Sõjamängud Caesariga

Kuskilt kostab ikka sõjamüra, millega õigustada laialdast vägivalda, samal ajal kui alternatiiv võiks olla ka brutaalsuse sihilik eiramine.

KATRIN ALLER

Georg Friedrich Händeli barokkooper „Julius Caesar“ 4. XI (esietendus) Vanemuise väikeses majas. Libretist Nicola Francesco Haym, muusikajuht ja dirigent Risto Joost, dirigendid Taavi Kull ja Martin Sildos, lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik ja videokunstnik Kristjan Suits, kostüümikunstnik Kristīne Pasternaka, liikumisjuht Janek Savolainen, valguskunstnik Rene Liivamägi. Osades Martin Karu või Sandra Laagus (Julius Caesar), Pirjo Jonas või Maria Listra (Kleopatra), Ivo Posti või Annaliisa Pillak (Ptolemaios), Tuuri Dede või Karmen Puis (Cornelia), Oliver Kuusik või Rasmus Kull (Sextus), Simo Breede või Taavi Tampuu (Achillas), Ka Bo Chan või Karis Trass (Nirenus), Märt Jakobson või Kristjan Häggblom (Curio), Artur Nagel (Pompeius), Oliver Timmusk, Risto Orav, Egon Laanesoo ja Janek Savolainen (Rooma sõdurid), Uku-Markus Simmermann, Hisatoshi Nezu, Tarmo Teekivi või Kristjan Häggblom ja Aivar Kallaste (Egiptuse sõdurid), Alo Kurvits (teener), Vanemuise ooperikoor (rahvas) ning Vanemuise sümfooniaorkester.

Äsja rambivalgust näinud Händeli meistriteos pakub palju kõneainet. Barokkoopereid võidakse küll kavva soovida,¹ kuid nad seavad teele niivõrd kiuslikke komistuskive, et ohutum näib muid radu minna. „Julius Caesar“ on Eesti lavadel üks õnnelikke erandeid, mis on kõlanud Estonias kõigest kümme­konna aasta eest ja kõlab nüüd taas Tartus.

Seekordne Vanemuise lavastus talletub teatrilukku eeskätt sädeleva kontra­tenorite paraadina. Muidugi on kolme falsetset meesrolli – liiati eesti oma solisti – korraga kogeda imevahva ja üliharv võimalus. Kui harilikudki paralleelkoosseisud mõjuvad väga eriilmeliselt, on nüüd seda huvitavam vahet otsida feminiinsest rööpversioonist.

Järgnevas toetun esietenduse muljetele, võrdlusmoment naisosatäitjatega sünnib 11. novembril.

Kõik teemakohased tekstid kavaraamatust perioodikani kirjeldavad Händeli-aegsete ooperimajade kastraadilembust. Küllap kõditavad säherdused ideed õnneks looja karja läinud ebardlikust kombest endistviisi kuulajate meeli – on ju hääl sensuaalseim muusikaline väljendusvahend. Kui lisada kõva annus vägivaldsust (sellest hiljem) ja võtta teatri­miljööd kujutlusmängude legaalse paigana, saame ideaalse publikumagneti. Kui selle trikiga ka tähelepanu ei tõmba, siis ei tõmbagi. Kahju ainult, et nii uhket tööd ja ägedat lavastust pakutakse hooaja lõpuni veel ainult kuus korda, vaheldumisi mees- ja naisdublantidega.

Kontratenori tämber toimib endiselt kaheti: pole küll enam mingi imeasi, aga õrna võõristushetke ei saa ka pahaks panna. Miski ses hapruses üllatab paratamatult, kuni kõrv harjub ja teatri­maagia võimust võtab. Miks kontra­tenoripartiid asendatakse naishäälega, põhjendasid lauljad² heli kandvusega: kontratenorid ei pruugi suurtes saalides olla sama kuuldavad.

