Külalislahke avaramate võimalustega maja

Johanna Rannula: „Videomängud on konks, mille abil tuua publik kunsti juurde, avardada kunsti vastuvõtmist. Loodan, et ka edaspidi leitakse selliseid konkse.“

REET VARBLANE

Narva kunstiresidentuur (Nart) asutati 2015. aastal. Seda haldab Eesti Kunstiakadeemia koostöös Narva Gate’iga ning selle tegevust toetab Eesti Kultuuriministeerium.

Narti tutvustaval veebisaidil nimetatakse seda kultuuriplatvormiks, kus rahvusvahelise residentuuriprogrammi kõrval korraldatakse ka näitusi, loenguid ja hariduslikke töötubasid.

Nart on tegutsenud seitse aastat, mis sellise laiapõhjalise ettevõtmise väljaarendamiseks ei ole eriti pikk aeg, Johanna Rannula on kultuuriplatvormi kolmas juht. Praeguseks on ta seal töötanud pool aastat.

Kas oli midagi, mida tahtsite Narti korralduses kindlasti muuta? Kui, siis mis see oli ja kas on õnnestunud juba midagi ära teha?

Mina kujutan residentuuri ette asutusena, kuhu külastajad on alati oodatud, kuigi iga residentuuri kohta see ei käi. Nart on ka siiani toiminud mitmefunktsioonilise institutsioonina. Narva, kogu Ida-Virumaa vajab sellist avarate võimalustega paika. Minu arvates on ainuõige, et näitused on meil aasta läbi ja avatud viiel päeval nädalas. Kui veel muudatustest rääkida, siis meie residentuuriprogramm on struktureeritum. Meil on kogu aeg kolm residenti, mis tähendab, et neile mõeldud tubades elab kogu aeg keegi, üks läheb ja teine tuleb.

Kui hästi on uus struktuur käivitunud? Kuidas residentuuri rahastatakse? Kas resident peab ka ise midagi maksma või kaetakse talle elamis- ja reisikulud ning makstakse stipendiumi?

Kui ma pool aastat tagasi Narva tööle tulin, oli ees suhteliselt tühi maa, sain ise oma programmi kokku panna. See tekitas stressi, sest rahulikuks sisseelamiseks aega ei olnud. Detsembris korraldasin võistluse, tegin palju reklaami ja kaheteistkümnele kohale osales 340 kandidaati. Vastu võtsime 16 residenti. Lisaks need, kellega oli juba varem kokku lepitud. 2022. aastal on meie residentuuris 20–22 kunstnikku. Valdkonniti on nad väga erinevad, arvan, et see on hea, sest keskmes on meil Narva kultuuriruum, et siinset geopoliitilist olukorda kunsti kaudu mõtestada. Nii et meedium ei saagi esmatähtis olla. Näiteks tuleb meile Brasiiliast muusik, kes lubas teha Narvast kuus laulu. Mina tegin esialgse valiku ja siis vaatas žürii selle üle. Žürii töös osalesid Narvast pärit kunstnik Maria Kapajeva, Viljandis tegutsenud kunstiteadlane-kuraator Gregor Taul, Narva linnakunstnik Deniss Girenko, rahvusvaheliselt tuntud kuraator-teoreetik Maria Lind ja siis mina. Me anname kunstnikele ainult elamispinna, kõik muu peavad nad ise leidma. Meie rahastus tuleb kultuuriministeeriumist, kuid see katab ainult maja ülalpidamiskulud ja meie palga, muuks kahjuks ei jätku. Minu asi on aga leida residentidele siinsed kontaktid, neid Narva ja üldse Ida-Virumaa oludega tutvustada. See tööosa meeldib mulle väga.

Kuidas on kujunenud teie näituseprogramm? Kas teie kutsute kuraatorid ja kunstnikud või võtate vastu ka väljastpoolt tulevaid ettepanekuid? Kuivõrd arvestate Narva publiku huvisid?

Minu fookus on selgelt Narval ja seetõttu peab ka näituseprogrammis arvestama siinsete elanikega. Eks senise kuue-seitsme aasta jooksul on jäänud Nart võõrkehaks, nii-öelda ufoks. Nart on loodud inimeste ja kunsti sidumiseks, mitte lõhe tekitamiseks. Mina eelistan demokraatiat ja et olnud palju pakkumisi, siis kuulutasime välja konkursi. Pakkumisi saab esitada 17. aprillini. Kutsun kokku žürii, kõiki liikmeid veel ei tea, aga kuuluma hakkab Tõnis Saadoja, tema näitus oli siin juba enne residentuuri, ning kindlasti võtame arvesse narvalaste arvamusi. Küsime 15 narvalaselt nende eelistusi. Programm peaks olema mitmekesine: mõned noored, ka Narva kunstnikud, loodetavasti saame ka rahvusvahelisi projekte.

