Joone neli ilmumist

Maria-Kristiina Ulase kunst näib ütlevat, et maailm ei ole lihtne ja üheplaaniline, see võib olla nihkes ja mänguline, kui vaid osata tabada hetki.

REELI KÕIV

Maria-Kristiina Ulase isiknäitus „Joon voolab hingelt“ Arsi projektiruumis kuni 3. IV.

Maria-Kristiina Ulase näitus Arsi projektiruumis on teatraalne. Vaataja satub otse installatsiooni, laest rippuvate vineerist välja lõigatud veidrate olevuste keskele, keda määratleda polegi võimalik. Seinu katvate mastaapsete pannoode pintslijoonte rägastikest hoiavad külastajat justkui igas ruumipunktis fookuses veidrad, viirastuslikud silmapaarid. Mõnel neist on koera pilk. Tagaseina paberlõigete musta poogna helendavatest avadest paotuvad pilud kellegi inimnäolise kurdudesse. Seinale naelutatud ebardlik punane hiigelpeaga elukas pelutab. Visuaalse tulevärgi foonil mõjub rahustavalt ruumis voogav meditatiivne muusika (Robert Nikolajev), mis on loodud saateks kardinatagusele video-performance’ile.

Graafiku haridusega Maria-Kristiina Ulas tõusis pöördelistel 1990. aastatel oma hiiglaslike pintslijoonistustega siinse kunstimaailma tippu. Tema toakõrgused guaššmaalid, mille kummastavatesse fantaasiamaastikesse oli läbisegi põimitud kalligraafilisi ornamendiuperpalle ja antropomorfseid detaile, jäid meelde värvide ja kujundite seninägematu intensiivsusega. Vihjed loodusmaastikele on kunstniku loomingust juba mõnda aega kadunud. Jäänud on sisekosmos ja seda vahendav inimese kuju, keha, mis Ulase teostes on oma eheduses ikka alasti. Figuuri või mõne uude keskkonda seatud kehaosa kaudu on vaatluse all inimsuse eri tahud, vaimse ja füüsilise metamorfoosid.

Joone esimene ilmumine: must joon valgel taustal

Ulase puhul on ikka imetletud tema joonistuslikku meisterlikkust, käsitletud seda manuaalse oskusena, mis kipub tänapäeval kaduma minema. Miks on küll joonistusoskust nimetatud manuaalseks? Käsi saab ju impulsi peast, on vaid meedium. Asi võiks olla lihtsam, kui Ulas jäljendaks seda, mida silm näeb. Aga ta ei tee seda, vähemalt mitte üksüheselt. Joon on vahend, mitte eesmärk omaette. Juba autori pandud näituse pealkiri „Joon voolab hingelt“ seob selle hingelis-vaimse dimensiooniga: „Joon loob ja liigub, sisemine ja välimine puutuvad kokku“, kirjutab Ulas näituse saatetekstis.

Näitusesaali kahel vastastikusel seinal laiuvad paberipaanidel ehedad pintslijoonistused – vaid puhasvalge paber ning eri laiusega mustad jooned. Meenub kadunud Leonhard Lapin, kes õpetas terve semestri üliõpilastele ühe joone tõmbamist. Kuidas saavutada joone vahetus, täita see energiaga. Ulasel on jooni rohkem, kuid mitte ülearu. Kõik on väga täpselt paigas, midagi ei saaks ära võtta ega juurde panna, võib öelda, et siin väljendub Ulase absoluutne kuulmine joonemeistrina. Pinnad puuduvad, on vaid joonekogumid, viirutused, kimbud. Teose rütmid on täpselt tempereeritud, kompositsiooni osade ülemineku­kohtade lahendus näib ainumõeldav. Tulemus on puhas, esteetiline, kaunis. Aga mis on selle mõte, tähendus? Joonepööristest moodustuvad inimnäod. Midagi hämarat, psühhedeelset, pelutavat on neis pilkudes, aga on ka kütkestavat kelmikust. Süvenenud vaatlemisel saavad märgatavaks aina uued kummastavad detailid, viirutuse pinnal eristuvad ühtäkki veel kümned silmad, kõrvad, otsekui taju vingerpussid või unenäo­labürintide ilmutused. Teos hakkab üha enam voogama, joonte nägemuslikkus lummab. Pilguheit autori sisemaailma avardab maailma varjatud tahkusid, inimhinge selle keerukuses, lõpuni mõistetamatuses, saladuslikkuses.

Joone teine reinkarnatsioon: paberlõige

Maria-Kristiina Ulas on joonistus­vahendina kasutanud ka lõiketera. Ta on paberlõiget viljelenud 1990. aastate keskpaigast peale, olnud juhendajaks kümnetele paberlõike töötubadele. See vana idamaist päritolu tehnika mängib tumedusest vabastatava valguse, tühjuse, avadega. Paberlõige on protsessuaalne kunst, üks kujund tingib järgmise. Lõiketera tekitab joone, loob samm-sammult kujutise. Ulase paberlõigete ülespoole turritavad servad hõlmavad isepäiselt ruumi. Tasapinnalisest hakkab saama ruumiline. Loomislustis autori virtuoossuses ka selle joonest lähtuva tehnika valdajana ei ole vähimatki kahtlust.