Naiskoosseisu vastuoksus seisneb jällegi tõigas, et lauldes küll täiesti naturaalsel moel, mängivad nemad tegelaskujudena mehi. Mis imet selleski sajandeid tehtus võiks olla, kui praegune ajavaim seksuaalsust nii arulagedalt ei fetišeeriks. Igatahes on Vanemuise intrigeerivalt põnev kõrvutus ühtaegu kaval turundusnipp.

Meie aja Händel

Üks korralik ooper kätkeb ikka armastust, rivaliteeti jms, aga näib, nagu vajanuks Händel välist, sh segasevõitu süžeed pelgalt eredate emotsioonide kujutamise vahendina. Iseasi, millist väljenduslaadi ühel või teisel ajal selle tarbeks kasutatakse. Küllap mähiks praegusaja helilooja sama sisu võimalikult naturalistlikku karmikoelisse dissonantsi. Händeli arsenal on mõistagi muu, aga hoiak üldjoontes sama. Ta pöörastest afektidest laetud muusika kibeleb hirmutavasse kõrgusse (ka registritelt), hullumeelsed passaažid ja koloratuursed kapriisid on sümboolselt sama kalgid kui modernsed klasterjad pingeväljad.

Kui ühes kolmesaja-aastases ooperis püüeldakse üldjuhul muusikaliselt maksimaalse eheduse poole, siis mida teha lavastusliku küljega? Kui paljut tohib ja saab muuta – või on teisendused niikuinii vältimatud, sest autentset visuaali ei saagi taastada? Autoriteetsed muusika­loolased nimetavad „Julius Caesarit“ üheks toonaseks hoolsamini läbitöötatud ooperiks, mis ühitab antiiki valgustusajaga. Eeldab see siis veel kolmandat, tänapäevast vaatenurka? Kas klassika vajab tänapäeva vaataja kõnetamiseks lisandusi või vajab publik klassikat ta enda aegumatu täiuslikkuse pärast?

Hindan väga kõrgelt Elmo Nüganeni meistrikätt, samuti tema siiraid selgitusi oma valikute kohta. „See on ju kõik kokku mäng – mäng Händeliga, mäng ooperiga, mäng ajalooliste tegelastega, mäng ajalooga, ma mõtlen meil praegu siin, mäng erinevate aegadega, mäng baroki ja tänase päevaga,“ ütleb ta.³ Eks lõviosa kunstilisi otsuseid tuginegi lõppeks lavastaja, dirigendi jt juhtide maitsele. Ometi on päevakajalisusest saanud universaalne kaitsekilp, sest kõige inimlikumat põhjust – lihtsalt meeldib nii – justkui peljatakse. Meeldib, siis meeldib, ent mind häirib mängu kalle liialt tunde­skaala ühte serva. Aeg on alati ambivalentne: kuskilt kostab ikka sõjamüra, millega õigustada laialdast vägivalda, samal ajal kui alternatiiv võiks olla ka brutaalsuse sihilik eiramine. Alles mullu põlati punast värvigi, nüüd sobitatakse tankid isegi Händeliga. Ons kusagil kunstipüha nähtamatu piir, mida sedalaadi reaalelu põimingutega ei ületata? Kas näiteks tantsupeoetendust sobivad raamima püssipäradega vehkivad sõjardid, sest karta on, et taplused ei kao maailmast iial?

Kristīne Pasternaka loodud kostüümid on suures osas tõeliselt vahvad ja pilkupüüdvad. Antiikse pompoossuse ja rokokooliku edevuse lustlik stilisatsioon pole ju samuti rangelt ajastutruu, kuid balansseerib osavalt sõbraliku nööke piiri­mail. Koketeerivad puhvid puusadel ja turritavad sulekuhjad peas harmoneeruvad vaimukalt muusikaga. Aga nüüdismilitaristlik maneer, mis puhtpraktilisil kaalutlusil ilust täiesti loobunud, tekitas (eriti naistegelaste seljas) nõutust. Võimalik, et selles pidi kajastuma soov murda välimuse soostereotüüpe, aga minule kõneles see pigem taskukohasemast eelarvest kui androgüünsusest.

