Kas graafiline disain on vaba kunst?

Kriitikameelt saab arendada visuaalset ja pildilist lugemisoskust õpetades, sest muidu ei pruugi noortest kasvada vabu inimesi.

OTT KAGOVERE

Graafilisel disainil ja kunstil on läbi ajaloo olnud vastuoluline suhe. Algselt oli kunst midagi ligilähedast disainile. See oli seotud käsitöö ja tehniliste oskustega ning sellel oli tellija, kes paljuski määras teose sisu. Idee kunstist kui millestki, mis on seotud autori eneseväljendusega, pärineb romantismiajast ning hilisem areng kunsti vabastamise ja autonoomia vallas on viinud kunsti ja disaini eristumiseni.

Autonoomia ja/või vabaduse teema ei ole disaini kontekstis hästi läbi kirjutatud. Selleteemalised diskussioonid tekkisid 1990ndate algul, kui postmodernismi vaimus arutati selle üle, kas disainer on autor või mitte.1 Puutumata on jäänud aga teine aspekt, mis on seotud vabade kunstide algse tähendusega, mille juured viivad Vana-Kreeka ideedeni haridusest, heast ühiskonnast ja inimesest.

Rääkides vabadest kunstidest, peab Eesti kontekstis selgitama, et kuigi Eesti Kunstiakadeemias on vabade kunstide osakond, kus saab õppida maali, skulptuuri ja palju muud, siis lääne ülikoolides peetakse vabade kunstide (ingl liberal arts) all silmas sotsiaal- ja humanitaarteadusi. Nagu juba mainitud, on selle mõiste juured Vana-Kreekas, kus eristati praktilisi erialasid ja ameteid, millega tegelesid käsitöölised ja orjad, ning erialasid, millega oli sobilik tegeleda vabadel inimestel (loe: meestel2), sest need erialad ehk kunstid olid iseenesest vabad. Nendega tegeleti nende endi, mitte välise eesmärgi saavutamise pärast, näiteks ameti omandamise eesmärgil. Vabasid kunste õppides areneti väärikaks inimeseks ja kodanikuks. Just viimane oli kreeklastele väga oluline, sest tegu oli linnakeskse (kr polis) ühiskonnaga.

Kui Vana-Kreeka vaatevinklist küsida, kas graafiline disain on vaba kunst, siis vastata ei olegi nii lihtne. Samamoodi nagu ei pidanud kreeklased arhitektuuri3 vabaks kunstiks, ei peaks nad selleks ka disaini, sest see on olemuselt liiga praktiline. Seda tullakse õppima ameti omandamiseks ning suur osa õppest seisnebki praktiliste oskuste lihvimises.

Teisalt, kui kasutada graafilise disaini asemel sünonüümi „visuaalne kommunikatsioon“, muutub pilt mitmekesisemaks. Visuaalse kommunikatsiooni mõistega soovin juhtida tähelepanu graafilise disaini hariduse filosoofilisemale ja semiootilisemale osale. See on seotud üldise arusaamaga sellest, millised on visuaalsed märgid, kuidas need kommunikeerivad ja kuidas neid lugeda.

Suur osa visuaalse kommunikatsiooni õpetusest on igasuguse kunstihariduse alus. Nimelt aluskompositsioon, värviõpetus jms, mis treenivad õpilase silma olulisi detaile märkama. Siia kuuluvad ka graafilise disaini spetsiifilised teemad, nagu näiteks tüpograafia, mida laias laastus võib pidada graafilise disaini alusdistsipliiniks, sest seal avalduvad visuaalse kommunikatsiooni kaks põhielementi: tekstilise ja pildilise informatsiooni edastamine. Igasugune tekst pendeldab alati pildi ja keele vahelisel hämaralal, sest kirjutatud sõna ehk tüpograafiat saab alati analüüsida sõna kui keelelise tähenduse ja sõna kui pildilise ehk vormilise tähenduse edastajana.

Teksti iseloomu illustreerib levinud kirjatüüpide kaksikjaotus teksti- ja pealkirjafontideks. Tekstifondid on kirja­tüübid, mis on vormilt tagasihoidlikud. Need ei paista silma ning on head pikemate tekstide lugemiseks, sest lugedes muutub kirjatüüp justkui nähtamatuks ning lugeja saab rahus keskenduda teksti mõttele.4 Pealkirjafondid (ingl display fonts) on aga need, mis suures osas edastavad sõnumit vormi, kõneka ja silmapaistva tähekuju kaudu. Need on loodud just nimelt selleks, et nad ei jääks märkamatuks ning et nendega on hea kujundada silmapaistvaid pealkirju ja silte.