Iga näitusega peaks kaasnema ka haridusprogramm. Meil on küll ainult kaks töötajat, kuid haridusprogramm on hädavajalik. Iga näitusega tuleb ka ise vaeva näha ja seda siinse rahvani tuua. Kunsti vahendamine on Narvas hädavajalik. Seda tuleb teha vene keeles, võib-olla mõne aja pärast saab eesti keeles teha, kui mitte veel praegu. Meie näitused peavad Narva publikut kõnetama. See ei eelda kitši või nn käpikutenäitusi, ka nüüdiskunstiga saab Narva publikut kõnetada.

Keda näete oma peamise publikuna? Kas Tallinna ja Tartu kunstiprofessionaale, kes külastavad tavaliselt avamisi, ja eelkõige siis, kui on korraldatud ühissõit, või on teile tähtis olla ikkagi Narva (kunsti)elu orgaaniline osa?

Kunstiühisbuss on huvitav nähtus. See on igati tore ja aidanud paljudel Tallinnast ja Tartust seda kohta avastada. Minu tähelepanukeskme juures on sellel lisandväärtus. Mina püüan näitust ja ka avamist reklaamida kõigile võrdselt, sest Narvast on ju hõlpsam kohale tulla. Seetõttu tuleb näitusi tutvustada võrdselt ka siinsetes venekeelsetes kanalites. Näiteks videomängude näitusel on kolm korda rohkem publikut kui eelnevatel väljapanekutel. Kui minult küsiti, kas ikka Tallinnast tuleb ka külastajaid, siis see lausa jahmatas mind. Kas tallinlased on siis kuidagi tähtsamad? See pani mind mõtlema. Ma ei ole kuulunud Tallinna kunstiprofessionaalide ringkonda. Olen veidi teistsuguse taustaga: olen õppinud välismaal, töötasin Tallinna linnamuuseumis. Ma ei orienteeru Tallinna kunstiväljal nii hästi ja seetõttu ei oska seda ka eriliselt tähtsustada. Minu tähelepanu keskpunktis on narvalased.

Kui mõelda näiteks videomängude näitusele, siis see pole üldse minu teema. Aga mulle meeldis Tallinna videomängude muuseumi kodune atmosfäär. Leidsin, et ka Narvas vajame sellist hubasust. Videomängud on konks, mille abil tuua publik kunsti juurde, avardada kunsti vastuvõtmist. Loodan, et ka edaspidi leitakse selliseid konkse.

Missugune on Narti suhe Narva kunstnikega? Kas olete nad oma tegemistesse haaranud ja kuidas see on õnnestunud? Näiteks Narva kunstikool või Irina Kivimäe juhendatud fotostuudio Positiiv? Või Narva kolledži üliõpilased?

Paistab, et suhted on head. Kaasasin projektijuhtidena siinsed inimesed. Näiteks videomängude juures on projektijuht endine ajakirjanik, kes vahepeal töötas Roo-Roo baaris – ta on väga hea suhtleja. Meil teeb ta lasterühmadele näitusetutvustusi. Teine siinne inimene on meil Peterburi ülikooli lõpetanud projektijuht. Ta koordineerib vabatahtlike noorte, külalisjuhtide tööd. Alustasin Narvas nullist, mul ei olnud siinset võrgustikku ja nüüd näen, et olen üsna hästi hakkama saanud.

Olen tihedalt suhelnud Narva kunsti­kooliga. Õpetajad Olga Tjurina ja Irina Sopina on meie fännid, tulevad kõigega kaasa, pakuvad ka ise ideid. Olga pakkus, et meie maja draakonikujulise veesüliti restaureerimiseks võiks korjanduse teha, sest kohalikele on see hoone ja selle detailid hästi tähtsad.

Kõigi siinsete tegijatega, ka kunstis, ei ole veel jõudnud suhelda. Võidakse arvata, et Narvas ei toimu midagi, aga nii see ei ole. Meil on kohtumiste sari „Köögijutud“, kus tee või kohvi juures räägime kunstist ja kõigest muust. Tavaliselt koguneb kümmekond inimest, just nii palju, kui „kööki“ mahub. Seal saab ka Narva kunstnikega juttu vesta. Paar kolledžiüliõpilast on mul videomängude näitusel külastusjuhiks. Institutsionaalse koostööni pole veel jõudnud, kuigi direktoriga on sellest juttu olnud. Toredad suhted on meil kutsehariduskeskusega, ka sotsiaalkeskuste ja hooldekoduga. Meie oleme nendega ja ka nemad on meiega ühendust võtnud.