Solistide triumf

„Julius Caesar“ on peaaegu täielikult solistlik. Kaks põgusat koori vaatuste äärtes annaks võrdlemisi kergelt kas suisa välja jätta või jagada laiali ülejäänud lauljatele, kes ooperlikust näilisusest kantuna võiksid noil hetkil kehastuda ooditsevaks rahvaks.

Ligikaudu sama täbaras olukorras on ka sõdurid, kel on süžees küll oma koht, kuid muusikaliselt mitte. Mõlemale tegevuse leidmine on kujunenud suureks probleemiks. Selmet ajuti üle mängitud pantomiimides tervikule lisaväärtust pakkuda, on nad hoopis röövinud tähelepanu esiplaanil toimuvalt või värvinud seda veel jõhkramaks.

Seevastu solistide saavutatu vastas ootustele, suisa ületas neid. Kõiki numbreid saatvad publiku braavohüüded pole tavanähtus. Tööd on tõesti tehtud palju ja lauljate initsiatiiv avaldus nii teostuses kui ka loovuses. Kubiseb ju barokk­ooper da capo aariaist, kus on kerge sattuda üheülbalise korduse õnge, ent kõrva torkas hoopis naasva materjali maitsekas varieerimine. Liiati on lavastust tegevuslikult markeeritud nii, et takerduva tagasimineku asemel tekib ladus lineaarse kulgemise illusioon.

Kõik vokaalpartiid on väga nõudlikud, hoolimata tegelaskuju staatusest või rolli mahust. Nüganeni sõnutsi⁴ on lavastuses põhirõhk pandud valitsemistungi saavutamisele – minu hinnangul koguni nii tugevasti, et finaali eel ühtäkki tähtsustuv kiindumus tuli lausa ootamatult. Caesar ja Kleopatra sarnanevad paljuski teineteisele, aga et nende ambitsioonidesse mahub ka õrn vastastikune sümpaatia, on nagu pooljuhuslik asjade käik.

Tähtsaid tegelaspaare kogunes mitu, esiteks mõistagi Caesar ja Kleopatra, kus Martin Karu ja Pirjo Jonas sobisid ossa otsekui valatult. Kui Jonase kujundet Roxane Tambergi „Cyrano de Bergeracis“ oma kõrkusega mind veidi häiris, siis Kleopatra natuurile paistis välist hindav isekus ideaalselt passivat. Hääleliigid justkui rõhutavad iseloomu: külma varjundiga koloratuursopran ja ülimat enesekindlust õhkav kontratenor moodustasid võimukuselt harmoonilise terviku. Karu Caesaris oli pooltoone ja inimlikkust pisut enamgi kui despoodilt ootaks, aga mine tea – äkki muutus keisri ennast kehtestav arrogants veenvamaks just tänu neile tillukestele praokestele, mis reetsid temaski kõigest inimese. Mõlema solisti interpretatsioon oli tõeliselt meisterlik ja olnuks kütkestav ka paiguti jabura akrobaatikata. Karul oli see alles ooperidebüüt, ent milline täistabamus!

Kui Caesari ja Kleopatra tulisus hõõgus avali, siis sissepoole pööratuses kujunes lummavaimaks Cornelia (Tuuri Dede) ja Sextuse (Rasmus Kull) ansambel. Bravuurikate numbrite virtuoossust on lihtsam märgata, aga see, kuis valust tõukuv kirglikkus süütab olemuse varjatud pooluse, on mitmekihilisem. Kui targalt on Händel osanud teise duoliini tihti tempo poolest aeglasemaks ja minoorseks kujundada! Ka kraadi võrra madalamad hääleliigid (metsosopran ja tenor) lisasid inimlikumat mõõdet. Dede ja Kulli siirus oma rollidesse sisseelamisel jättis sügavaima mulje, üksnes ooperi lõpu ennastunustav tapmisviha muutus taas (sihilikult) teatraalseks ja liialdatuks.