Selline jaotus on muidugi abstraktsioon, sest nagu eespool mainitud, on keelelisus ja pildilisus (tekstilisus ja pealkirjalisus) olemas igasuguses tüpograafias, sest ükski font, olgu see nii tagasihoidlik ja neutraalne kui tahes, ei saa eksisteerida vormita ning kannab endas paratamatult visuaalset ja pildilist informatsiooni. Sama kehtib ka vastu­pidi. Olgu font kui tahes loetamatu, abstraktne või barokne, selles peab säilima keeleline tähendus. Vastasel juhul ei ole tegu tüpograafia, vaid pildiga.5

Visuaalne kommunikatsioon sisaldab ka üldisemat visuaalset kirjaoskust – piltide ja abstraktsete visuaalide lugemise oskust, mis on tänapäeva maailmas äärmiselt oluline. Vaadates, kui domineerivad on praegu visuaalsed keskkonnad, nagu sotsiaalmeedia või internet, ei tohi sellise oskuse olulisust alahinnata.

Tulen tagasi küsimuse juurde, kas graafiline disain on vaba kunst Vana-Kreeka tähenduses. Kas see on midagi, millega oleks sobilik, võib-olla isegi kohustuslik igal vabal inimesel, kodanikul tegeleda? Vastus on kindlasti jah. Veel enam, kui jutt käib visuaalsest kommunikatsioonist laiemalt, siis kuigi selle abil omandatakse praktilisi oskusi, on sellega tegelemine ka eesmärk iseeneses. Visuaalse kommunikatsiooniga on intellektuaalselt põnev tegeleda, see arendab ning – kreeklaste kodaniku­staatuse ja kunsti suhtele mõeldes –muudab inimese vähem manipuleeritavaks, andes talle hädavajaliku agentsuse ehk vabaduse tänapäeva maailmas kaasalöömiseks.

Kuigi ideeliselt pärinevad vabad kunstid Vana-Kreekast, olid tegelikult roomlased need, kes kimbu erialasid süstematiseerisid ja vabadeks kunstideks nimetasid. Selle haridusmudeli baasaineteks olid grammatika, loogika ja retoorika ning see annab märku suulise kultuuri domineerimisest.

Tänapäeva pildi- ja visuaaliküllases kultuuris tuleb läbi mõelda, millised on hariduse alustalad. Seepärast tahaksingi õhku visata ühe lihtsa idee: baastasemel visuaalse kommunikatsiooni õpingud võiksid olla keskhariduse (võib-olla juba varem?) loomulik osa, sest üha enam on praeguses maailmas orienteerumiseks tarvis visuaalset ja pildilist lugemis­oskust ning meediakriitilisust.6

Viimase mõtte võiks kokku võtta disaineri ja disainiuurija Paul Gangloffi näitega artiklist „Koolis trükkimine“.7 Ta kirjutab ühest XX sajandi alguse põhikoolist Veneetsias, kus osa õppetööst seisnes tekstide trükkimises. Selle praktika eesmärk oli vähendada trükisõna autoriteeti, õpetada õpilasi ajalehte lugedes säilitama kriitilist meelt ning pimesi mitte uskuma, et kui miski on trükimusta näinud, siis peab see tingimata ka tõde olema. Kui liikuda ajas edasi, tuleb sellega seoses juttu teha televisioonist ning ilmselgelt ka internetist ja ühismeediast. Kriitikameelt saab arendada just nimelt visuaalset ja pildilist lugemisoskust õpetades, sest vastasel juhul ei pruugi noortest kasvada vabu inimesi.

1 Vt Michael Rock, The designer as Author. – Eye 1996, nr 20.

2 Kuigi Platon mõjub tänapäevaselt, rõhutades naiste ja meeste võrdsust, õppisid tema akadeemias teadaolevalt ainult kaks naist – Axiothea Philusest ja Lastheneia Mantineast. Lähemalt naisküsimusest Vana-Kreekas loe Riin Sirkli artiklist „Vana-Kreeka filosoofid ja naised“. – Vikerkaar 2002, nr 6.

3 Erandlikult arvasid roomlased arhitektuuri vabade kunstide hulka. Vt Olaf Pedersen, The First Universities. Cambridge University, 1997, lk 22-23.

4 Tekstifontide „nähtamatusest“ loe lähemalt: Beatrice Warde, Crystal Goblet or Why Typography Should be Invisible? British & Colonial Printer & Stationer, 1930.

5 Ülevaate saamiseks tüpograafia semiootikast loe: Jack Posti, Typography and Language: A Semiotic Perspective. – Semiotics and Visual Communication: Concepts and Practices, ed. Evripides Zantides. Cambridge Scholars Publishing, 2014.

6 Veidi teise nurga alt, kuid samalaadseid ideid väljendasid Heie Treier ja Kersti Markus hiljutises Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi taskuhäälingus „Tühi eeter: mida pildid tahavad?“.

7 Paul Gangloff, Koolis trükkimine. – Signaalid perifeeriast. EKA kirjastus, 2017.