei ole ilmselt tõepoolest mõtet arutada selle üle, millise koosseisu ja saundiga on bänd olnud läbi aegade kõige parem. Näiteks oli bändi džässtrummiperiood Margo Pajulaga suurepärane ja ilma Don Raulita poleks ma seda bändi varem osanud ettegi kujutada, arvukate varasemate koosseisude kohta teadmiseks pole ma aga ehk piisavalt vanagi.
Igatahes on Zahir oma muudatuste ja arenguga jõudnud ka praeguseks sellisesse kohta, mis kuulates tekitab minus järjekordselt elevust. Kõige keskmes on meeldejäävad ja kaasahaaravad, enamasti kitarril mängitud rifikujundid, aga kui Tambet Jurno tahab neid mõne loo puhul eriti rasvase joonega joonistada, võtab ta bassi. Peale selle on veel tervelt kaks kitarri, mis annab tervikkõlale erakordselt sügava, kihilise ja massiivse iseloomu: ühel lavaserval mängib Mark Rennie müramuusikule omaselt ulatusliku pedaalikomplekti abil võimalusega kontroll täielikult käest kaotada, emiteerides kord abrasiivsena kriipivaid, kord kärinaks hägustuvaid helisid, teisel ehitab Andrea Harak bluusilikke või siis shoegaze’ilikke tihedusi. Kõik see mass tahaks just nagu iga hetk, eriti Zahirile omaste intensiivsust üles kruvivate lookompositsioonide juures, juhitavuse kaotada ja vormituks amööbiks plahvatada, aga Kiina Vargo lõikab selle oma konkreetselt struktureeritud trummimänguga hoomatavasse mõõtu, annab hoogu veelgi juurde ja paiskab hardcore’iliku jõulisusega kuulaja pihta. Peale eelkirjeldatu on veel B-filmiliku dramaatilisusega ebanormaalseid psühhopaadiemotsioone etendav vokaalpresents.
Pärast eelmise raskeveosega pihta saamist oli lõpubändi Loinsi hõredama ja minimalistlikuma helikeelega pisut raske harjuda, aga kiiresti jõudis pärale, et selle Soome trio esitatav neurootiline mürarokk on elavas esituses veel eriti kaasakiskuv. Range, kliiniliselt puhta kõlaga bass kontrastiks erineva moonutusega katkisi meloodiaid korrutavale kitarrile, lihtsamad trummirütmid alati valmis millekski math-rock’ilikumalt keerukamaks murduma. Kõrgetel pööretel töötav rikkis mootor, mis keeldub seiskumast, ja ärev, frustreerunud, tasakaalutu vokaal sellele kihutamisele kähedalt kaasa hõikamas. Saali õhk näis lõpuakordile kohaselt järjest palavamaks ja niiskemaks muutuvat, pannes higi läbi bändimeeste särkide imbuma ja kuulajate juuste küljest tilkuma.
Palav suvelõpuõhustik ja kammerlik toimumispaik tegid kogu festivalist tiheda ja intensiivse elamuse. Tempo- ja tonaalsusmuudatusi täis kava hoidis kuulaja meeled värskena, pakkudes hulganisti ootamatusi samamoodi, nagu võib pakkuda huvitavalt komponeeritud mürarokipala. Heli oli saalis ülihea ning meeldiv oli jälgida, kuidas korraldajad leidsid aega ja tähelepanu kõigega isiklikult tegeleda, valides esinemiste vahele lugusid, aidates bändidel nende kola tassida ja kõigiga sõbralikult suhelda – ja seda kõike heategevusena, koduta loomade hüvanguks!