Teiste rollide kaal on mahult tagasi­hoidlikum, aga vähemat efektseks ja oluliseks mängida nõuab veel enam täpsust ja arukust. Ka näiteks Ptolemaios esindab agressiivset despootlikkust, ent Ivo Posti laulduna jäid tema aariad karakteriloomelt heas mõttes leplikumaks. Puhas vokaalne ilu. Kuigi „Julius Caesaris“ on hoidutud trafaretseist koomilisist tegelasist, oskas Kleopatra teener Nirenus (Ka Bo Chan) publikut siiski paraja annusega naerutada, täites autoritaarsete tüpaažide vahelised tühimikud inimliku avalusega. Mõneti samalaadselt mõjusid Achillase järjest vaatlevamaks muutnud aariad, kus Simo Breede sügavalt läbitunnetatud tasakaal pakkus tänuväärset vaheldust. Küllap tekitas ka madalam hääl omajagu kontrasti.

Risto Joost on Vanemuise orkestriga saavutanud väga kauni tulemuse. Tavapärasest kammerlikumat kooslust täiendasid barokilikud kõlavärvid basso continuo, viola da gamba ja teorbi näol. Ruum ja muusika iseloom olid tihti abistavas seoses: kiiretempoliste numbrite sünkroonsus vankus vaid minimaalselt, samal ajal kui teatri tuhkkuiv akustika aitas kaasa liinide läbipaistvusele. Aeglasemad numbrid võlusid sooja tooniga laulvuse ja kergusega. Päris vahva leid oli üksikute orkestrantide toomine lavale, pannes nad mängima samasuguseile pöörlevaile aluseile, millel paiknesid tihti lauljad. See pealtnäha lihtne võte sai kenaks läbivaks siduselemendiks ja mõjus graatsilise voolavusega, kergelt filmilikultki. Kas seda stseeni annaks valgusega veel erilisemaks teha?

Olen olnud mitmes aspektis kriitiline, küsides endalt siiralt, kas ei tulene see siiski ükspäinis minu piiratusest. Väga võimalik. Ühtpidi tuginen ju vaid oma kogemusele, teisalt välditakse arvustustes kahtlemist ja mittenõustumist kui kirjutaja rumaluse vastet. Ometi arvan, et tegijate ja osasaajate vaate­nurgad ongi väga erinevad. Kui trupp valmistub uue teose lavale toomiseks, on neil võrdlemisi pikk kaalutlemis- ja kohanemisaeg.⁵ Publik seevastu satub saali üldjuhul vaid ühe korra, tal pole võimalust mängitada eri variante. Ehk on see mõistmismõrade tekke põhipõhjus, kuid iseasi, kas söandada neid peegeldusis reetlikult avaldada või manada ette kõigeteadja pilk.

On südamest kahju, et tööülesanded ei võimaldanud mul osaleda esietenduseelsel teemapäeval. Ilmselt oleks seal avatu lubanud hoiduda mitmest arusaamatusest. Neile, kes hindamatust tutvustusest samuti ilma jäid ja läbimüüdud avaõhtule ei pääsenud, võin aga kinnitada, et hoolimata kõigist märkusist tasub „Julius Caesari“ igal juhul vaatama minna. See, mida üks kogeb miinusena, võib teisele osutuda plussiks, ja muusikaloolise sündmusega on tegemist kindla peale. Soovin alatisi täissaale ja püsi uuel hooajal.

1 Anu Tonts, Kuulus pealik vallutab Vanemuise väikese maja (intervjuu Risto Joostiga). – Ramp 2023, sügis, lk 24.

2 „Hommik Anuga“. – ETV 29. X 2023.

3 Galerii: Elmo Nüganeni käe all jõudis Vanemuise lavale Händeli ooper „Julius Caesar“. – ERRi kultuuriportaal 6 XI 2023. https://kultuur.err.ee/1609156438/galerii-elmo-nuganeni-kae-all-joudis-vanemuise-lavale-handeli-ooper-julius-caesar

4 Vanemuise uudisvoost. https://www.vanemuine.ee/uudista/elmo-nuganen-toob-vanemuise-lavale-barokkooperi

5 Üks illustreerivaid näiteid on nelja laulja vestlus saates „Delta“. Klassikaraadio 30. X 2023.