Nähtamatud jõud

Alice Kase, Neeme Külma ja Jass Kaselaane ühisväljapanekuga Helsingi Taidehallis on Eesti nüüdiskunst saanud Soomes nähtavamaks.

SINI MONONEN

Alice Kase, Neeme Külma ja Jass Kaselaane näitus „Alice, Neeme & Jass“ Helsingi Taidehallis kuni 13. I, kuraator Tamara Luuk.

Eesti juubeliaastal on olnud mitmeid Eesti kunsti näitusi ka Soomes. Helsingi nüüdiskunsti muuseumi Kiasma väljapanekus „Sinna ja tagasi. Nüüdiskunst Läänemere maadelt“ on tutvustatud Läänemere piirkonna praeguse aja kunsti kogu aasta vältel. Nii mõnelgi eesti kunstnikul on olnud Soomes isikunäituski, näiteks oktoobris-novembris oli Sine galeriis Liina Siibi väljapanek „Linnasümfoonia e-minooris“ („Urban Symphony in E-minor“). Juubeliaasta lõpetuseks on Helsingi Taidehallis ehk Kunstihoones eksponeeritud kolme eesti nüüdiskunstniku ühisnäitus „Alice, Neeme & Jass“, mille on kureerinud Tamara Luuk.

Helsingi Taidehalli, 1928. aastal valminud hoone näituseruumideks on kaks maalisaali ja üks kõrge skulptuurisaal. Peale nende on seekord kasutatud ka koridore ja maja teise korruse näituseruumidesse viivat treppi. Helsingi Kunstihoone, mida peab ülal Soome Kunstiühing (Suomen Taide­yhdistys), on keskendunud oma tegevuses peamiselt nüüdiskunstile. Vahetevahel on seal väljas ka arhitektuuri- ja disaininäitused.

Alice Kask (sünd 1976), Neeme Külm (sünd 1974) ja Jass Kaselaan (sünd 1981) töötavad kõik oma meediaga: väljas on maalid, fotod, skulptuurid ja installatsioonid, mõnele teosele on lisatud ka heli. Kõik nad on astunud suurepärasesse dialoogi 1920ndate uusklassitsistliku arhitektuuriga: väljapanek on üles ehitatud igati interjööri arvestades ning inspiratsiooni on saadud ka selle detailidest. Selle näituse puhul ei saa rääkida vaid eesti kultuurist, tähelepanu on pööratud ka Soome ja Eesti ajaloole.

Kuigi eesti kunstnike ühisnäitusel on pieteeditundeliselt arvestatud Helsingi Taidehalli olemusega, on ruume mitmeti ka ümber kujundatud. Taidehalli põhjatiivas paikneva maalisaali põrandasse on lõigatud nelinurksed augud ning täidetud need mullaga. Neisse „lille­pottidesse“ on istutatud havi­sabad, omamoodi sugulussümbolid. Need skulptuursed taimed tungivad seletamatul viisil esile, luues ühtaegu uue tasandi saalis eksponeeritud Alice Kase maalidele.

Näituse avateos on Kase maal „Kekkoneni käsi“ (2018), näitusekülastaja kohtub ruumi sisenedes kõigepealt just sellega. Kujutatud on halli värvi näota, visandlikku inimsiluetti, kelle parem käsi on justkui tervituseks üles tõstetud. Ülejäänud kehast selgesti eristuv rõhutatult täpselt maalitud käsi mõjub võõrkehana, mis on kunstlikult istutatud tõrksa keha külge. Teos sunnib seisatama ja mõtisklema kehapoliitika üle laiemalt. Pealkiri osutab võimustruktuurile ning sellele, kuidas võim on mõjutanud maailma, keskkonna ja inimkeha tajumist. President Urho Kaleva Kekkoneni valitsemisaeg on Soome parlamentarismi kohta erakordselt pikk. Juba seepärast seostub tema nimi tugevasti võimu kui rahvast liikuma paneva jõuga. Võimu teema kordub Alice Kase teostes üha uuesti, tema hallid siluetid tegutsevad otsekui nähtamatust jõust juhituna.

Neeme Külm on ruumiga mani­puleerimise meister. Ta on käinud Taidehalli ruumidega ringi julgelt ja otsinud inspiratsiooni just selle hoone vormist. Installatsioonid „Arhitekti sõrmejälg“ (2018) ja „Elieli valgus“ (2018) mõjuvad lausa lummavalt. „Arhitekti sõrmejälg“ on inspireeritud Taidehalli laest ja selle süvendist. Kunstnik on asetanud sellega kohakuti põrandale samasuguse kujuga objekti, otsekui laest kukkunud korgi, mis lebab nüüd sinna unustatuna.

Eriti sügava mulje jätab teises maalisaalis paiknev „Elieli valgus“. Külm on võlunud seinale lisaukse, mille allservas on ava. Tundub, nagu oleksid suured lambid veerenud läbi selle ukse hämardatud ruumi. Saali lakke on kinnitatud võrk, kus lambid ripuvad nagu püünises. „Elieli valgus“ on saanud inspiratsiooni Eliel Saarineni 1900. aastal projekteeritud Helsingi pearaudteejaamast ja eelkõige selle fassaadil paiknevatest skulptor Emil Wikströmi loodud kivimeeste valgustitest. Teos üllatab ja hämmastab. Külm on sellesse kokku toonud mitmed Soome iseseisvumisaja kultuurisümbolid: Soome Kunstiühing ja Helsingi Kunstihoone kuuluvad Soome vanimate kunstiinstitutsioonide hulka, Eliel Saarinen ja Emil Wikström kujundasid teiste Soome kunsti kuldajastu kunstnike ja heliloojate kõrval arusaama soomlusest ja Soome identiteedist. Neeme Külmal on õnnestunud kätkeda suured teemad efektiivselt väga lihtsasse teosesse. Ajalooliste viidete kaudu kõneleb see installatsioon eriti mõjusalt koos Alice Kase maalidega.

Jass Kaselaane tervikteos „Hääl“ (2018) on vallutanud Helsingi Taidehalli kõrge skulptuurisaali. Tohutu suur must installatsioon valitseb kogu ruumi peaaegu vägivaldsena. Teose ülaosa on otsekui lõhestatud elektriliinidest või jõujoontest. Installatsiooni jõuline element on heli, mis tundub liikuvat teose sisemuses madala undamisena edasi-tagasi. Tervikteos on ümbritsetud fotodest, kus on kujutatud loomi karjamaal. Need objektidele projitseeritud pildid on väga ähmased ning tunduvad pimeduses kobavat.

Paistab, et Kaselaant on huvitanud pimeduse ja ebaselguse olemus. Heli on asukoha järgi raske tuvastada: see on abstraktne, määratlematu ja vormub vaevaliselt. Seal, kus heli esindab ruumi ja ruumilisust – näiteks osutades heli­allika asukohale –, on see ka keskkonna tõlgendamise seisukohalt mitmetähenduslik. Hägused ööfotod toonitavad sõnatu ja ebaselge informatsioonina heli olemust. Raskesti piiritletav sümboliseerib ka midagi teadvustamatut ja intuitiivset, sest pimedas kogetakse keskkonda eeskätt kehaliste aimdustena.

Näituse ühendavaks teemaks võibki pidada nähtamatuid ja seletamatuid jõudusid. Kas aga ühisteemat ongi vaja otsida? Igal juhul teeb see väljapanek Soomes kahjuks mitte just tuntud Eesti nüüdiskunsti nähtavamaks. Helsingi ja Tallinna Kunstihoone koostöö on teretulnud ja loodetavasti jätkub.

Tõlkinud Mait Eelrand