Pealelend – Merike Kurisoo

JUHAN RAUD

Keskaegne kunst on lahe, kuid omas ilus krüptiline, sest selle kõigi kihtide mõistmiseks on vaja ekspertteadmisi. Kas XXI sajandi uued meediumid ja digikultuur võib teha seda inimestele mõistetavamaks või pigem mitte? Kesk- ja varauusaegse kunsti uurija ja Eesti Kunstimuuseumi kuraator Merike Kurisoo on selle koha pealt optimistlik.

Millised võimalused avanevad videomängudes või üldisemalt digikultuuris vana kunsti uurimiseks?

Keskaegsest pildimaailmast lähtuvad videomängud ja digikultuur kätkevad endas palju laiemaid tähendusi. Enamasti ei mängita seal üksnes atraktiivse visuaaliaga, vaid ka ajalooliste videomängude aluseks olevad ideed ja lood on pärit keskaegsest kultuurist. Ühelt poolt on tegu uusi tõlgendusi andva mineviku kultuurikihtide taasleidmise ja esiletoomisega, teiselt poolt toob see keskaegse pärandi uues võtmes kaasaja inimesele lähemale.

Keskaegne kunst võib esmapilgul tunduda kauge, võõras ja arusaamatu ajas muutunud kultuurikoodide tõttu, kuid mänguline ja lihtsustatud vorm teeb sisu aru- ja kättesaadavaks. Kultuur toetub tihti kordustele: vanad koodid omandavad uusi tõlgendusi ja tähendusi, mis juhatavad omakorda alg­lätete, loodetavasti ka keskaegse kunsti juurde. Videomängudel võib kindlasti olla keskaegset visuaalkultuuri populariseeriv ning ka hariv ja huvi tekitav roll.

Kui atraktiivne popkultuuri seisukohalt keskaegne kunst üldse on? Kas on näha mingeid trende?

Keskaegne pärand on visuaalselt äärmiselt rikas, seda pealisvaatluselgi, kuid sügavamale kaevudes avavad end tuhanded tähenduskihid. See tingib ka avatuse mängulisteks tõlgendusteks ja laenudeks.

Fantaasia- ja ajalookirjanduse ning väljamõeldud maailmade loomisel toetutakse sageli vanale pärandile, eeskätt kirjanduses (J. R. R. Tolkien, J. K. Rowling, George R. R. Martin jt) ja neist lähtuvais filmides. Eesti konteksis saab filmidest välja tuua „Viimse reliikvia“ ja apteeker Melchiori trioloogia, kus tegevuspaikadeks on nii reaalsed kui ka taasloodud keskaegsed hooned ning taustal omaaegsed kunstiteosed (tänaseni alles tööde koopiad).

Keskaegne pildikeel ja sümbolid on kaasaegses visuaalkultuuris jätkuvalt kohal, me näeme sellele vihjeid filmides ja reklaamides kunstiteostele otseselt osutades või siis kasutatakse neid tugevalt kohandatud kujul inspiratsioonina (nt Marveli superkangelaste filmid). Popkultuuri võtmes on Eestis keskaegset kunsti kasutanud eeskätt Edward von Lõngus oma „Surmatantsu“ tõlgendustes.

EKMi Niguliste muuseumis avatakse koostöös Rootsi kuningliku relvakambri ja Rootsi ajaloomuuseumiga septembris näitus „Ükssarvik võlumetsas“, kus vaadeldakse selle müütilise olendi tähendusi ja ka kujutamist keskajast tänapäevani. Erakordselt huvitavad on just Eesti kogude teosed. Ükssarvik (ja laiemalt teised fantastilised elukad) on köitnud inimesi aastasadu, kuid praeguses popkultuuris on tema tähendused hoopis teistsugused kui viissada aastat tagasi.

Keskaja kunst ja kultuur ning selle tõlgendused popkultuuris on tulnud viimastel aastatel laiemalt näitusepilti ka mujal. Ositi on see otseses seoses vajadusega esitleda ja avada selle inspireeriva vana maailma tähendusi, teiselt poolt on just popkultuur ise selle vastu huvi kasvatanud.

Kas vana kunsti kasutamine meelelahutustööstuses muudab tänapäeva inimeste suhestumist sellega? Mil moel?

Mina pean vana kunsti pildikeele võidukäiku popkultuuris positiivseks ja rikastavaks. Sellest inspiratsiooni ammutanud visuaalne maailm teeb vana kunsti praegusele vaatajale/lugejale/mängijale omaseks ja ka pildiliselt tuttavaks.