Leonhard Lapin 29. XII 1947 – 28. II 2022

Lahkunud on arhitekt, kunstnik ja poeet Leonhard Lapin. Ta oli üks mitmekülgsemaid ja silmapaistvamaid loojaid XX sajandi II poole ja XXI sajandi alguse Eestis. Tema energia ja originaalsus leidis väljundi piltides, majades ja ka kirjasõnas. Lapin armastas end iseloomustada avangardistina, kes liigub vastassuunas ühiskonnas heakskiidetud seisukohtadele. Sellisena seisis ta vastu nii Nõukogude bürokraatlikule nürimeelsusele kui ka hilisemale uusrikaste väärtuste pealetungile, ent vastuvoolu ujumine lubas tal end kunstnikuna ikka ja jälle uuesti leiutada.

Lapin sündis 29. XII 1947 Räpinas ja lõpetas seal keskkooli 1965. aastal. 1966. aastast asus ta õppima Eesti Riikliku Kunstiinstituudi arhitektuuri erialale, sattudes ühele kursusele Vilen Künnapu, Avo-Himm Looveeri ja Ülevi Eljandiga. Sellest seltskonnast kasvas välja hilisema Tallinna kooli arhitektide tuumik, kes kritiseeris massehitust ja otsis sellele alternatiive. Samal ajal disaini õppinud Ando Keskküla ja Andres Toltsiga moodustas Lapin rühmituse Soup’ 69, kus vaimustuti popkunstist ja häppeningidest ning tõlgendati neid siinse nõukogude olme kontekstis. Nii seisis Lapin veel enne instituudi lõpetamist Eesti arhitektuuri- ja kunstiuuenduse keskpunktis. Sellest ajast on pärit ka tema põhimõte tegutseda eri valdkondade vahel, mitte jääda kinni ühe kitsa eriala piiridesse. Kujutavale ja ruumikunstile lisaks luuletas ta Albert Trapeeži pseudonüümi all ning kirjutas kunstiteoreetilisi tekste ja manifeste (mh „Objektiivne kunst“, 1975).

Pärast ülikooli lõpetamist töötas Lapin vabariiklikus restaureerimisvalitsuses ning uuris Eesti XX sajandi arhitektuuripärandit Helmi Üpruse käe all. Sealt kasvas välja tema tegevus arhitektuuriajaloolasena, aga ka huvi sajandialguse funktsionalismi võimalikust taastõlgendamisest arhitektina oma kaasajas. 1970. aastate keskel avastas Lapin endale Vene 1910.-1920. aastate avangardi, eriti Kazimir Malevitši loomingu. Varasemad popi vaimus sündinud graafikaseeriad („Tootmine“, 1972; „Loomine“, 1974) asendusid geomeetrilisema ja minimalistlikuma lähenemisega seerias „Masinad“ (alates 1973) ja „Protsess“ (1980). 1970. aastate keskel lõi ta Malevitši eeskujul oma esimesed arhitektoonid, millest järgmiste kümnendite jooksul arenes välja täiesti iseseisev ja ainulaadne loominguline valdkond. Avangardihuvi kandus Lapinil ka teistesse meediavormidesse. 1980. aastal kujundas ja lavastas ta Noorsooteatris multimeediaetenduse „Multiplitseeritud inimene“; 1976–1979 projekteeris (koos Sirje Rungega) Kirovi kalurikolhoosi tehismaastiku Punane Pompei ja 1982. aastal koos Toomas Reinuga Valgevene kolhoosi Rassvet lasteaia tehismaastiku.

1990. aastatel töötas Lapin õppejõuna Helsingi kunstikoolis Maa ning hiljem pikka aega Eesti Kunstiakadeemias, kus ta oli professor ja juhatas kompositsiooni õppetooli. Oma õpetamismeetodi on ta kokku võtnud raamatutes „Tühjus ja ruum“ I ja II (1998 ja 2004). Tihedad suhted Soomega viisid mitme olulise avaliku ruumi tellimuseni Helsingi piirkonnas, mille kulminatsiooniks oli 300 meetri pikkune seinamaal Kivistö metrookompleksi juures (2014). Teos põhineb 2000. aastate alguses alustatud „Koodide“ seerial, kus ta ühendas kaupu identifitseeriva vöötkoodi motiivi värviõpetuse ja minimalistliku kunsti printsiipidega.

Leonhard Lapin oli arvukate preemiate laureaat, sh Kristjan Raua preemia (1989, 2018); Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1997), Valgetähe IV klassi teenetemärk (2001).

Avangardi totaalse kunstiteose loogikast lähtuvalt püüdis Lapin oma tegevusega hõlmata inimelu tervikut. Selle juurde kuulus ka elu organiseerimine ja kunstielu korraldamine, näitused, sündmused, vestlusõhtud ja peod. Tohutu loomingulise aktiivsuse kõrval oli Lapin väsimatu organisaator, inimeste konsolideerija, kunstnike ja arhitektide õiguste eest võitleja. Soe ja suure südamega inimene, kes elas ümbritsevat ebaõiglust väga tugevalt läbi, kes uskus, et parem maailm on võimalik ja et kunstnike roll on sellise maailma nimel võidelda.

Eesti Arhitektide Liit

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Kirjanike Liit

Eesti Kunstiakadeemia

Eesti Kunstimuuseum

Tartu Kunstimuuseum

Kultuuriministeerium