Kunstist kõnelemise inkubaator

Maria Helen Känd: „Artishoki biennaali formaadi juures on eeliseks, et kirjutaja ei näe kunstiteost staatilise objektina, vaid kasvab sellega koos.“

ANN MIRJAM VAIKLA

VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“ toob Tallinna botaanikaaeda kümme kunstnikku või kollektiivi ja kümme kirjutajat. Biennaali avamis­maraton kestab 29. IX kuni 8. X ning selle aja jooksul esitletakse kümmet uut kunstiteost ja sadat kunstikriitilist teksti. Näitus on avatud oktoobri lõpuni. VIII Artishoki kuraator on Ann Mirjam Vaikla.

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse (KKEK) ja Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu (EKKÜ) kunstikriitiku stipendiumi 2021. aasta laureaat Maria Helen Känd on Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) projektijuht ja kuraator ning vabakutseline kunstikriitik. Oma kuraatoritöös keskendub ta sotsiaalpsühholoogilistele teemadele, mis paljastavad sotsiaalsete kihistuste hapruse ning kutsuvad tajuma ja mõtisklema identiteedi keerukuse üle.

Artishoki biennaal, mis toimus esmakordselt 2008. aastal, tõukus ideest luua ja elavdada Eestis kunstikriitikat, et samavõrra, kui on kunstitegemist, peegeldataks ja analüüsitaks ka nähtut ja kogetut. Milline on kunstikriitika seis praegu, pärast seitset biennaali ja neljateist aastat?

Kunstivaldkonna vaatlejana leian, et esineb palju muljetamist ja kunstikogemuse mõtestamist kirjutaja silmaringi või maailmapildi kaudu. Puudu jääb süvitsiminekust, näituse ja ka kunstnike positsioonide või kunstniku loomingu analüüsimisest. Olen ka ise sellesse lõksu läinud, sest nii on kõige mugavam arvustada. Rohkem oleks vaja eeskätt just kunstnike ja autorite vaatepunktist nende loomingu pikemas plaanis vaatlemist. Teise asjana pean oluliseks teosesse vaatamist.

Vahel olen toimetajatelt saanud tagasisidet, et pöördun liiga tihti kuraatoriteksti juurde. Leian, et kuraatoritekst on peamine, millele viidata, eriti kui tegu on rühmanäitusega. Ses tekstis osutab kuraator, mida ta on tahtnud näitusega öelda, minu kui kriitiku ülesanne on tuvastada, kas see lubadus on täidetud.

Eesti kunstikriitika seis on siiski pigem hea ehk mitmepalgeline. Seda varjutab aga meie riigi väiksus. Tajun kuraatorina, et kriitik on kammitsetud, sest tunneme üksteist isiklikult. Ise näituse arvustust kirjutades proovin teha nii, et ma ei osale kuraatorituuril ega loe ühtegi arvustust enne, kui olen enda oma valmis kirjutanud. Ainult nii saab selles intiimses, väikses ruumis hoida distantsi ja kainet pilku.

Kas sinu kunstikriitikale on reageeritud? Kas oled saanud tegijatelt vastukaja avalikult või omavahel vesteldes?

Kõige suurem reaktsioon järgnes „OPi“ artiklile. Seda saadet on vaadanud paljud, mistõttu oli ka väga palju arvamusi.

Kunagi sõnastasin selle, mis on kriitiku töö juures kõige raskem: kirjutad ja kirjutad, kuid ei saa mitte kunagi teada, mida lugejad sellest mõtlevad või mida kunstnik su arvustusest arvab. Nagu oleks oma töö lihtsalt õhku paisanud. Enamasti ma isegi ei tea, kui palju klikke mu arvustused saavad, kui palju need maailma või lugejaskonda mõjutavad. Selles mõttes „OPi“ artikli kogemus kannustas.

Olen kõrvutanud Artishoki biennaali residentuuriga: rõhk on suures osas protsessil. Samal ajal kui kunstnikud töötavad uute teoste kallal, on nad dialoogis kirjutajatega. Tekste avaldatakse samal ajal, kui esitletakse teoseid. Millise väljakutse selline formaat kirjutajatele esitab ning milliseid võimalusi pakub?

