Maailma lõpus on lillemaalid

PILLE-TRIINU MAISTE

Jenny Grönholmi isikunäitus „Tulevikumälestused“ Tallinna Linnagaleriis kuni 26. III.

Jenny Grönholmi isikunäitus „Tulevikumälestused“ kutsub ka juhuslikud möödujad galeriisse, sest vaateaknast paistavad tänavale kaunid pastelsetes toonides lillemaalid. Galeriis aga esmapilgul silma hakanud vaatepilt muutub. Enamik maale mõjub üsna nukralt ja süngelt.

Alustan Tallinna Linnagalerii näituste vaatamist alati uksest vasakult poolt. Seetõttu juhatab mind Grönholmi näitusele kõige abstraktsem teos „Tee“. Valdavalt mürkroosades toonides maal mõjub valgel seinal tühja ja üksikuna. Kõrvale on küll kleebitud postkaardisuurused tumedad pildikesed, kuid teoste omavaheline dünaamika ja näituse sõnum jäävad sealjuures veel kättesaamatuks. Sissejuhatavad teosed, mis ukse kõrvale paigutatuna võiksid vaatajale tee kätte näidata, mõjuvad paraku abstraktse roosa mullina.

Tagumise saali seinad on kaetud suure- ja ka väikeseformaadiliste loomi ja muud loodust kujutavate taiestega. „Müstiline metsasalu“, „hobused“, „koerad“ ja „üksikud inimesed“ on märksõnad, mis võiksid seda näitusesoppi kirjeldada. Värvitoonid on soojad, kuid sünged. Mulle hakkab näituse juhtmõte – mineviku kogemustest tulenev hirm üksijäämise ja üksilduse ees – vaikselt kohale jõudma. Hirm, et see kartus hakkab varjutama väljapaneku fiktiivse või mittefiktiivse peategelase elu. Peamiselt annavad sellest aimu inimfiguure kujutavad teosed. Inimesed on kas ihuüksi või siis loomadega, kes nendest ei taha välja teha.

Maal „Isa“ on Jenny Grönholmi Tallinna Linnagalerii näituse kõige morbiidsem teos.

Stanislav Stepaško

Kujutatud figuuride kehakeel osutab sellele, et nad on õnnetud või elule alla andnud, nagu näiteks teoses „Ananassimees“, kus üksik mees lehvitab arglikult taimede vahelt. Üksikisikud ei ole karja osa, nad on välja heidetud ja maha jäetud. Nad on üksi, nii nagu mõnedki indiviidid ühismeediaajastul, kui sotsiaalelu on suuresti asendunud virtuaalsega. Kõrvalkorteris elavatele naabritele enam naljalt tere ei öelda. Küll aga on paljudel sadu ja sadu „sõpru“ Facebookis, kellele heal juhul kord aastas sünnipäevaks õnne soovitakse, sedagi kirjalikult.

Kui jõuan ringiga tagasi esimesse ruumi, saan lähemalt süveneda vanaroosal seinapinnal eksponeeritud kaunitesse pastelsetesse lillemaalidesse, mis hakkasid juba tänavalt silma. Lähemal vaatamisel mõjuvad need kõhedaks tegevalt. Teos „Viimane õhtusöök“ meenutab rohkem matuserituaali kui toredat perekondlikku õhtueinet. Tegelastel pole nägusid, varem kaunina tundunud lilled on justkui kaunistused hauakünkal ning tagatipuks on maali paremas servas kaks kummituslikku tegelast.

Veel paar sammu edasi on maal „Isa“, mis on kogu näitusel kõige morbiidsem. Tumedal taustal figureerib roosakas kummitusmaja, mille katusel seisab üksik mees. Kindlasti on mõneti süüdi ka filmid, kus peategelase elu on kõige rohkem mõjutanud lapsepõlvemälestus, kus isa hüppab katuselt alla. Tallinna Linnagalerii esimest ruumi varjutab surmatemaatika. Vägisi tuleb meelde Juhan Liiv ja „Must lagi on me toal“. Eks see lause ole ikka iseloomustanud põhjamaarahvaid, kuid praegu saab see vaimse tervise ja lapsepõlvetraumade taustal uue maigu.

„Tulevikumälestused“ on vaadeldav nii möödaminnes kui ka süvenedes, kuid sõnum erineb vaatamisviisil märgatavalt. Igal juhul äratab Jenny Grönholmi jutustav visuaalkeel eksistentsiaalseid sisekõnelusi. Minul käivitusid aastatuhande algul sündinule omased mõtted, näiteks: tulevik on must viimnepäev, kõik hea on juba ära olnud, nüüd saab ainult hullemaks minna. Digigiidi lugedes mõistsin, et morbiidset doomsday-mentaliteeti kunstniku visioonis siiski polnud. See jättis otsa lahti: ma võisin üle reageerida, kuid ka kunstnik (kes on juhtumisi samuti millenniumi algul sündinud) võis maalida niivõrd süngelt, sest teda on mõjutanud ajastule omane traumeeritud ja depressiivne alateadvus.