Joone kolmas ilmumine: vineerist inimvigurid

Huvitav on vaadata Maria-Kristiina Ulast krokiitunnis joonistamas. Rahulikult, näiliselt kiretult, joonistusplokk põlvedel, tekib paberilehele värviliste markeritega kujutis. Eesistuva modelliga on tulemusel vaid kaudne seos. See annab joonistamiseks võimaluse, lubab nähtavaga taas mängida, trikitada – modell on vajalik, kuid ei kirjuta oma olemise ega poosiga mitte midagi otseselt ette, kuid võib hiljem anda inspireeriva niidiotsa. Joonistusploki visanditest edasi arendatud kujutised on teinekord pärast teisenemisi saanud vineerlõigete lähtematerjaliks. Kunstniku loodud kujutise alusel sünnib arvutis vektorjoonis. Arvutis suurendatud kujutised kas freesitakse või lõigatakse välja tikksaega ning ka siin kasutab Ulas, nagu ka arvutitöö juures, meistrite abi. Kui käepuudutus masina vaheleastumisel otsekui katkes, taastab autor selle mõnikord suurt kujundit kirevalt mõlemalt poolt üle maalides. Grotesksed mees- ja naisfiguurid, mõnel käed tiibadena laiali, on kui aheldatud Prometheused, kes on igavesti vangistatud kunstniku antud poosi. Vaimukas hübriid „Roheliste sõrmedega naine“ on kui juurdumisele püüdlev peajalgne, kelle nägu joonistub lõike avadest. On ka ühevärvilisi töid, mis mängivad lakoonilise silueti, kujutise piirjoone ja selle avadega nagu paberlõiked. Selline on vineerist tikksaelõige „Punane Putin“ (teostanud Mart Laul), hiiglasliku vesipeaga monstrum, kelle atrofeerunud jäsemed ning sabaks keerdunud suguelundid visualiseerivad kurjuse inetu palge. Ulas on kavandanud selle soerdi hampelmannina: „Ma tahan, et punane Putin hüppaks ja kargaks just nii, nagu teda nöörist sikutada, mitte ei määraks asjade käiku.“ Kui see vaid aitaks lõpetada sõda! Naeruvääristamine saab olla kunstniku relvaks.

Joone neljas ilmumine on nähtamatu

Kuigi liikumine on varjatuna peidus ka hampelmanni kujus, näeb kardina­taguses videoruumis selle katkematut esitust. Mõne aasta taguselt kevadnäituselt tuttav „Kiikloom maagiline mees“ (teostanud Tanel Erik Tikk ja Visser Raud), täiskasvanute lelu, on saanud performance’i atribuudiks, mida etendab autori poeg Ernst-Martin Sõukand (video autor Johan Huimerind). Kiikumise tavapärane tähendusväli on pigem rahustav – edasi-tagasi, edasi-tagasi – kindlates ruumilistes piirides korduv tegevus. Performance’i esimestest hetkedest on selge, et see kiikumine ei ole tasakaalu otsing. Sugestiivse muusika saatel üha intensiivistuv kiikumise rütm kulmineerub plahvatuslikuks väljaelamiseks, mis on keha ja vaimu vabastamise protsess ühtaegu. Ulase välja mõeldud tegelase nähtamatud trajektoorid, liikumine läbi õhu võiks olla joone ilmumise neljas, kineetiline ilming.

Ulas ja teised

Kunstikogemusega vaatlejal on ikka soov tõmmata paralleele, otsida seoseid, märgata eeskujusid ning lahterdada teoseid kunstiajaloo kastidesse. Kui rääkida joonemeisterlikkusest eesti kunstis, nimetan Eduard Wiiraltit, aga ka Peeter Allikut, kui pidada silmas spontaanset improvisatsioonilisust, sähvatab Ado Vabbe, kui otsida kõrvutust maalitud kujundile, mis pürib ruumiinstallatsiooniks, tuleb silma ette Jüri Kask, kui rääkida vineerist saetud kujunditest, siis meenub kontseptuaalne Enno Hallek. Mööda ei saaks vaadata ka Maria-Kristiina Ulase isa, Peeter Ulase sürrealistlikest joonistustest. Samalaadset inimesekujutuse groteski on ka tütre töödes, nii vangistatud deemoneid kui vabanevaid vaime. Maailm ei ole lihtne ja üheplaaniline, ta võib olla nihkes ja mänguline, näib ütlevat Maria-Kristiina Ulase kunst, kui vaid osata tabada hetki.