Kuraatorina olen kogenud, et asjad sünnivad tihti viimasel minutil. Vahel tulevad kõige paremad ideed siis, kui haamer on veel käes ja näituse avamiseni on jäänud kakskümmend neli tundi. Artishoki biennaali puhul ei pruugi meie enne teksti saatmist viimase hetke loomingulise sööstu tunnistajateks olla. Ent Artishoki biennaali formaadi juures on eeliseks, et kirjutaja ei näe kunstiteost staatilise objektina, vaid kasvab sellega koos. Kirjutajana avaneb võimalus näha teose kujunemist ja etappe, mille jooksul jõuab selle kasvutelg mitu korda muutuda. Võibolla takistab aga kooskasvamine kriitilise tagasiside andmist.

Enamasti tundub mulle, et sellise rühmanäituse puhul hakkab teos kõige paremini toimima teistega koos – teoste vahele tekivad huvitavad niidistikud. On huvitav, et kirjutamisprotsessi ajal näeme iga teost valmimisjärgus omaette, kuid siis jõuab see lõpuks teiste teostega kokku. Usun, et nii mõnelegi kirjutajale avaneb seal üllatusi.

Milline on su roll ja positsioon ülejäänud üheksa kirjutaja seas, kelle taust ja tegevusalad ulatuvad kureerimisest ja kirjastamisest arhitektuuri ja urbanistikani?

Sinu kokku kutsutud seltskond on tohutult vaimustav. Nii paljude huvitavate mõtlejate ja oma valdkonna professionaalide keskel on minu positsioon ja lähtekoht ehk kõige ajakirjanduslikum. Tahan iga tekstiga väljendada arvamust, millega kunstnik või publik saab kas nõustuda või selle ümber lükata. Kui mitme artikli läbilugemise puhul saan öelda, et saan aru, mida kriitik sellest näitusest arvas? Mul on haruharva selline tunne. Mul on sellest kahju, sest külastajatena teame tihti, mida millestki arvame. Püüan omalt poolt pakkuda sellist arutelu või vestlustekitaja momenti.

Kriitiku rolli puhul pean ülioluliseks suutlikkust ning tahet viia ennast teosega samale tasapinnale ning vaadata seda teost, hoolimata sellest, kas kunstnik, stiil või vorm meeldib.

Kriitikutel on võimalik tuua asjades ja teostes esile kvaliteet, mis seda võimestab, aga ei tee sellest veel head kunstiteost. Enamasti on teostes väärtusi, põnevaid vormilahendusi, mida saab rõhutada – neid nägemata ei saa ka teost maha teha.

Kriitikul nagu ka kuraatoril on maailmavaade ja väärtuste pagas, mida pole mõtet varjata. Kriitika on subjektiivne kunstiline vorm ning see, kes sa oled ja kuidas mõtled, tuleb tekstist välja.

Artishoki biennaalil on väga selge struktuur 10 × 10 × 10: kümme osalema kutsutud kunstnikku ja kümme uut kunstiteost, millest igaühe kohta valmib kümme kunstikriitilist teksti, mille kirjutavad kümme kriitikut/kirjutajat. Kokku pakub Artishoki biennaal nii osalejatele kui ka külastajatele sada lähenemisviisi uute teoste ja nende autorite mõistmiseks. Milliseid mõtteid tekitab sinus Artishoki biennaali ülesehitus?

Kunstimaailm on alati olnud kunstniku ja kunstiteose keskne. Sageli valitseb arusaam, et kuraatorid ja kirjutajad on seal nagu side-kick’id, sebivad kunstniku ja teose ümber. Sellest tulenevalt hindan Artishoki biennaali formaati, mille puhul mõistetakse ning väärtustatakse kirjutajate või teoreetikute rolli kunstiteose ja kunstniku kõrval. Nende positsioon on keeruline, sest nad asuvad kunstniku ja publiku vahepeal. Millalgi levis lausa arvamus, et kunsti ei peakski kirjeldama, vaid kunst peaks rääkima iseenda eest. Artishoki biennaali formaat tõestab, et kui kunstist kirjutatakse erinevatelt lähtekohtadelt, rikastab see kunsti. Ma ei võta kümmet teksti kui ühe teose lahtirääkimist või läbinämmutamist. Biennaal on justkui kunstist kõnelemise ja rääkimise inkubaator, kusjuures ükski tekst ei kattu teisega.